Töötamist ja aja kasutamisest Rootsis, Saksamaal ning USA’s
Üks liberaalse turumajanduse vastaste populaarsemaid argumente on viimasel ajal olnud, et eurooplastel on vaba aeg rohkem, et eurooplased hindavad vaba aega kuidagi kõrgemalt või neil on võimalust vaba aeg tänu “sõbralikule” maksu- ja tööseadusandlusele rohkem nautida.
Vabast ajast ja sellest, kuidas turumajandus seda inimestele on viimase 175 aasta jooksul juurde loonud, oli juttu eelmises postituses ja põgusalt sai peatutud ka sellel, et tegelikult jaguneb vaba aeg oma korda kaheks: aeg, mis kulub erinevatele toimetustele majapidamise (majapidamistootmine) ja aeg, mis sisustakse erinevat sorti meelelahutusega, mille käigus ei toodeta midagi.
Gary Becker juhtis juba 1965. aastal tähelepanu sellele, et lisaks tööle turul kulub märkimisväärne osa ajast ka tööle kodus, mille käigus toodetakse midagi, olgu see siis puhtus toas, õhtusöök laual või puhtad nõud kapis (Becker, 1965).
Kuna eelnevalt mainitud tegevusi keegi rahaliselt ei kompenseeri, siis on kalduvus liigitada need tegevused vaba aja alla ja vaadelda ainult kahte aja kasutamise kategooriat, mille varjus tundub tõesti, et 35 tunnine töönädala on märksa sõbralikum töötajale kui 40 tunnine töönädal. Seega seadusega reguleerida, et töönädal peaks olema 35 tunnine võiks tavalisele töötajale vabaaeg juurde tuua.
Sama mõttekäiku jälgides võib oletada, et kõrgemad maksud võimaldaks samuti inimestele vaba aega juurde luua, sest peamine ajend töötamiseks – palk – ei kasvas samas tempos tehtud tööga, eriti astmelise tulumaksu puhul.
Kahjuks ei soodusta aga jäik tööalane seadusandlus ja karm maksupoliitika tööjaotust. Jah, inimesed loobuvad tööst, kuid selle asemel, et maksta paljude teenuste eest nagu näiteks maja värvimine või muru niitmine teevad inimesed seda ise. Kuna aga ise tehes välditakse spetsialiseerumist on majapidamises toodetud hüved ka kallimad ja kvaliteedilt madalamad – kannatab tootlikus.
Rootslaste ja sakslaste aja kasutamisest
Näiteks rootslased töötavad tegelikult rohkem (47% kogu tööajast majapidamistöid tehes) kui ameeriklased (35% kogu tööajast majapidamistöid tehes) ja seda madalama palga juures. Tööturul töötab aga keskmine ameeriklasest mees keskmiselt 4,3 tundi rohkem kui keskmine rootslane, kes aga töötab kodus ameeriklasest 8,1 tundi rohkem ehk kokku töötab keskmine Rootsi mees USA mehest nädalas üle 4 tunni rohkem – aeg, mida ameeriklane kulutab tõeliselt vaba aja sisustamiseks. USA naised saavad aga Rootsi naistest 3,5 tundi rohkem nädalas tõeliselt vaba aja sisustamiseks kulutada (Sanandaji, 2005).
Kuigi eelnevad arvud pärinevad blogist võivad teemast lähemalt huvitatud üles otsida Assar Lindbecki artikli “Limits to the Welfare State” ajakirjast Challenge (1986, Vol. 28 Nr.6 pp. 31-37), kus teema leiab põhjalikumat empiirilist ja teoreetilist käsitlust.
Üpris sarnast olukorda Saksamaal kirjeldab Ronald Schettkat’i uurimus 2003. aastast, kust selgub, et kuigi mehed töötavad nii USA’s kui Saksamaa sama palju, siis mehed veedavad Saksamaal majapidamistöid tehes ligi 4 tundi nädalas rohkem kui nende USA sookaaslased. Naiste puhul võib aga märgata, et sakslannad veedavad majapidamistöödele ligi 10 tundi nädalas rohkem kui sookaaslased teiselpool ookeani (Schettkat 2003).
Schettkat’i uurimuse aga üheks huvitavamaks järelduseks on, et ajendite struktuur (maksupoliitika, tööturu seadusandlus) mõjutavad oluliselt seda, kas inimesed töötavad rohkem kodus või tööl:
A lower wedge and a wider wage dispersion makes market work more attractive and this may actually be the key variable explaining transatlantic differences in time-use. In addition, women are represented a much higher share among the high-wage earners in the US than in Germany, that is that for relatively more women the decision will be made in favor of market work and market provision rather than housework and self-provision in the US.
Lõpetuseks sooviks juhtida tähelepanu ka sellele, et mõni aeg tagasi oli Vabalogi kommentaarides lühidalt juttu sellest, millist mõju avaldab kultuur inimeste tööhõivele ja kas hoopis kultuur mitte maksupoliitika või tööturu seadusandlus on USA ja Saksamaa vaheliste erinevuste oluline mõjutaja. Ehk sõna taas Ronald Schettkat’ile:
The differences in labor force participation and market provision observed between the US and Germany are actually likely to be substantially influenced by differences in the incentive structure rather than by differences in culture or taste.