VABALOG

Kas Venemaa luurega seotud ettevõtte osales Eesti NATO hankes?

Et Venemaal on endised luureorganid ja poliitika sügavalt põimunud üksikute superrikaste majandushuvidega pole vast kellegi jaoks mingi uudis. Suurem saladus pole ka see, et mitmed Venemaa oligarhid on huvitatud suuremast legitiimsusest koos võimalustega, mida neile pakub tegutsemine Lääne-Euroopas või USA’s.

Ärihuvide laienemine läände ei tähenda veel aga lõppu sidemetele võimuladvikuga kodumaal vaid sageli vastupidist. Juba mõnda aega on vähemalt osades riikides tajutav venelaste ärihuvide seostumine ka Venemaa poliitiliste motiividega. Gerhard Schröder ja Nord Stream on vast eestlastele kõige tuttavamad näited, kuid neid on teisigi:

Roman Abramovich, the 42-year-old onetime oil baron with close ties to Mr. Putin, has established deep ties in London by turning part of his estimated $23 billion fortune into ownership of the Chelsea soccer club. He has plans to turn a 19th-century apartment residence in London’s Lowndes Square into a mansion with a pool and parking garage. Although he recently sold much of his Russian portfolio and resigned as governor of Russia’s Chukotka region, his ties with the Kremlin have helped him avoid the fate of oligarchs like Mikhail B. Khodorkovsky, the former billionaire owner of the Yukos oil company who sits in a Siberian jail cell after failed efforts to oppose Mr. Putin’s policies.

Another oligarch with close ties to Mr. Putin is Oleg V. Deripaska, 40, an aluminum magnate with a net worth of $28 billion who has also moved beyond Russia’s borders. His holding company, Basic Element, with $27 billion in revenue, has invested in Magna, a Canadian auto parts company. It has purchased large stakes in two construction companies in Austria and Germany and is a large investor in Montenegro. Mr. Deripaska is weighing a public offering of Rusal, the aluminum company that he controls.

Tõenäoliselt ei ole kõik venelased, kes Euroopas vähegi suuremat äri ajavad,  samavõrd tihedalt Venemaa võimuladvikuga seotud, kuid kahjuks seab teadmatus ka nende tegevuse igasuguse siiruse tõsise kahtluse alla ja teeb kohati üpris ettevaatlikuks isegi Eestis. Herman Simmi juhtum andis veelkord tõestust sellest, et Venemaa huvi Eesti kaitsevõime ja NATO vastu laiemalt pole kuhugi kadunud.

Ühe hankes osaleja keerulisest ent huvitavast taustast

Ühes hiljutises Kaitseministeeriumi NATO hankes, mille eesmärgiks oli leida Ämari lennubaasi ehitustöödele järelevalve teostaja, tegi kolmest pakkumuse teinud ettevõtete grupist teiseks kõige soodsama pakkumuse konsortsium, kuhu kuulus lisaks Kaamos Ehitusele ka Savant Czech s.r.o.

Esmapilgul näib tegu olevat Tšehhi ettevõttega, kuid lähemal uurimisel selgub, et tegu on hoopis rahvusvahelise ettevõtte Savant International Tšehhi filiaaliga. Ettevõttel jagub esindusi aga eelkõige Ida-Euroopasse ning Türki ja Inglismaale, kuid nende kodulehelt torkab silma, et lisaks inglise keelele on leheküljel teiseks keeleks vene keel.

Ettevõtte aastaaruandest (PDF) ei ole võimalik leida mingit seost Venemaaga peale mitmete harukontorite ja projektide, kuid kiire domeeninime “whois” päring andis tulemuseks, et domeen on registreeritud Moskvas, mis annab alust arvata, et näiliselt igati soliidse ettevõtte niiditõmbajad asuvad Moskvas, kus tehakse lõplikud otsused sellest, millistes hangetes või projektides osaletakse.

Iseenesest ei pruugi taoline seos veel midagi tähendada, kuid domeeninime registreerimisel on antud ka administratiivkontakti nimi: Oleg Shirokov.

Esimese hooga ei näi Google eriti midagi huvitavat Oleg Shirokov’i nime kohta andvat, kuid pärast mõningast masseerimist õnnestus mul üks artikkel leida, mis üllataval kombel pärineb ajakirja Times 1983. aasta 19. aprilli numbrist ja artiklist Crackdown on Spies. Artikkel käsitleb 47 Nõukogude Liidu “diplomaadi” väljasaatmist Prantsusmaalt, kellest olulisemaks ja eraldi mainimist väärivaks peeti kolme:

Among the Soviets sent packing were Nikolai Chetverikov, the third-ranking diplomat at the Soviet embassy, who was considered to be the head of all KGB activities in France; Oleg Shirokov, bureau chief of the official press agency TASS; and Vladimir Kulikovskikh, a TASS reporter. Forty of the group held diplomatic passports.

Artiklist väärib esile tõstmist ka see, kui tihedalt olid Nõukogude Liidu “diplomaatide” väljasaatmised sellel perioodil seotud just NATO liikmesriikide infrastruktuuri ja tehnoloogiat puudutava info omandamisega.

Jah, tegu võib olla täiesti juhusliku nimekaimuga, kes on juhuslikult sattunud ettevõttesse, mis täiesti juhuslikult teeb pakkumisi hangetele, millest üks sattus olema Ämari lennubaasi hange. Mina isiklikult ei ole suuteline sedavõrd palju juhuseid ühe hooga alla neelama, eriti arvestades viimase paari kuu sündmusi Georgias ja nüüd loomulikult veel Herman Simmi juhtumit.

Pole näinud, pole kuulnud ega õieti tahagi teada

Kaitseministeeriumi ametnike reaktsioon vihjele, et Ämari lennubaasi järelevalve hankes osaleb ettevõtte, mis tõenäoliselt jagab vabalt nende kätte koonduvat teavet Moskvaga, tundus olevat  üllatus. Samas pole ma sugugi kindel, et üllatumiseks oleks erilist alust olnud, kui hankes osalejate tausta oleks natuke põhjalikumalt vaevutud uurima.

Järelevalve on juba enda olemuselt teenus, mille raames peab järelevalvel oma töö sooritamiseks olema täielik ligipääs projektdokumentatsioonile nagu ka kõigile kõrvalekalletele projektist, mida järelevalvel on võimalus üle vaadata ja isegi suunata. Taolises olukorras tundub vähemalt minule möödapääsmatu küsimus, et kas me tõesti tahame enda kõige olulisema lennubaasi ehitamisel osalema ettevõtet, mille omanikud näivad olevat seotud eelkõige Moskva kui Prahaga? Ettevõtet, mille soodsa pakkumuse hinna üheks põhjuseks võib olla Venemaa luureteenistuste huvi, mis võib väljenduda projekti “subsideerimises” ja seeläbi ka madalamas pakkumuse hinnas?

Nagu eelnevalt mainitud oli Savant Czech’i ja Kaamos Ehituse ühispakkumus seekord teiseks kõige soodsam. Lisaks sellele ei suutnud Savant’i Eesti esinduse liikmed kokku panna hankedokumentidele vastavat pakkumust ning lõpuks ei kvalifitseerunud nad üldse hankele osalema. Samas ei ole mingit põhjust arvata, et inimesed ei suudaks vigadest õppida. NATO hankeid tuleb lähitulevikus veel teisigi ja oleks naiivne loota, et samu vigu korratakse.

Mis siis saab, kui ühel heal päeval võidab kohaliku NATO hanke ettevõtte, mis on läbi omanike seotud Moskvaga? Mingit alust neid mitte kvalifitseerida pole, sest juriidiliselt on kõik korrektne, kuid sisuliselt? Kas niidiotsad ainult näivad Moskvasse ulatuvat või on niidirull hoopis sealt hargnema hakanud? Ja isegi kui tegu on venelaste kapitalile põhineva ettevõttega, siis kas nende harukontoreid saab äkki usaldada? Kas nad suudavad NATO baaside ehituse järelevalvet tehes hoida konfidentsiaalse informatsiooni konfidentsiaalsena või peaks eeldama, et kõik, mis jõuab nendeni, jõuab ka Moskvani – viimne kui üks spetsifikatsioon, joonis ja kõrvalekalle?

Huvitavad ja mulle tundub, et olulised küsimused, millele keegi vastust ei näi teadvat ega isegi mitte otsivat.

Tagged with: kaitseministeerium, luure, nato hanked, oligarhid, savant international, Venemaa

Categorised as: ...