VABALOG

Miks Eesti ei ole Argentiina ehk põgusalt jooksevkontost

Seoses John Hamptoni veendumusega, et Läti jooksevkonto defitsiit võib põhja lasta Hansapanga ja seejärel ka Swedbanki on tekitanud piisavalt elevust, et samal teemal ilmus ka teisi postitusi – mõned asjalikumad, mõned mitte.  

Ma olen huviga diskussiooni jälginud ja jõudnud mõnedele järeldustele, mis pakuvad ehk huvi teistelegi ja toovad mõnevõrra selgust olukorda.

1. Liiga palju on juttu Baltikumist kui ühtsest tervikust, kus ühe riigi probleemid tähendavad automaatselt sarnaseid probleeme teistele. Läti mured on natuke teised kui Eesti mured ja Leedu mured jäävad eestlastele juba õige kaugeks. Kokku moodustavad Eesti ekspordist Läti ja Leedu aga vaid kümmekond protsenti, millest näiteks elektrienergia ei kao ka tumedamate stsenaariumite puhul tõenäoliselt kuskile. Samas märkis vähemalt Vistesen, et tavainvestori jaoks, kes asub kaugemal kui vahetus naaberriigis, on Baltikum üks piirkond tahame seda või mitte.

2. Eesti ei ole Argentiina ja enamus võrdlusi Argentiinaga, mida mina olen viimastel päevadel lugenud, oleks tõenäoliselt ära jäänud kui oleks vaevutud lugema François J.Gurtner’i 2002. aasta uurimust Currency Board and Debt Trap: Evidence from Argentina and Relevance for Estonia (PDF). Tõsi, uurimus on praeguseks juba kuus aastata vana, kuid sealt tuleb üpris selgelt välja, miks Argentiina ei ole Eesti. Valuutakomitee kasutamine ei tähenda veel seda, et mõlema riigi saatus on sama. Argentiinlastele keeras nende supi lõplikult kokku ikkagi puudujäägiga eelarve ja varasem majanduspoliitika. Need, kes võrdlevad Eestit Argentiinaga pole tõenäoliselt olukorraga piisavalt kursis

3. Ma olen mõnedelt valuutakomitee kriitikutelt küsinud, et millised oleks nende ettepanekud või mida nad oleks teisiti teinud. Kuna enamus riike on oluliselt suuremad kui Eesti on mitmed väikeriigi mured kirjutajatele võõrad ja pakutakse alternatiivina ujuva kursiga valuutat. Minu jaoks on see märk sellest, et inimene pole enda pakutud lahenduse tagajärgi läbi mõelnud väikese avatud majandusega riigi jaoks. See teeb deklaratiivsete avalduste suhtes skeptiliseks.

4. Jooksevkonto puudujääk ei tohiks samuti olla probleem, sest nii kuidas majanduskasv aeglustus on ka puudjääk kahanema hakanud. Üldine rusikareegel on, et üle 5% (meil on praegu u. 13%) jooksevkonto puudujääk SKP’st on juba problemaatiline, siis avatud majandusega väikeriigi puhul ei pruugi protsent eriti midagi öelda. Kui protsentuaalselt on summa suur, siis rahas väljendatuna mitte eriti. Mulle tuleb meelde hiljutine Islandi juhtum, kus ühe uue “alumiiniumitehase” avamisega kaasnevad investeeringud lõid nii mõnedki projektsioonid ja plaanid paigast. Pärast Eestisse tulevate välisinvesteeringutega arvestamist kahaneb jooksevkonto puudjääk aga nii poole võrra. Lisame siia veel selle, et enamus laenudest on siiski võetud pikemat perspektiivi silmas pidades kinnisvarale ja olukord näeb juba märksa stabiilsem välja.

5. Üllatavalt palju on Baltikumi kajastavate postituste juures väiteid ja kommentaare, mille kohaselt on Eestis elu jube kallis. Regulaarselt kallim kui Soomes. Jah, võib-olla Vanalinnas, kus kohati lihtsam kuulda mõnda võõr- kui emakeelt, kuid ega enamus eestlasi ei teegi kõige kallimates kohtades sisseoste. Ikka valitakse ning otsitakse ja elatakse pigem sissetulekutest kui laenudest. Ma saan aru, et jutud hindadest meelitavad lugejaid ja annavad hea baasi edasiseks kirjutamiseks, kuid eks see ole meie endi asi meelde tuletada: “The plural of anecdote is not data!”
 

6. Kohalikud ei ole rumalad enesepetjad. Ma olen üpris veendunud, et meil on rohkem inimesi erinevat majandusanalüüsi tegemas kui tõenäoliselt vaja, kuid see ei tähenda, et nad veel ebakompetentsed oleks. Ma kaldun arvama, et kohalikel on ikka natuke terviklikum pilt olukorrast ja tingimustest, võimalustest ja ohtudest. Välisvaatlejad panevad enamasti sama regulaarsusega mööda, mis kohalikud. 

Tagged with: Argentiina, jooksevkonto puudujääk, majanduskasv, välisinvesteeringud, valitsus, valuutakomitee

Categorised as: ...