VABALOG

Finantsturgudel toimuvast – natuke põhjustest ja võimalikest tagajärgedest

Finantsturud ei ole valdkond, kus mul oleks midagi väga selget öelda ja lugedes erinevaid kommentaare on põhjust arvata, et ega keegi pole veel toimuvast ega võimalikest tagajärgedest lõplikult arusaanud. Kuna teema ja olukord on aga sellised, mida annab vabamat turumajandust pooldavate valikute vastu keerata, siis otsustasin mõnedele mõtetele ja täheldustele viidata, mis on võib-olla suurte rahanumbrite varju jäänud.

Investeerimispangad olid pigem üle- kui alareguleeritud

Finantsturgudel toimuv ja selle tagajärg turgudel osalejatele olid tõenäoliselt vältimatud ja pigem tulenevad liigsest reguleeritusest kui alareguleeritusest. Juba võib täheldada vihjeid (nii varjatud kui otseseid) sellele, et kogu jama sai alguse sellest, et finantsturud polnud piisavalt reguleeritud. Selle müüdi lükkas Tyler Cowen juba New York Times’is ümber:

When it comes to financial regulation, for example, until the crisis of the last few months, the administration did little to alter a regulatory structure that was built over many decades. Banks continue to be governed by a hodgepodge of rules and agencies including the Office of the Comptroller of the Currency, the international Basel accords on capital standards, state authorities, the Federal Reserve and the Federal Deposit Insurance Corporation. Publicly traded banks, like other corporations, are subject to the Sarbanes-Oxley Act.

And legislation that has been on the books for years — like the Home Mortgage Disclosure Act and the Community Reinvestment Act — helped to encourage the proliferation of high-risk mortgage loans. Perhaps the biggest long-term distortion in the housing market came from the tax code: the longstanding deduction for mortgage interest, which encouraged overinvestment in real estate.

In short, there was plenty of regulation — yet much of it made the problem worse. These laws and institutions should have reined in bank risk while encouraging financial transparency, but did not. This deficiency — not a conscientious laissez-faire policy — is where the Bush administration went wrong.

Ühtlasi tähendaks taoline korraldus ka vastastikust garantiide süsteemi, mis ei võimaldaks osalejatel kasvada sedavõrd suureks ja oluliseks, et teised peavad neid hädast välja aitama. Või kui on sunnitud aitama, siis on ka selleks suutelised.

Praegusele olukorrale annab kahtlemata jumet aga poliitikute soov inimesi aidata koduomanikeks saamisel sealjuures vahendeid eriti valimata. Vastutama ei pea ju nagunii samas kui taolise aktiivse poliitilise sekkumise taustal võib nii mõnegi ettevõtte juhtkond jõuda järeldusele, et kui olukord läheb hapuks, siis ulatab valitsus päästva käe – kohtunikuna mängureegleid lihtsalt ignoreerides.

Meelevaldse riigistamise juriidilised alused

Tõenäoliselt üks alahinnatumaid küsimusi kogu selle finantssaaga varjus on erinevate valitsusasutuste sekkumisele legaalsus koos pretsedentidega, mida see loob. Kui  mängureeglid enam midagi ei tähenda ja kohtunik otsustab ise mängima hakata, siis kaua läheb enne kui teistele mängijatel kohale jõuab, et kohtuniku mängu sekkumine muudab mängu. Ehk on need tagasihoidlikud küsimused alles pikema küsimuste jada algus:

The Fed statute does not say that the Fed can purchase businesses, and it seems reasonable to interpret the statute to forbid the Fed to purchase businesses. So here’s the question, is the AIG deal a purchase or a loan? I suspect the deal is a loan in form but a purchase in substance. Unfortunately, the details are not available, but the press accounts suggest that the Fed is receiving AIG equity (more precisely, the option to obtain equity) as collateral for the loan but that it’s going to exercise the option more or less automatically.

Kõige tabavam ja terasem argument Fed’i tegevuse selgitamiseks, mida mina olen lugenud, pärineb aga Megan McArdle’ilt:

It’s probable that they don’t actually have the legal right to do anything like this.  Their authority is this:  who’s going to stop them?  No one wants to take on responsibility for this mess themselves.

