VABALOG

Singluaarsus ja ennustamine: Vinge ja Hanson

Järgmise, tõenäoliselt juuni lõpus ilmuva, HEI läbivaks teemaks oli ennustamine. Kirjutasin ka omalt poolt traditsioonilisema ennustamise suhtes skeptilise loo, kus juhtisin tähelepanu ka ebatõenäolistele, kuid ülimalt suure mõjuga sündmustele, mis tühistavad traditsioonilised trende ekstrapoleerivad lähenemised.

Minu seisukoht on (ja tõenäoliselt mõneks ajaks ka jääb), et  tulevikustsenaariumid ei saa olla eriti tõsiselt võetavad kui need on kokku pandud üksikute indiviidi poolt, kes tegutsevad ise igapäevaselt väljaspool valdkonda, mida üritavad ette näha.

Isegi kui inimesi on kümmekond, siis nende ühised arutlused kipuvad kristalliseeruma ühtseks arusaamaks, kust on kalduvus suuremad ja ootamatumad kõrvalekalded välistada, sest väärtustatakse pigem konsensust.

Kõige tõsiseltvõetavamad on jätkuvalt ennustusturud, mis suudavad hajutatud informatsiooni agregeerida suht lihtsalt mõistetavaks väljundiks, mis omab ka tõenäosuse mõõdet, kuid on pidevalt ajas muutuv:

Ennustusturul kaubeldav väärtpaber võib olla näiteks leping, mis maksab ühe dollari kui kandidaat X võidab käimasolevad presidendivalimised. Kui nt hetkel on selle väärtpaberi hind 53 senti, siis see tähendab, et turg usub, et kandidaadi valituks osutumise tõenäosus on 53%. Kui nüüd kellelgi on põhjust arvata, et paljud inimesed eksivad ja tegelikult on tõenäosus palju suurem, siis võib ta vabalt 10 dollarit mängu panna ja hiljem tulu saada. Nii saab turg aina täpsemat informatsiooni. Erinevalt küsitlusest panevad inimesed reaalselt oma raha mängu ja seega teevad nad seda eelkõige tegelikust informatsioonist lähtudes ja ainult siis kui neil reaalselt ka mingit informatsiooni on.

Ennustusturud sunnivad määratlema võimalikult täpselt küsitava/lepingu sisu ja ulatuses, mis tähendab, et üldiste arengustsenaariumitega kaasnev “müra” jääb ära. Üks aktiivsemaid ennustusturgude propageerijaid on Robin Hanson, kes on seda ideed propageerinud juba 1980ndate lõpust ning kogunud kokku hulga ennustusturgusid käsitlevaid artikleid, nii enda kui teiste omi. Kahjuks on seda nimekirja viimati uuendatud 2003. aastal, kuid vähemalt on see hea algus.

Tegelikult ei tahtnud ma kirjutada aga ennustusturgudest vaid hoopis IEEE Spectrumi erinumbrist, mis pühendatud Singulaarsusele ehk kasutades Nassim Taleb’i sõnastust: ebatõenäolisele, kuid äärmiselt suure mõjuga sündmusele.

Kes veel ei tea, siis Vikipeedia ütleb singulaarsuse kohta järgmist:

Futuroloogias tähendab tehnoloogiline singulaarsus hetke ajas, millest alates tehnoloogiline areng hakkab kulgema inimestele hoomamatul ning kujuteldamatul moel ning kiirusel.

Singulaarsuse mõiste võttis kasutusele Vernon Vinge, kelle 1993. aasta essee on ka erinumbri aluseks ning selle võib eesti keelde tõlgituna leida Sekeldaja ajaveebist.

Erinumbri sissejuhatavaks artiklis Signs of the Singularity on sõna saanud vanameister Vinge’i ise, kes annab enda artiklis tegelikult terve numbri artiklitest ülevaate koos omapoolsete kommentaaridega. Artikkel on tegelikult juba laiemas blogosfääris kõvasti viitamist leidnud ainuüksi sissejuhatuse pärast:

In my 1993 essay, “The Coming Technological Singularity,” I said I’d be surprised if the singularity had not happened by 2030. I’ll stand by that claim, assuming we avoid the showstopping catastrophes—things like nuclear war, superplagues, climate crash—that we properly spend our anxiety upon.

In that event, I expect the singularity will come as some combination of the following

  1. The AI Scenario: We create superhuman artificial intelligence (AI) in computers.
  2. The IA Scenario: We enhance human intelligence through human-to-computer interfaces—that is, we achieve intelligence amplification (IA).
  3. The Biomedical Scenario: We directly increase our intelligence by improving the neurological operation of our brains.
  4. The Internet Scenario: Humanity, its networks, computers, and databases become sufficiently effective to be considered a superhuman being.
  5. The Digital Gaia Scenario: The network of embedded microprocessors becomes sufficiently effective to be considered a superhuman being.

