Miks keegi Boliiviast ei kirjuta?
Ma vaatasin eile öösel suht hämmeldunult CNN’ist uudislõiku, mis andis teada, et Boliiviast on eraldumas mõned provintsid. Praeguse seisuga pole veel ei EPL ega Postimees ega Delfi seda kaugel toimuvat segadust uudiskünnise ületanuks pidanud.
Mis siis toimub?
CNN annab teada, et neli maagaasi poolest kõige rikkamat piirkonda on väljakuulutanud autonoomia, sest Boliivia sotsialistlike kalduvustega president Evo Morales on välja tulnud põhiseaduse täiendustega, mis seaks neli autonoomiat nõudvat piirkonda olukorda, kus neile rakenduvad kõrgemad maksumäärad.
L.A. Times’ist selgub natuke täpsemalt ka põhiseaduse muudatus sisu:
It was in Oruru, a Morales stronghold, where a constitution-writing assembly approved the new charter last weekend amid an opposition boycott. The new constitution still must be approved by voters in a referendum next year.
The new constitution denies the kind of regional autonomy sought by leaders in the four provinces. But the constitution does give a greater degree of autonomy to the indigenous groups who are the core supporters of Morales.
Mul on keeruline üle saada muljest, et Morales soovib põhiseaduse tasemele ajada sisuliselt rassistliku poliitikat – anda teatud inimgruppidele rohkem otsustusvabadust kui teistele samas nendelt, kellel on väiksemad vabadused aga rohkem võttes maksude näol. Kas sellele saabki kuidagi teisiti reageerida kui autonoomia väljakuulutamisega?
Sisuliselt oleks Moralese muudatuste referendumile paneku ja võidu puhul tegu demokraatia varjupoole ehk enamuse türannia kõige ehedama näitega.
Neljas autonoomiat taotlevas piirkonnas elab 35% Boliivia enam kui 9st miljonist elanikust, kes ei ole valmis väiksemate õiguste eest rohkem makse maksma selleks, et teiste piirkondade sotsiaalprogramme rahastada.
Parlamendi kohtade pärast juba jageleti, sest demograafilised trendid on praegu autonoomiat taotleva Santa Cruz’i kasuks mänginud samas kui teiste piirkondade peamiselt indiaanihõimudesse kuuluvate inimeste hulk on vaikselt kuid kindlalt vähenenud. 2005. aastal jõuti kompromissini, mille kohaselt sai Santa Cruz mõned kohad juurde, kuid teistelt ei võetud neid ka vähemaks.
Retoorika on läinud viimaste päevade jooksul sõjakamaks ja ähvardusi/ultimaatumeid on hakanud loopima mõlemad pooled ja ma üldse ei imestaks kui see konflikt muutub vägivaldseks. Samas on selge, et isegi kui autonoomiataotlejate plaanid surutakse maha, siis jääb see ebaõiglus ikkagi paljude hinge kripeldama.
Saab näha, mis sellest kõigest veel saab.
Categorised as: Määratlemata
Sellest on väga kahju, et inimesed ei suuda leida kõiki rahuldavaid lahendusi! Tõenäoliselt on taolised lahendused võimalikud, kuid keegi, kusagil pole nende leidmisest huvitatud!
Kindel on see, et verevalamisest kaotavad kõik osapooled…