Professor Katteli autarkilistest salasoovidest
Rainer Kattelilt ilmus tänases Päevalehes kummaline arvamuslugu. Kummaline, sest ta heidab kohalikule intellektuaalsele ja poliitilisele eliidile ette võimetust:
praegust olukorda analüüsida, vigadest õppida ja sellest lähtuvaid muudatusi kavandada.
Ent ise Kattel analüüsiga ei tegele, konkreetseid vigasid välja ei too ja muudatusi või ettepanekuid välja ei paku. Küll aga võib tema loost leida hulgaliselt väiteid, mis kriitilisema vaatluse käigus osutuvad retooriliseks vahuks, kust paistab kahjuks ka akadeemiline elukaugus.
Liberaliseeritud keskkonnas toimiv finantsturg suudab olla väga innovaatiline uute finantstoodete tekitamisel ja laenamisel, kuid oluliselt väiksem on tema motivatsioon investeerida tootmise või infrastruktuuri tänapäevastamisse.
Lausa vägisi jääb mulje, et professor Kattel ei ole veel endale selgeks teinud finantsturgude olemust. Finantsturud võimaldavad ligipääsu rahale, millega on võimalik finantseerida suuremaid investeeringuid kui muidu oleks võimalik nagu ka valikute paljusust investeeringute finantseerimise meetodites. See kuhu laenuraha parajasti läheb sõltub aga paljuski sellest, millised projektid parajasti tunduvad kõige tasuvamaks osutuvat ja kuidas neid soovitakse finantseerida.
Tootmise tänapäevastamine käib aga pidevalt ja väljendub mitte ainult vanade seadmete vahetamises uute vastu vaid ka pidevas schumpeterlikus loova-hävituse keerises, kus sageli pole institutsionaalsete normide tõttu otstarbekas vana uuendada vaid asendada mingi radikaalsema uuendusega – likvideerida üks ettevõte, et asutada teine. Tõesti, trükimasinate tänapäevastamisesse investeerimisest pole eriti keegi huvitatud, kuid seda eelkõige sellepärast, et meil on võimalik kasutada multifunktsionaalseid tööriistu, mis on kirjutusmasinast kordades paremad. Pigem investeeritakse arvutite ja nende komponentide tootmisesse.
Kui aga infrastruktuuri tänapäevastamisest rääkida, siis ei saa mööda küsimusest, mida professor Kattel õieti silmas peab – teid, raudteid, sadamaid, lennuvälju, elektrivõrku või hoopis telekommunikatsiooni? Kui viimased kaks välja arvata, siis on tegu avaliku sektori valdkondadega, kus investeeringute suurustel ja prioriteetidel on sageli rohkem seost poliitika kui reaalsete vajadustega.
Kui valitsussektor on huvitatud infrastruktuuri tänapäevastamiseks finantseeringu leidmisest finantsturgudelt, siis kahtlemata on see võimalik. Tegu on täiendava võimalusega, mida ilma finantsturgudeta poleks üldse olemaski.
Ma arvan, et kui professor Kattel suudaks hoiduda tuhandete inimeste tegevuse tulemusena tekkinud finantsturgudele inimomaduste (finantsturg laenab?! finantsturul on motivatsioon?! finantsturg tekitab uusi tooteid?!) andmisest hoiduda, siis oleks ka retoorika mõjuvam. Mitte finantsturud ei investeeri tootmisesse või infrastruktuuri tänapäevastamisesse vaid inimesed ja organisatsioonid, kes finantsturgudel tegutsevad. Märksa asjakohasem oleks küsida, et miks tootmissess või infrastruktuuri tänapäevastamisesse ei soovita rohkem investeerida, kuid see eeldab ka argumenteeritud seisukohta sellest, et praegu investeeritakse liiga vähe.
Avatud majandusel ja peamiselt väliskapitalil toimival majanduspoliitika mudelil (nagu Eestis) on ka majanduse tehnoloogiliste võimete ehk tootlikkuse kasvatamiseks üsna piiratud võimalused. Teisisõnu: kui arenenud riigid investeerivad arenevatesse, siis on selle peaeesmärgiks sageli kulueelise ärakasutamine.
Huvitav oleks teada, kust Katteli arvates investeeringuteks raha peaks tulema kui seda siingi pole. Kui sul on tasuv investeerimisprojekt, siis nagu väljast poolt Eestit ei tohikski finantseerimist otsida? Ja kas mitte ei tõsta tootlikkust just uute seadmete kasutamine, mida välisfinantseering võimaldab soetada ja uued meetodid töökorraldamisel, mida saadakse eelkõige läbi vahetu rahvusvahelise kogemuse, mis sageli välisinvesteeringutega kaasneb?
Kui professori kirjutatust peaks mingit poliitikat tuletama, siis näib see võtvat autarkia kuju. Kas see ongi professor Katteli salasoov?