New Yorgi tulevik finantskeskusena

Üks teema, millest on siiani vist siiani juttu teinud ainult Meganilt, on New Yorgi jätkuv staatus ülemaailmse finantskeskusena. Kas mitte ei ole tegu lõpu algusega, vaikse hääbumisega nostalgiliseks turistilinnaks või hoopis getostunud prügimäeks:

Over breakfast this morning he pointed out that New York City may be in big trouble.  The anchor of New York’s financial community is the independent investment banks that are all headquartered there.  If their corporate center of gravity starts shifting towards Charlotte and London, will other firms begin to question whether it makes sense to pay $50 per square foot just for the privilege of being in Manhattan?

That would crush New York’s renaissance like a bug.  All of New York’s rebound has been paid for by the taxes on the financial industry–a few hundred thousand people in the industry pay the lion’s share of the taxes for the entire city.  Take them away, and the city will rapidly lurch back towards bankruptcy.

Kuna Ed Glaeser’i kirjutised linnadest on ühed paremini argumenteeritud, siis kipun arvama, et kõik need inimesed, sedavõrd tihedalt koos, tulevad välja millegi muu huvitava, nutika ja mõistagi kasumlikuga nagu kirjutab ka Gleaser uurimuses Urban Colossus: Why is New York America’s Largest City? (PDF):

While New York’s ability to weather past challenges has been remarkable, we cannot be certain that its future success will remain assured.  New York’s importance as a port is long past.  Declining transport costs for moving goods indicates that the scale advantages remain important only in services.  Even in this area, technological changes may reduce New York’s transportation cost advantages. In the long run, New York City’s success depends upon its advantage in transmitting knowledge quickly. This advantage may also be eroded by changes in information technology, but in the short run, information technology may increase the value of face-to-face interaction and make New York stronger, not weaker (Gaspar and Glaeser, 1998).

Tundub, et ainus, mis võib langust süvendada või venitada, on ettevõtlusega tegelemise eemale peletamine liigse reguleerimisega. Samas on Sarbanes-Oxley juba niigi New Yorgi olulisust finantskeskusena Londoni ja Hong Kongi kõrval vähendanud.

Investeerimispangad kui kaasaegsete IT lahenduste ostjad

Investeerimispankade hääbumine taolistest suurustest märksa väiksemateks üksusteks on kahtlemata valus löök ka IT sektorile, eriti keerulisemaid lahendusi pakkuvatele ettevõtetele. Kristajn Port juba neljapäeval Raadio 2’s vihjas sellele, et Lehman’i varadest moodustasid valdava osa erinevad andmebaasid ja süsteemid. Mõned päevad tagasi käis teema ka BusinessWeek’ist läbi:

Tech stocks are likely to suffer more amid consoldiation and disarray in financial services, a major market for IT services. On Sept. 14, Bank of America agreed to buy Merrill Lynch. The following day, investment bank Lehman Brothers filed for bankruptcy protection from creditors, and insurance giant AIG struggled to line up financing and stave off credit-rating downgrades.

The firms, like many on Wall Street, are big buyers of computer hardware and software. “IT spending for the financial sector for sure is going to be lower,” says Avi Cohen, head of research at Avian Securities. “A lot of technology plans are either being terminated or put on hold.”

Viimaste arengutega hoiavad kursis…

Market Movers ehk Felix Salmon on säranud asjatundlike ja selgitavate postitustega, Calculated Risk on samuti hulgaliselt viitamist leidnud ja EconLog’is tasub jälgida Arnold Klingi postitusi, kes vaevub vahel ka erinevate finantsinstrumentide nüansse selgitama. 

Ja lõpetuseks, ma ei saa jätta mainimata praegust finantskriisi lahkavat kirjutist, mis algab järgmiselt:

For most of the last 20 years we have been studying banks, monetary policy, and financial crises. So for us the events of the last year have been especially fascinating.

Perspektiivi, võrdluseid, analüüsi ja selgust koos huvitavate küsimustega – hea kokkuvõtte puzzle kõigist tükkidest koos tagasihoidliku pilguga tagajärgedele.

Kui ei midagi muud, siis praegune kriis on suurepärane võimalus ennast globaalse finantssüsteemi toimimisega kurssi viia. Tõenäoliselt pole kunagi varem olnud tavalisel inimesel võimalik saada sedavõrd põhjaliku ja asjatundliku pilti toimuvast kui praegu.

Tagged with: businessweek, Cowen, finantskriis, finantsturud, Glaeser, McArdle, New York, riigistamine

Categorised as: ...