Heatahtlike regulatsioonide riukalikkusest: blogide keelamine Itaalias
Paljude riikliku reguleerimist pooldavate inimeste tähelepanuta on jäänud kaks seika (1) regulatsioonid jäävad kehtima pikaks ajaks samas kui nende reguleeritav valdkond võib üpris kiiresti ja kardinaalselt muutuda ning (2) tänane heatahtlik ja sinule poliitiliselt sobiv reguleerija/järelevalvaja võib pärast valimisi osutuda pahatahtlikuks ja sinule absoluutselt mitte sobivaks.
Tundub, et just nii juhtus Itaalias, kus blogimine näib olevat klassifitseeritud ajakirjanduseks ehk litsentseeritavaks tegevuseks kohalike seaduste järgi ja iga blogi, mis kogub informatsiooni ja esitab vähegi ajakirjanduslike pealkirju, on käsitletav kui online ajakirjandus. Kohaliku ajaloolase Carlo Ruta jaoks lõppes blogipidamine trahvi ja kohustusega enda ajaveeb kinni panna. The Register’i artiklist selgub ka see, kuidas praeguse olukorrani jõuti:
The offence has its origins in 1948, when in apparent contradiction of Article 21 of the Italian Constitution guaranteeing the right to free expression, a law was passed requiring publishers to register officially before setting up a new publication. The intention, in the immediate aftermath of Fascism, may have been to regulate partisan and extremist publications. The effect was to introduce into Italian society a highly centrist and bureaucratic approach to freedom of the Press.
A further twist to this tale took place in 2001, with the realisation that existing laws were inadequate to deal with the internet. Instead of liberalising, the Italian Government sought to bring the internet into the same framework as traditional print media. Law 62, passed in March 2001, introduces the concept of “stampa clandestina” to the internet.
Artiklist tuleb ka välja, et üks regulatsiooni täiendamise mitte aga kaotamise eest seisnud poliitikuid, kelle argumendiks oli omal ajal, et seadusega ei üritata online kogukondi reguleerida, on nüüd jõudnud järeldusele, et tegu on jaburdusega, mis seab kahtluse alla kõige 5 miljoni Itaalia veebilehe legaalsuse.
Need, kes arvasid, et seadust ei kasutata kunagi pahatahtlikult informatsiooni represseerimiseks või poliitikute kritiseerimiseks on aga sunnitud tunnistama, et just selleks seadust praegu kasutataksegi:
Why was Carlo Ruta singled out? One clue lies in the location of the court that found him guilty (Sicily). Another, in the fact that his blog contained much detailed research of links between politics and the mafia – always a sensitive subject in Italy.
Elegantne meeldetuletus sellest, et reguleerimisel on omad tagajärjed ja alati leidub neid, kes on valmis segaseid ja lohakaid regulatsioone painutama enda huvides. Tänane sind toetav regulatsioon võib osutuda sind homme represseerivaks regulatsiooniks ja see on ka põhjus, miks osade valdkondade riiklikust reguleerimisest tuleks hoiduda.
Categorised as: ...
Eks see algne seadus oli ka sõnavabadust piirav, kuna eesmärgiks oli fašistide vaigistamine. Aga kuna sõnastus oli “õigusriigile” kohaselt võimalikult neutraalne siis piirati kõigi sõnavabdust ja selle otsas nad nüüd seal istuvadki.
Väga hea tähelepanek regulatsioonide ja seaduste kohta. Püss mis esimses vaatuses on seinal peab kolmanda vaatuse lõpuks pauku tegema…