Arenenud riigid üldjuhul ei investeeri arenevatesse riikidesse. Investeerivad ikkagi eelkõige inimesed ja ettevõtted, kelle otsused tulenevad võimalustest, mida nad on märganud ja asunud realiseerima. Kui ei ole võimalik teenida kasumit või kasutada ära konkreetse piirkonna eeliseid madalamate kulude näol, siis miks üldse investeerida?
Tootlikkust mõjutavad Eestis aga eelkõige rahvusvaheline konkurents, mida avatud majandusmudel kahtlemata soosib, ja välisinvesteeringud, mis võimaldavad kaasata koos kapitaliga ka oskuseid, mis kõik tootlikkusele ainult positiivselt mõjuvad. Ebatolerantsus, milles professor Kattel kõiki eestlasi näib süüdistavat, koorub aga kõige selgemini välja just tema enda välisinvesteeringute vaenulikkuses, mis tahab vägisi ksenofoobia mõõtmeid võtta.
Kuna tootlikkuse kasvu – inimressurssi ja tehnoloogiasse – ei investeeritud piisavalt, siis ei saa ka kasv niisama taastuda. Selleks oleks vaja uusi investeerijaid-laenajaid. Neid aga ilmselt ei tule, sest kogu viimaste kümnendite neoliberaalne majandusmudel on lakanud eksisteerimast. Ja sellisel kujul see enam kindlasti ei taastu.
Huvitav oleks teada, millel toetub väide, et inimressurssi ja tehnoloogiasse ei investeeritud piisavalt. Taoline umbmäärasus summutab ka küsimuse sellest, kes ei investeerinud piisavalt. Inimene peab ikka ennast üpris täis olema, et lihtsalt deklareerida, et pole piisavalt investeeritud samas ise kunagi selle investeerimisega tegelemata – mõistmata, et iga tegevusega kaasnevad omad riskid ja piiratud ressursside kasutamise üle on kõige pädevamad otsustama need, kes neid ressursse omavad.
Professor Kattel vehib aga lihtsalt kätega kui deklareerib, et neoliberaalne majandusmudel on lakanud eksisteerimast, sest selle arvamusloo põhjalt tähendab see kõike seda, mis talle parajasti ei meeldi. Äkki peaks keegi professorile ka teatama, et ükski majandusmudel ei taastu vaid globaalne majanduskeskkond on pidevas muutumises, kus erinevad lähenemised ja poliitikad omavahel pidevalt segunevad ning konkureerivad.
Näiteks soovitatakse tööturgu paindlikumaks muuta. Eestis on aga juba niigi väga paindlik tööjõuturg, mida näitab kiiresti kasvav töötute arv ja seiskunud palgakasv. Tööjõuturg ei pea olema paindlikum, vaid aktiivsem: enam on vaja ümber- ja täiendusõpet.
Ma ei tea, kas Eestis ülikoolides on mingid teised standardid, kuid Lundis oli korrelatsioonist ilma argumentideta kausaalsuse tuletamine samas hästi kui välistatud. See lihtsalt ei kuulu hea tava juurde, sest kausaalust on jube lihtne vähemagi korrelatsiooni juures väita.
Tundub, et professor Kattel ei soovi tunnistada ka Maailmapanga “Doing Business” iga-aastast uurimust, kus muidu kenade tulemustega särava Eesti häbiplekiks on tööturu paindlikus, millega olema närusel 163 kohal! Samas võib professor Kattel Maailmapanga uurimust pidada lihtsalt neoliberaalseks propagandaks, mis ei vääri suuremat tähelepanu.
Täiend- ja ümberõppele võib alati rohkem panustada, kuid sellega kaasnevad kulutused, mida tuleb kuidagi ka rahastada. Selle koha pealt professor aga vaikib samas kui mõned lõigud hiljem näib vihjavat hoopis valitsussektori kulude kasvatamisele sisenõudluse hoidmise eesmärgil. 1930ndate Keyneslik majanduspoliitika ei sobi aga 21. sajandi Eestisse, sest meil pole mitte tegu üle-üldise järsu sisenõudluse vähenemisega vaid eelkõige struktuursete probleemidega, mis ilmnesid juba enne ülemaailmset finantskriisi.
Arvestatavad valitsussektorikulutused sisenõudluse säilitamiseks aeglustaks aga meie majandusruumi kohanemist ja olemas olevate ressursside ümber mängimist. Professor Kattel ei täpsusta kahjuks, kuhu peaks valitsussektor raha suunama, sest näiteks artikli algusest tuttav infrastruktuur on äärmiselt pika vinnaga. Vähegi suurema projekti ette valmistamine võtab aastaid ja selleks ajaks kui jõutakse ehitamiseni on enamasti ka hullem möödas ja prioriteedid teised.
Sisulisema diskussiooni, mida professor Kattel näib soovivat, tapab lõpuks hoopis tema enda arvamusloo elukauge pealiskaudsus.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar