VABALOG

Valuutakomitee ei kao kuskile, krooni devalveerimist ei tule

Juba päris mitmendat kuud kuulutab Toomas Puurmann enda blogis peatset krooni devalveerimist, kuid mitte just eriti veenvalt. Toomase värske prognoosi kohaselt jõuame devalveerimiseni vähem kui aasta pärast:

Hetkel on aastane ootus-viivitus juba vist palju pakutud… Pigem pool aastat. Kevadel alustame uut elu.. natuke teistsuguses väärtuste- ja suhete skaalas. Õigemini pole muidugi tegemist rangelt võttes devalvatsiooniga. ehk jäigalt fikseeritud valuutakursi muutusega (teiste valuutade suhtes) vähenemise suunas. Tõenäolisemalt loobutakse valuutakomitee süsteemist ja lastakse rahvusvaluutal omandada vaba turu tingimustes tema õige kurss teiste valuutade suhtes.

Valuutakomitee süsteemi kaotamine pälvib samuti Toomase blogis rohkelt tähelepanu, kuid ma pole siiani kohanud ühtki ökonomisti, kes midagi taolist väidaks kui talle neid sõnu just suhu ei topita. Mõned read Toomaselt:

Tänases EPL-s ilmunud Hardo Pajula majandusanalüüs koos valuutakomitee süsteemi otstarbekuse (vähemalt meil promotud universaalse otstarbekuse) kahtluse alla seadmisega kuulutab sisuliselt krooni devalveerimist lähima aasta jooksul.

Ma lugesin samuti Pajula artiklit ja valuutakomiteele põhineva rahasüsteemi otstarbekuse kahtluse alla seadmist sealt mina igal juhule välja lugeda ei suutnud!

Artikkel on ikkagi eelkõige selgitus inflatsiooni ja töötus omavahelistest seostest ja sellest, kuidas soov arvestatava majanduskasvuga edasi kihutada tähendab inflatsiooni kontrolli alla saamist, mis oma korda põhjustab tõenäoliselt ka töötuse kasvu, mis võib aga viia poliitilise surveni “midagi teha”.

Kõige intrigeerivam ongi vast Pajula artikli viimane lõik:

Eestis on valuutakomiteel rajanev rahasüsteem, mille kasutuselevõtt vähendas 1992. aasta 1076-protsendilise inflatsiooni ühe aasta jooksul 90 protsendini. Meil ei ole põhjust arvata, et sellele süsteemile käiks praegune viie- kuni kuueprotsendiline inflatsioon väga üle jõu. Teiste sõnadega, me oleme viimastel aastatel näinud ainult valuutakomitee naeratavat nägu, aga varjupoolel on varuks veel teinegi. Seetõttu on minu arvates peagi põhiküsimus, kuivõrd me oleme seda nägu valmis taluma ja millal ilmuvad lehtedesse hüsteerilised pealkirjad “Miks valitsus midagi ei tee?”.

Minu arvates peab Pajula eelkõige silmas viimaste aastatega võrreldes potentsiaalset kõrget töötust, mis võib panna poliitikud (nende arvates) olukorda, kus midagi peab ilmtingimata tegema tegemise pärast. Valuutakomitee süsteemist loobumiseks on aga ikkagi vaja Riigikogus muuta krooni kursi tagamise seadust, mis teadupärast peab läbima mitu lugemist samas kui devalveerimine on kõige mõjuvam kui see toimub kiirelt ja otsustavalt, mis taolise protsessi puhul oleks sisuliselt välistatud.

Tiina Soone artikkel 1998. aasta oktoobris ilmunud Luubis on päris valgustav ja kõlab vägagi sarnaselt sellele, mis täna räägitakse. Eraldi esiletõstmist väärib aga see osa artiklist, mis algab sõnadega “Devalveerimise positiivne mõju on üürike”:

1. Eksportööridel läheb esialgu hästi – eksport toob rohkem sisse. Siis tuleb sisse tooret või seadmeid, mis sööb võidu ära.
2. Importkaup kallineb, krooni vahetatakse «soliidsema» valuuta vastu.
3. Siseturule tootev ettevõtja ei võida midagi, ent peab vajalikke asju kallimalt ostma, tarbimine väheneb.
4. Pangad alguses ei kaota, kuid laenu võtnuil läheb võlgade tagasimaksmine raskeks, siis hakkab pankades suurenema lootusetute laenude hulk.
5. Suur pankrotilaine seiskab majanduse kasvu, usaldus Eesti riigi vastu kahaneb, pankadel muutub välismaalt raha hankimine kallimaks ja keerulisemaks.
6. Investorid tõmbavad oma raha tagasi, välisinvesteeringud lähevad mujale.

Lõppude lõpuks ei tasu unustada, et inimeste majandustegevus rajaneb erinevatele ootustele, hinnangutele ja prognoosidele, mida võivad oluliselt mõjutada ka lood, mida üks-teisele jutustame ja millise narratiivi erinevatest faktidest kokku punume.

Praeguse seisuga ei näe mina põhjust, miks eestlased peaks valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobuma. Osad inimesed natuke pabistavad ja hoiavad natuke rohkem raha eurodes, kuid see mõjub kroonile ainult toetavalt samas kui enamus elab enda elu rahulikult edasi. Devalveerimiseks täna vajadus puudub.

Mingite lühiajaliste ohverduste nimel ei ole mõtet tervet taustsüsteemi põhja lasta ja määramatust süle ja seljaga juurde külvata, mida valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobumine endaga kahtlemata kaasa tooks.

Lõpetuseks tsiteeriks veel kord Pajulat, kuid seekord artiklist Devalveerimisdraama taasesitlus:

Nii palju tuleb meil aga endale siiski ilmselt tunnistada, et kui paar aastat tagasi peeti kõigi kolme riigi peatset eurotsooniga ühinemist vaid aja küsimuseks, siis tänaseks valitseb selles osas paraku suur määramatus.

See vastumeelne tõsiasi lubab aga omakorda prognoosida, et devalveerimisdraamat üritatakse ka tulevikus ikka ja jälle püünele panna. Lõppude-lõpuks on ju laiema publiku harjutamine avangardsemate kunsttükkidega alati olnud aeganõudev ettevõtmine.

Jääb üle loota, et publik ei harju antud avangardiga ning ei hakka seda ekslikult aina valjuhäälsemalt nõudma andmata endale aru, mis võivad selle näitemängu populaarsuse tagajärjed olla.

Minu soovitus (ceteris paribus): relax, have a drink, and enjoy the drama!

PS. Teemast sügavamalt huvitunutele pakuks esimese hooga välja Jutta Maute “Stabilization via Currency Board” (PDF)

Tagged with: inflatsioon, Pajula, Puurmann, valuutakomitee

Categorised as: Määratlemata