VABALOG

E-riigile uus hoog…vanade hoovõtu meetoditega? (II osa)

II osa – tsentraliseerimine ei ole ainus lahendus

Samas Postimehes sai sõna ka Riigi infosüsteemide juhataja Margus Püüa, kes kirjutab, et olemas olevate lahenduste edulood ammendavad ennast peatselt, et avaliku sektori poolt osutatavad teenused on juba enda olemuselt harva kasutatavad ja siis tuleb lahendus – loome UUE ametnikkonna, veel ühe bürokraatiakihi olemas olevate vahele:

Tarkvaraarendajate ja rauatootjate ning õigusaktist tulenevaid funktsioone täitvate eelarveasutuse vahele tuleks tekitada uus võimkond. Need oleks inimesed, kes suudaks vaadelda teenuste loomist kui konkurentsivõimelisi homsete kasutajate muresid lahendavaid turunduslikke tööriistu, suudaksid võtta sealjuures arvesse eelarveasutuse kohustusliku «peame ära tegema» osa ja oskaksid anda vajalikule raud-ja tarkvarale uue mõõtme – teha valmis midagi sellist, mida vajataks Eestis igapäevaselt ja mida tervikuna või osade kaupa oleks võimalik ka eksportida. Sisuliselt peaksid tekkima teenusearendajate grupid, kelle kaasamiseta ei tahaks ega julgeks eelarveasutused oma IT-arendusi suuremas mahus ette võtta.

Kogu see lõik on võimalik kokku võtta ühe sõnaga: tsentraliseerime.

Kahjuks ei suuda mina siit muud välja lugeda, kui vana head “kui meil oleks vaid õiged inimesed õiget asja tegemas” refrääni, mis ei arvesta avaliku sektori olemusest tulenevate probleemide ja piirangutega ( vaata näiteks: public choice) samas kui eesmärgiks näib olevat sisuliselt tarkvaraarenduse ettevõtte loomine avaliku sektori sees. Ei tasu unustada, et kui ajendiks ja eesmärgiks ei ole kasum, siis on selleks midagi muud. Avaliku sektori organisatsioonide puhul kipuvad nendeks ajenditeks olema enda haldusala eelarve kasvatamine või töötajate hulga kasvatamine, sest mõlemad on selged signaalid ka ametkonna võimust.

Problemaatiliseks teeb taolise tsentraliseeriva lähenemise ka vähegi väiksemate tegijate välistamine. Pigem eelistatakse ühte suurt organisatsiooni, mis suudaks kõiki kaasata, olla teadlik vajadustest, koondada kompetentse ja planeerida pikalt ning põhjalikult ka seda, mida saaks eksportida. Kahjuks ei ole aga taoline asjade käik usutav, sest eeldab liiga paljude ideaaltingimuste täitumist (vaata ka: robust political economy), millest isegi väiksemad kõrvalkalded võivad osutuda saatuslikuks. Kõige suurem oht taolise mudeli puhul seisneb aga inimestele igati loomulikus mugavuses. Kui kord on partnerid olemas ja teenustearendajate grupid samuti, siis uutel tegijatel võib olemas oleva süsteemiga liitumine kujuneda oodatust oluliselt keerulisemaks, mis tähendab vähem konkurentsi, kõrgemaid hindasid ja kergema vastupanu teed.

Ühtlasi on see ettepanek ka heaks näiteks sellest, miks kliendi/kasutajakesksusega on olemas olevate lahenduste puhul vähe arvestatud: tegu on täiesti tootjakeskse mõtteviisiga, kus oluline ei näi olevat enam niivõrd töötavad ja kasulikud lahendused tavainimesele kuivõrd ettevõtted, kes neid lahendusi väljatöötavad. Kasutajamugavusest võib ju rääkida ning seda pidada oluliseks, kuid kui tasu saamine ei sõltu kasutatavusest, siis pole ka mingit põhjust kasutatavuse paranemist loota. Selles mõttes on igati edumeelne mõte, et teenuse arendajal peab olema võimalus teenuse ees tasu võtta, kuid see tasu võib osutuda kõigest väikeseks ja vähetähtsaks boonuseks kui lahenduse loomise eest on juba hanke teostamise raames tasutud.

Mind teeb murelikuks, et mingit ühte ja suht toorest ideede, serveeritakse kui ainuvõimaliku:

Kuni ei suudeta riigis tekitada sellist vahekompetentsi, kes on motiveeritud teenuste sidumisest isikule väärtustloovaks tervikuks, jäävad meie e-riigi teenused paratamatult hambutuks ja nendest pole peagi mõtet suurelt rääkida. Miljardite kroonide kulutamisele vaatamata.

Mulle jäi mulje, et Margus Püüa välja pakutud lahendus on eelkõige kohandatud Singapuri mudel ainult hoopis teises õiguslikus ja kultuurilises konttekstis, kus tema toimivuses on põhjust sügavalt kahelda. Tema poolt esile tõstetud “vahekompetents” ei ole kaugeltki ainus lahendus ja teda sellisena serveerida näib pigem teenivat ühe väikese huvigrupi huve. See on paljuski iseenesest mõistetav, sest avalik sektor näeb ikka lahendustena avaliku sektori tegevust, kuid üldjuhul pole need sugugi ainsad lahendused.

Vaata ka:
I osa – hankemehhanismi ja olemas oleva korra olemuslikust puudusest
II osa – tsentraliseerimine ei ole kaugeltki ainus lahendus
III osa – lahendused alt üles ehk ligipääs töötlemata andmetele

Tagged with: auhinnad, e-riik, public choice, Püüa, robust political economy, tsentraliseerimine

Categorised as: ...