VABALOG

Georgia – mõttekäike NATO tulevikust, Georgia relvastusest ja totaalkaitsest

Viimaste nädalate sündmused on Georgias on minu jaoks eelkõige kinnitanud veendumust, et kui sa ise vahetult juures pole, siis midagi arvata on suht mõttetu. Pigem valitsevad emotsioonid ja kõik, kellel vähegi omad huvid mängus, serveerivad mingit varianti sündmusest, mida väga tõsiselt kahjuks võtta ei ole otstarbekas. Sellegi poolest tundub mulle, et need, kes näevad probleemide allikana ja “vahejuhtumi” alustajana Georgiat, kas ei tea täpsemalt piirkonna tausta või lähtuvad mingist suht pedantsest tõlgendusest, mis võimaldab tegelikkusest mööda vaadata.

Igal juhul ilmus American Prospect’is pigem lugu sellest, mis saab NATO’st – kuidas laienes organisatsioon varem, millistele põhimõtetele saab toetuda. Juttu tuleb ka Eestist ja seda suht positiivses võtmes meie julgeoleku seisukohalt:

The Baltic republics represent the weakest cases for entry into NATO, but their applications were nevertheless much better than Georgia’s. Each was more democratic than Georgia when negotiations for entry began, and each had maintained that democracy for over a decade prior to entry. Georgia shares a border with Turkey (a longtime NATO member), but the Baltic states are geographically much closer to the NATO core. While all three have substantial Russia minorities, none were likely to see the rise of a pro-Russian government, and none had outstanding territorial conflicts with Russia.

Timing also matters. While the Russia of 2002 wasn’t the basket case of 1994, it wasn’t yet enjoying the oil boom, either. To the extent that Russia’s practical ability to make trouble for NATO matters for deciding whether to accept a new NATO applicant, accepting new members to NATO made much more sense in 2002 than in 2008. To take the argument to its logical extreme, allowing Hungary to join NATO in 1999 was responsible statecraft, while allowing it to join in 1956 would have been reckless to the point of criminality. Moreover, the commitment acquires credibility over time. Estonia, Latvia, and Lithuania have become deeply integrated in the institutions of NATO — refusing to defend them now would throw the alliance into crisis.

Ma olen seda juba Vabalogis varem paaril korral maininud, et NATO liikmelisus on Eestile eelkõige sümboolse väärtusega, mida tuleks järjepidevalt korrutada ja rõhutada. Kõigile NATO liikmetele, kuid eriti neile, kes asuvad Ida-Euroopas tuleks selgitada, et kui appi ei tulda Eestile, ei tulda ka teistele.

Mõned read hiljem tuleb juttu ka meie põhjanaabri võimalikust liitumisest NATO’ga pärast Georgias toimunut. Sellest on üllatavalt vähe juttu olnud, kuid ma kaldun arvama, et NATO’ga liitumise pooldajate hulk on Soomes oluliselt kasvanud:

NATO membership has been a hot topic in the Finnish strategic community for the last several years, with key members of the Finnish government challenging the Cold War commitment to neutrality and arguing for the alliance. Finland’s small population and modern military make it an excellent candidate, and the Russia-Georgia War may push it to pursue membership more vigorously. NATO should continue to cautiously expand, mindful of both the benefits of extending the alliance and the costs that new expansion will produce.

Teine huvitav artikkel pärineb sellisest väljaandest nagu Moscow Times. Selgub, et Georgia sõjavägi oli kohati märksa paremini relvastatud kui Venemaa oma:

The technical sophistication of the Russian forces turned out to be inferior in comparison with the Georgian military. While Georgia’s armed forces operated Soviet-era T-72 tanks and Su-25 attack planes, both were upgraded with equipment such as night-vision systems to make them technologically superior to similar models operated by the Russian Ground Forces, said Konstantin Makiyenko, deputy director of the Center for Analysis of Strategies and Technologies.
. . .
Russian intelligence bears responsibility too for failing to provide up-to-date information on the capabilities of the Georgian air defense and air force, Netkachev said. As recently as three years ago, Georgia had no pilots capable of flying the Israeli-upgraded Su-25 planes, he said, adding that Russian commanders should have known that Ukraine had supplied Buk and Osa air-defense systems to Georgia and might have trained its operators.

“One general lesson that the Russian side should learn is that it is possible to build a capable, well-trained force in just three to four years, as Saakashvili did,” Makiyenko said.

Artikkel on samuti pikema poolne, kuid huvitav juba ainuüksi sellepärast, et annab suht pessimistliku pildi Venemaa suutlikkusest tavarelvastusega konfliktides NATO jõududele vastu seista. Juttu tuleb ka mõlema poole sõjaväelaste väljaõppest. Sealjuures ajateenijatesse oli suhtumine mõlemal poole õigustatult skeptiline.

Ma mõtlesin juba, et peaks Peeter Meosele lausa kirjutama ja kommentaari viimastele sündmustele küsima, kuid õnneks pani ta üles igati huvitava postituse. Minu jaoks jäid silma:

Lehes on kirjutet, et NATO jõuab kohale alles kuu ajaga ja enne seda peab Eesti ise hakkama saama. Jutt iseenesest õige, aga mööndusega. Ca kuu aega kulub tõepoolest Põhja-Atlandi Nõukogus jah-sõna ütlemisest kuni NATO Response Force’i Maarjamaa pinnal võitlusvõimeliseks muutumiseni. Samas ei pruugi juhtuda see jah-sõna ja vallutava väe sissetung samal päeval. Eeldusel, et luure toimib saab NRFi ammu enne kohale tuua, loodetavasti CJTFi kah ja sellga suurema häda ära hoida. Mu meelest on paanika asjatu ja heasse luuresse panustades on asi kontrollitav.
. . .
Noh ja kõige lõpuks, kas see tähendab, et totaalkaitse on see Püha Graal, mis meid päästaks? Ei ta ole midagi. Päästaks ehk hea luure, sisejulgeolek, pädev diplomaatia ja teistele NATO riikidele logistika nii kergeks tegemine kui võimalik. Hambuline, kokkuharjutanud ja kaasaegne kaitsevägi muidugi ka.

Mis logistikasse puutub, siis Kaitseministeeriumi tegutseb. 

Siinkohal lisaks omalt poolt, et üldmobilisatsioonist polnud Georgias sisuliselt mingit kasu – liiga hilja, liiga aeglaselt. Küll aga andis see hea õigustuse Venemaale tsiviilinfrastruktuuri pommitada, mida Georgia soovis mobilisatsioonipunktidena kasutada.

Lätlased on üle läinud elukutselisele kaitseväele ja täpselt samuti Leedu. Eesti kohalt pole küsimus niivõrd “kas” vaid “millal”.

Tagged with: ajateenistus, georgia, Meos, NATO

Categorised as: ...