VABALOG

Mihkel Mutt kui kolme eksitava meemi ohver

Miks, Mihkel, miks oli vaja kirjutada, kui sa tegelikult ei tea ja sind teema eriti huvitav – vähemalt mitte selle keerulisuses ja nüansirikkuses?

Postimehes täna ilmunud arvamuslugu on kahetsusväärselt alainformeeritud. Selle alainformeerituse peitmiseks ja silumiseks on Mihkel kinni haaranud mõnest eksitavast meemist ja kahjuks võtnud julgelt kasutusele termini, mille sisu oleks vajanud täpsustamist. Praegu on tegu lihtsalt intellektuaalse karguga, mis paljude inimeste jaoks (eriti poliitilise skaala pahemal pool) on sünonüüm kõigele, mis maailmas halb.

Jutt käib mõistagi “neoliberalismist”:

Tõepoolest, kui juba Ameerikas, vabaturumajanduse tsitadellis, on valitsus (mis omakorda tuntud oma neoliberaalsetelt vaadetelt) pidanud natsionaliseerima finantsettevõtteid, millega mahuldasa on võrreldav üksnes kommunistide eri aegadel tehtud riigistamised, kui turgude isereguleerivasse tegevusse on sekkutud enneolematus ulatuses, siis peaks ju midagi lahti olema.

.   .   .

Kas neoliberalismi seisukohalt on loogiline, et kasum on privaatne, aga kahjum ühiskonna kanda?

Minule teada olevad neoliberalismi definitsioonid sisaldavad peaaegu kõik viite elementi: rohkem vabakaubandust, subsideerimise lõpetamist, erastamist, tasakaalus eelarvet ehk fiskaalset distsipliini ja regulatsioonide vähendamist.

Väita, et USA valitsus on tuntud enda neoliberaalsete vaadete poolest ei kannata peaaegu mingit kriitikat. (1) Terase tollid ja järjest karmimate piirangutega kaubanduslepingud, (2) erinevate põllumajandustoetuste paljunemine, (3) mõned tagasihoidlikud edusammud erastamises, (4) aasta aastalt kasvav eelarve defitsiit ja (5) täiendavad regulatsioonid. USA valitsus on siiani silma paistnud ainult ühe neoliberalismi elemendiga. Väita, et USA valitsus on viimaste aastate jooksul kuidagi neoliberalismiga silma paistnud, on pehmelt öeldes eksitav.

Tsiteeritu teises pooles küsib Mihkel, kas neoliberalismi seisukohalt on loogiline, et kasum on privaatne, aga kahjum ühiskonna kanda? Ei ole loogiline, kuid nagu eelnevalt mainitud, pole tegu ka neoliberalismiga.

Ma tahaks loota, et Mihklil ei läinud “neoliberalismi” ja “neokonservatiivsus” segamini. Loodetavasti pole need kaks tema jaoks ka sünonüümid. 

Kui ei ole soovi defineerida, mida “neoliberalsmi” mõistetakse, siis võiks hoiduda ka selle kasutamisest. Muidu on tulemuseks väited, millel lähemal uurimisel mingit sisu ei ole.

Ja siis loomulikult see “nähtamatu käsi”, mis kahjuks ei tähenda kaugeltki seda, mida Mihkel arvab, et ta tähendab.

Gavin Kennedy on juba aastaid enda blogis üritanud selgitada, mida Adam Smith “nähtamatu käe” all silmas pidas ja kuidas sellest lihtsast metafoorist on lohakuse ning pealiskaudsuse tulemusena saanud mingi pseudoteooria. Kuigi Kennedy blogi pakub hulgaliselt näiteid ajakirjandusest, siis kokkuvõtlikult on “nähtamatu käe” metafoorist juttu ettekandes Adam Smith’s invisible hand: from metaphor to myth (DOC):

Smith was not party to the idea that self-interested actions were always socially benign; his was not a generalised explanation of unintended consequences, but a partial one.  The invisible hand ‘in this, as in many other cases’ is called into action only in specific cases. That the metaphor has been generalised into a universal benign rule for markets – which would require Smith to have written: ‘in this, as in all other cases’ – is the result of over enthusiastic generalisation, perhaps to legitimise a particular representation of markets, but it was not from reading Adam Smith. 

It is also worth noting that though merchants were risk averse in Smith’s example, nevertheless in the real world many merchants overcame their aversion to the risks and did consider that it was in their self-interest to engage in the foreign trade, and they did so in increasing numbers over the decades and centuries to follow, and many also exported their capitals too.  But the aggregate result of an intervening ‘invisible hand’ in the cases he considered is nothing more than the consequence of the arithmetic rule that the whole is precisely the sum of its parts, which, if I may say so, is also completely unexceptional and very visible.   

Viimane meem, mille otsa Mihkel komistab, käsitleb aga reguleerimist:

Pikka aega on Wall Streetilt kostnud ainult üht: jätke meid rahule, küll turg paneb kõik paika. Ei mingit reguleerimist keskpanga ega valitsuse poolt. Pärast Suurt Depressiooni kehtestatud arvukatest regulatsioonidest kaotati viimased president Bill Clintoni ajal. Nüüd arvavad paljud, et tuleks taas kehtestada karmimad tegutsemiseeskirjad.

Loomulikult on palju loota, et siin blogis kirjutatu ka kolumnistidele midagi korda läheb, kuid alles nädal tagasi sai kirjutatud Wall Street’i reguleeritusest ja viidatud Tyler Coweni New York Times’is ilmunud artiklile, kust väärib veel kord tsiteerimist:

When it comes to financial regulation, for example, until the crisis of the last few months, the administration did little to alter a regulatory structure that was built over many decades. Banks continue to be governed by a hodgepodge of rules and agencies including the Office of the Comptroller of the Currency, the international Basel accords on capital standards, state authorities, the Federal Reserve and the Federal Deposit Insurance Corporation. Publicly traded banks, like other corporations, are subject to the Sarbanes-Oxley Act.

And legislation that has been on the books for years — like the Home Mortgage Disclosure Act and the Community Reinvestment Act — helped to encourage the proliferation of high-risk mortgage loans. Perhaps the biggest long-term distortion in the housing market came from the tax code: the longstanding deduction for mortgage interest, which encouraged overinvestment in real estate.

In short, there was plenty of regulation — yet much of it made the problem worse. These laws and institutions should have reined in bank risk while encouraging financial transparency, but did not. This deficiency — not a conscientious laissez-faire policy — is where the Bush administration went wrong.

Seega kahetsusväärselt teadmatu ja alusetu väide Mihklilt, mida paljud tema arvamusavaldust lugenud eestlased aga pikemalt mõtlemata tõena võtavad.  Kahju.

Võiks ju Mihkli artikli üle edasi arutleda, mõtiskleda selle üle, kuidas “mulle” on võimalik ära tunda ja mis alust on arvata, et piiratud informatsiooni ja olematu vastutusega ametnikud suudavad või tahavad “mullidega” tegeleda, kuid sellel pole lihtsalt mingit mõtet.

Tagged with: Cowen, finantsturud, Mihkel Mutt, nähtamtu käsi, neoliberalism, Postimees, reguleerimine

Categorised as: ...