The essays in this issue of IEEE Spectrum use similar definitions for the technological singularity but variously rate the notion from likely to totally bogus. I’m going to respond to arguments made in these essays and also mine them for signs of the oncoming singularity that we might track in the future.

Terve artikkel on huvitav ja iga inimene, kes soovib midagi vähegi tõsiselt võetavat tuleviku kohta öelda, peaks olema vähemalt Vinge’i kokkuvõtliku artikliga tuttav. Kolm lehekülge pole just eriti palju samas kui mõtteainet jagub sealt kuudeks kui mitte aastateks.

Kuna Robin Hanson’i ideed on mind juba mõnda aega köitnud, siis lugesin läbi ka tema artikli Economics of the Singularity, mis on üks paras ajuväänaja…heas mõttes. Mõistagi tunne ma vajadust siinkohal mõndasid huvitavamaid palasid tsiteerida.

Kõigepealt majanduskasvu kiirusest:

If a new transition were to show the same pattern as the past two, then growth would quickly speed up by between 60‑ and 250-fold. The world economy, which now doubles in 15 years or so, would soon double in somewhere from a week to a month. If the new transition were as gradual (in power-law terms) as the Industrial Revolution was, then within three years of a noticeable departure from typical fluctuations, it would begin to double annually, and within two more years, it might grow a million-fold. If the new transition were as rapid as the agricultural revolution seems to have been, change would be even more sudden.

Inimtööjõu väärtusest:

In either case, human labor would no longer earn most income. Owners of real estate or of businesses that build, maintain, or supply machines would see their wealth grow at a fabulous rate—about as fast as the economy grows. Interest rates would be similarly great. Any small part of this wealth should allow humans to live comfortably somewhere, even if not as all-powerful gods.

Because copying a machine mind would be cheap, training and education would cost no more than a software update. Instead of long years to train each worker, a few machines would be trained intensely, and then many copies would be made of the very best trainees. Presumably, strong security would prevent bootleg copies.

Ühtlasi genereerub, siis lahendus ka igasugustele ressursside probleemidele – tillukesed tehisinimesed:

Crude calculations suggest that tiny bodies a few millimeters tall, with sped-up minds to match their faster body motions, might allow insectlike urban densities, with many billions living in the volume of a current skyscraper, paying astronomical rents that would exclude most humans.
.  .  . 
If these smart machines are considered “people,” then most people would be machines, and per-person wealth and wages would quickly fall to machine-subsistence levels, which would be far below human-subsistence levels. Salaries would probably be just high enough to cover the rent on a tiny body, a few cubic centimeters of space, the odd spare part, a few watts of energy and heat dumping, and a Net connection.

Taolistel artiklitel on pigem rohkem ühist ulmekirjanduse kui teadusega, kuid sedavõrd radikaalse muutuse puhul nagu Singulaarsus kahjuks traditsioonilisematest meetoditest ei piisa ja inimestel on põhjust natuke aktiivsemalt enda fantaasiat kasutada. Artikli lõpust leiab viite ka Hanson’i varasematele artiklitele, millest tillukeste inimeste saatusest saatust lahkab If Upload Come First:

Billions of such uploads could live and work in a single high-rise building, with roomy accommodations for all, if enough power and cooling were available. To avoid alienation, many uploads might find comfort by living among tiny familiar-looking trees, houses, etc., and living under an artificial sun that rises and sets approx. 260 times a day. Other uploads may reject the familiar and aggressively explore the new possibilities. For such tiny uploads, gravity would seem much weaker, higher sound pitches would be needed, and visual resolution of ordinary light might decline (in both angular and intensity terms).

Kui ebatõenäoline taoline stsenaarium tundub? Praegusel hetkel lausa väga ebatõenäoline, kuid eks see ongi tuleviku võlu: kunagi ei või teada, mis juhtub ja mis võivad olla mõne ebatõenäolise sündmuse olulised mõjud. 


Categorised as: ...


2 kommentaari

  1. PaulV ütleb:

    See Hansoni jutt kipub minu arust küll ulme valdkonda. Miks peaksid need pisikesed robot-inimesed üldse maa peal elama? Las kolivad maa alla ja teevad seal mida iganes nad ka tegema ei pea… 🙂

  2. Jüri Saar ütleb:

    Üks variant oli, et kui nad kiiresti liiguvad ja nii tihedalt koos on, siis neile on kindlasti jahutust vaja. Selle probleemi saaks aga lahendada kolides nad vee alla, kuskile sügavamale, kus alati jahe.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga