Miks "sotsiaalne usaldus" ei vastandu majandusarengule
Tänases Päevalehes ilmunud Anu Kasmeli arvamuslugu kurvastas mind. Nagu ikka: heatahtlik lugu inimeselt, kes oleks siiski võinud vähemalt mõne majandust õppinud inimesega enda lugu natuke arutada.
Kurvastab see, et tegu on liigselt üldistava, laiali valguva ja elukauge hämaga, millele kolleegid Taanis võivad asjalikult noogutada, kuid millel on tegelikkusega vähe – kui üldse – pistmist.
Mind kurvastab selline häbematu üldistamine, kus midagi kuskilt on kuuldud ja siis sellele rajatakse terve kirjutis:
Paraku on paljude riikide arenguprotsesside uuringud näidanud, et jõuline rõhumine majanduskapitali kasvule on olnud seotud ‘lävepaku’ efektiga. Forsseeritud majanduskasv ühiskonna arenguvõtmena on riigi positiivse arenguga seotud vaid lühikest aega, ‘lävepakuni’ jõudmiseni, kuid edasi hakkab vaid majandusarengule keskendumine tootma sotsiaalseid probleeme ja takistama kogu ühiskonna elukvaliteedi arengut.
Ei ühtegi viidet kas või ühelegi uurimusele – isegi ühte näidet ei raatsi (julge?) ta tuua – samas kui kogu tema arvamuslugu just sellele väitele baseerubki. Lugejal puudub igasugune võimalus ise otsustada, teha omi järeldusi või isegi mõista, mida autor “forsseeritud majanduskasvu” all silmas peab.
Palju uhkeid ja suuri väiteid, kuid ilma näidete või viideteta on need lihtsalt ritta seatud sõnad, millel puudub sisu.
Üksnes kiirele majanduskasvule orienteeritud areng käristab juba praegu meie sotsiaalsfääri nii rängalt, et selle taastamiskulud osutuvad oluliselt suuremaks kui meie majanduskasvu saavutused.
Kulla inimene, millele see väide rajaneb – kust see järeldub? Kas tema enda kahtlemata ulatuslikele meditsiinialastele teadmistele või salaja tehtud uurimustöödel majandusteaduses või hoopis enda luuludele? Häbematu ja alusetu väide.
Uskumus, et vaid majandusareng ja rikkus toob õnne ja loob õitsva ühiskonna, pole maailmas seni teaduslikku tõendust leidnud.
Endalt teaduslikust ei nõua teistelt aga küll – silmakirjatseja!
Kuidas on aga midagi nii subjektiivset nagu õnn üldse võimalik mõõta? Seda on üritatud teha, kuid see tähendab väärtushinnangute võrdsustamist – inimeste individuaalsed eelistused ja õnne kriteeriumid muutuvad sellisel juhul teisejärguliseks. Oleks ju kena kui meil oleks mingi üks õnne etalon, mille järgi kõiki ja kõike saaks mõõta. Tegelikult midagi taolist juba eksisteeris ja seda vaid mõnikümmend aastat tagasi ka siinsamas Eestis.
Ma tahaks teada, kas meditsiini ja tehnoloogia areng, mis võimaldab inimestel pikemalt ja tervemalt elada, on võetav õnnena? Kas iga lisaaasta, mis inimesed on tänu rikkalikumale toidulauale või tõhusamatele ravimitele/protseduuridele, elus on võetav õnnena?
Aga kõik need sajad miljonid inimesed, kes elavad just tänu majanduskasvule paremini ja kauem kui kunagi varem – kas nende pikemad elud ei lähe mitte õnne alla? Kas neid oleks päästnud ” sotsiaalne usaldus”?
Kasmel pole nendele küsimustele mõelnud.
Aga just majanduskasv ja selle aluseks olevad haridus, kaubandus ja USALDUS võimaldavad inimestele õnne – olgu see rikkalikumate võimaluste või pikema elu ja parema tervise näol.
Majandusareng ei ole midagi eraldiseisvat vaid keeruliste ühiskondlike protsesside vastasmõju, mille käigus luuakse inimpotentsiaalist – teadmistest ja loomingulisusest – midagi uut ja vajaliku.
Ma võiks kirjutada usalduse rollist kaubanduses, sellest kui palju majandustegevusest baseerub tänapäeval usaldusele (arved, pangad, kindlustus, kokkulepped jne.) ja kuidas see on toonud maailma kõige kaugemad osad teine teisele lähemale ja vähendanud sõjalisi konflikte.
Ma võiks kirjutada inimeste nutikusest erinevate usaldust toetavate institutsioonide loomisel ja edasi arendamisel, mis võimaldavad keerulistes industriaalühiskondades spetsialiseerumist ja sellega kaasnevaid hüvesid nagu ka sellest, et enamus nendest usaldusele baseeruvatest institutsioonidest on alguse saanud majandustegevusest.
Ma võiks pikemalt peatud Rootsi ja Inglismaa majandusarengu ajalool, kuid vähemalt esimesest olen ma juba pikemalt kirjutanud ja teisest rääkides piisab sellest, et meelde tuletada “Raudset Leedit”, kes Inglismaa majanduskasvule pärast 1970-ndate stagneerumist ja elukvaliteedi langemist uue hoo sisse lükkas ja kuidas inimeste elujärg selle tulemusena paranes.
Ma võiks, kuid ei tee seda, sest USU vastu argumendid ei aita.
Categorised as: ...
Usk usu vastu?
Mainid spetsialiseerumisega kaasnevaid hüvesid, aga mitte puuduseid (inimese muutumine mutriks masinavärgis, enese töö läbi teostamise võimatus).
“Ma tahaks teada, kas meditsiini ja tehnoloogia areng, mis võimaldab inimestel pikemalt ja tervemalt elada, on võetav õnnena? Kas iga lisaaasta, mis inimesed on tänu rikkalikumale toidulauale või tõhusamatele ravimitele/protseduuridele, elus on võetav õnnena?”
Vastused on Ei ja Ei. Kuidas saakski teisiti olla? Sa võrdsustad õnne võimalikkuse (elu) õnne endaga. Puht loogiliselt arusaamatu.
“Kuidas on aga midagi nii subjektiivset nagu õnn üldse võimalik mõõta?”
Inimestelt küsida. Jah, see pole täiuslik mõõt, aga natuke tõepärasem kui SKT, kas sa ei arva? Midagi sarnast pakub ka arvamusartikli autor minu meelest välja, ehkki segaselt.
sul on majanduskooli fetish. teised ei suudagi yhiskonnast aru saada?
“Usk usu vastu?”
Võib-olla, kuid oleksin tänulik, kui saaksid täpsustada.
”Mainid spetsialiseerumisega kaasnevaid hüvesid, aga mitte puuduseid (inimese muutumine mutriks masinavärgis, enese töö läbi teostamise võimatus).”
Aga mis on alternatiiv spetsialiseerumisele olukorras, kus planeedil elab üle 6 miljardi inimese? “Loodussõbralik” naturaalmajandus, kus kõik harivad enda põllulapikest, kasvatavad paari looma ja lindu ning üritavad teiste oskustele mitte toetuda.
N.n. “masinavärgi mutrikese” probleem tegi muret isegi Adam Smithile, kuid ma väidan, et see pole tänapäeval enam eriti asjakohane kriitika. Põllumajanduses töötab 2004. aasta andmete seisuga umbes 7%, töötlevas tööstuses umbes 23% inimestest. Ülejäänud 70% töötavad teenindavas sektoris, kus töö märksa mitmekesisem kui kuskil liini taga istudes või põldu kündes.
Just spetsialiseerumine võimaldab inimestel pühenduda enese harimisele, uute tehnoloogiate välja töötamisele ning nende ettevõtlikule rakendamisele. Kõik see võimaldab vähendada inimeste panust kõige nürimate tööde tegemisel – automatiseerida tootmist ja mehaniseerida põllumajandust, pigistada olemas olevast vähesest välja võimalikult palju.
Ma julgen väita, et ense töö läbi teostamise võimalikus on täna suurema kui kunagi varem. Teenindav sektor on mitmekesine ning võimaldab inimestel vahetada töökohti ja ameteid lihtsamini kui kunagi varem. Valik on laiem ja mitmekesisem. Kõige suuremaks takistuseks osutub hoopis inimese enda ettevõtlikus ja haridus.
Ja kui me juba ettevõtlikuseni jõudsime, siis just ettevõtlus on see valdkond, mis võimaldab inimestele kõige rohkem eneseteostust ja see on oma korda võimalik läbi suurem spetsialiseerituse. Näiteks kui varem tulid leivad ja saiad koos kondiitritoodetega ühest kohast, siis ettevõtlikus ja spetsialiseerumine võimaldab ainult magusalembelisel pagaril keskenduda ainult konditiiritoodetele – teha neid paremini, kui kõike tegev ettevõte ja seeläbi ka neid kallimalt müüa.
Enamus inetellektuaalsest tööst on samuti võimalik tänu spetsialiseerumisele, sest automatiseerimine ja mehhaniseerimine on vabastanud inimesi, võimaldanud neil teha tööd, mida nad ise soovivad.
”Vastused on Ei ja Ei. Kuidas saakski teisiti olla? Sa võrdsustad õnne võimalikkuse (elu) õnne endaga. Puht loogiliselt arusaamatu.”
Ma väidan, et kui sa oled surnud, siis pole sa ka õnnelik. Igasuguse õnne eelduseks on subjekt, kes on õnnelik. Kui pole subjekti pole ka õnne. Et olla õnnelik pead olema elus. Kas nüüd on selgem? Muide, artikli autor tõie õnne kõrval teisena kohe välja tervise!
”Inimestelt küsida. Jah, see pole täiuslik mõõt, aga natuke tõepärasem kui SKT, kas sa ei arva? Midagi sarnast pakub ka arvamusartikli autor minu meelest välja, ehkki segaselt.”
Inimestelt küsimisega on mitu probleemi: esiteks, defineerib iga inimene õnne erinevalt; teiseks, väga palju oleneb sellest, milline on inimese meeleolu küsimuse küsimise hetkel; kolmandaks, küsimuste küsijad võivad oluliselt tulemusi mõjutada ainuüksi sellega, millal, kus ja kuidas nad küsivad; neljandaks, kuidas toimub isegi 1,4 miljoni inimese “õnnelikuse” uurimine (kas me küsime neilt) – minu arvates praktiliselt keeruline ilma ulatusliku standardiseerimiseta (mis sisuliselt taandaks asja SKT’le).
SKT on märks objektiivsem kui igasugune “õnnelikuse” küsitlus ning võimaldab teha järeldusi mitte inimeste subjektiivsete arvamuste põhjal vaid millegi konkreetsema põhjal: kui palju on töökohti, millised on palgad, ega majandus pole stagneerunud.
Ma olen nõus sellega, et SKT’d täiendaks mingi rahulolu/”õnnelikuse” küsitlus, et seda teemat võiks uurida ja selle põhjal võiks isegi üht-teist teha, kuid SKT’d taoline küsitlus ei asenda ning selle võtmisel SKT asemele võib olla ulatuslike negatiivseid tagajärgi.
P’le: majandusteadus…jah…majanduskool vähem (eriti Eesi mõistes).
Väga paljud suudavad arusaada, lihtsalt antud artikli autor ei kuulu nende hulka.