Seychellide rahast
Oktoobri lõpus veetsin kolm nädalat Seychellidel. Lisaks mõnusale kliimale ja võrratule loodusele õnnestus vahetumalt tutvuda ka selle 80 000 elanikuga riigi rahandussüsteemiga, mis on juba mõned aastad olnud arvestatavaks piduriks kohaliku majandusruumi arengule.
Kuigi rahapoliitika pole just minu igapäevase tegevusega seotud üritaks siiski põgusalt kommenteerida seda, mis Seychellidel on toimunud ja kuhu tänaseks on välja jõutud. Tõsi, paralleele Eestiga oleks siin tõenäoliselt kohatu tuua, kuid ehk võimaldab paremini mõista ühte valuutakomitee süsteemist loobumise potentsiaalset tagajärge.
Seychellidel oli umbes 40 aasta jooksul kasutusel valuutakomiteele põhinev rahasüsteem, kuid sellest loobuti 1970ndate lõpus keskpanga ja fikseeritud kursis kasuks paralleelselt iseseisvusega. Ma ei hakka peatuma Seychellide pseudo-sotsialistlikul minevikul vaid alustaks pigem 2000. aasta IMF konsultatsioonidest, mille käigus anti valitsusele mõista, et riigi eelarve puudujäägi finantseerimine laenudega samas ulatuses ei ole jätkusuutlik. Valitsuse võlg moodustas IMF’i konsultatsioonide hetkel ligi 170% SKT’st ja jõudis vaatamata hoiatustele 200% juurde.
Kõige lihtsam ja pikemas perspektiivis rumalam viis taolisi võla likvideerimiseks on loomulikult mängimine rahapoliitikaga. Kuna Seychellide Keskpank ja Finantsministeerium olid üks-teisega suht tihedalt seotud, siis kasutati ära Seychellide ruupia (SRP) seotust teiste valuutadega. Keskpank kehtestas vahetuskursid suurematele valuutadele ja sidus SRP nende saatusega, kuid stabiilsuse asemel, mida taoline sidumine võimaldas, seati kohalikele elanikele karmid piirangud valuuta vahetamisel ja ametlik kurss seati mõttetult kõrgeks: 5.5 SRP = 1 USD.
Sisuliselt hakati valitsuse võlga finantseerima raha juurde trükkides samas kui seda välisvaluutaga ei tagatud. Piirangud valuuta vahetamisele (max 400 USD per inimene) tähendasid aga seda, et ringluses olevast rahast oli tagatud välisvaluutaga väike osa. Loomulikult on inimesed leidlikud ja ei lase ennast taolistest kitsendustest häirida, mis tähendab aga üpris kiiret musta turu tekkimist ja kohalike valuutatehingute liikumist peamiselt sinna.
Mõned aastad tagasi olid musta turu hinnad kaks korda kõrgemad ametlikest vahetuskurssidest (eriti dollari suhtes), kuid minu külastuse ajal oli dollari hind mustal turul mõnevõrra langenud. Kui ametlik kurss oli umbes 7 SRP = 1 USD, siis mitte-ametlik kurss oli turistide jaoks 10 SRP = 1 USD, kuid kohalike jaoks üpris tavaliselt 12 SRP = 1 USD. Seychellidel pikemat aega elanud välismaalastelt võis kuulda aga lugusid sellest kui põhjalikult lennujaamades kontrollitakse kohalike, kes lahkuvad, et ega neil rohkem kui 400 USD pole kaasas. Lahti riietumise käsud tolliametnikelt pidi suht tavaline nähtus olema ja harv polnud ka see juhus, kus sooviti veenduda ka selles, et sa mõnda “kehaõõnsusesse” pole valuutat peitnud. Vahele jäämine tähendab aga siiani vähemalt aasta pikkust vanglakaristust.
Seychellide riiklik poliitika näib praegu olevat eelkõige valituse võla likvideerimine läbi vahetuskursside manipuleerimise, kus kohalikud on sunnitud valitsuse võlga kaudselt finantseerima läbi üle hinnatud SRP ja karmide piirangute valuuta omamisel. Mõni aasta tagasi üritati liigsest likviidsusest läbi erinevate maksude lahti saada, kuid kui raha koos ja olukord hakkas stabiliseeruma tulid valimised, mille võitmiseks paiskas valitsus läbi erinevate toetust ja soodustuste tõstmise enamuse rahast ringlusesse tagasi.
Järeldusi:
- mida väiksem riik, seda tõenäolisem, et keskpanga tegevust on võimalik mõjutada lähtuvalt poliitilistest mitte majanduslikest eelistustest
- ilma valuutakomiteele põhineva rahasüsteemita on väikeriikidel keeruline tagada kohaliku valuuta usaldusväärsust, eriti pikemas perspektiivis
- kiusatus keerulisematel aegadel (või lihtsalt valimiste eel) “midagi teha” rahapoliitikaga mängides oleks liiga suur samas kui inimeste hulk, keda peaks veenma/mõjutama oleks keskpanga puhul oluliselt väiksem
Lõpetuseks paneks siia juurde veel mõned viited asjakohastele kirjutistele:
- Seychelles: Assessment of the Supervision and Regulation of the Financial Sector — Review of Financial Sector Regulation and Supervision (PDF) – IMF’i ekspertide raport 2006. aastast
- Free Our Currency – arvamuslugu kohalikus ajalehes 2006. aastast
- A Currency Board Arrangement versus Alternative Exchange Rate Regimes in Estonia (PDF) – Eesti Panga poolt avaldatud uurimus
Categorised as: Määratlemata
Väga huvitav lugu. Teinekord ilmneb mõne tekkinud olukorra lollus just eriti teravalt siis kui oled kõrvaltvaataja. Kindlasti on kohalike jaoks tegu “politics as usual”…
Järeldustest: ma ei ole päris kindel, et riigi suurusest sõltub millist mõju keskpangale saab avaldada. Liigset laenamist/rahatrükkimist toimub ju ka teistes riikides mis palju-palju suuremad.
“mida väiksem riik, seda tõenäolisem, et keskpanga tegevust on võimalik mõjutada lähtuvalt poliitilistest mitte majanduslikest eelistustest”
ükski majanduspoliitiline valik ei ole abs skaalal neutraalne, see soosib või pärsib mingit tegevust. soosib mingeid huvigruppe.
nt kas eesti panga valik, suurendame omakap nõuet, oli ainult neutraalne? miks on väikepank parem kui suurpank? oleks piisanud hoiuste tagamise seadusest.