VABALOG

Edward Lucas lati devalveerimisest ja ühepoolsest eurole üleminekust

Edward Lucas on minule jätnud mulje kui tasakaalukas ja mitmekülgne ajakirjanik, kes suudab lisaks poliitilistele nüanssidele arvestada ka majanduskeskkonnas toimuvaga. See võimaldab Lucasel kirjutada Economisti jaoks artikleid, mis arvestavad ka selle tagasihoidliku kantsi, mida tunneme Ida-Euroopana, eripäradega.

Värskes Economist’is on Lucaselt kaks lugu. Esimene neist käsitleb Läti majandusprobleeme nagu ka IMF’i sekkumist ja devalveerimisega seotud probleemistiku. Loodetavasti pole Vabalogi lugejatele järgmises väljavõttes midagi rabavalt uut või ootamatut:

The deal does not require Latvia to devalue its currency. This is highly controversial inside the IMF, where memories of the debacle over Argentina’s abandonment of its currency board in 2002 are still painful. But ending the currency peg would be tricky, not least because the central bank’s independence is constitutionally entrenched. It would bring little lasting benefit. And it would be deeply unpopular. Some 85% of loans to Latvian households and firms are denominated in euros and other foreign currencies.

The clinching argument was the damage that a devaluation could wreak elsewhere. Swedish and Finnish banks, which own the bulk of Latvia’s banking system, could find their own creditworthiness suffering. Although total exposure to Latvia is still small, the perception of risk is damaging. 

A Latvian devaluation would also be likely to topple the currency boards of Estonia and Lithuania, and to endanger the precarious stability secured in recent weeks in other wobbly east European countries such as Hungary. The IMF said this week that it did not believe that either Estonia or Lithuania needed to abandon their currency boards. However, big current-account deficits there and in other east European countries remain a worry.

Ma olen sisuliselt samadele argumentidele toetudes isegi kihlveo Toomas Puurmanniga sõlminud, kes on devalveerimise peatset saabumist ennustanud varsti juba aastaid ennustanud, ja IMF’i motiive devalveerimise teemat üleval hoida olen samuti lahanud. Lucast lugedes tundub mulle, et meie seisukohad paljuski kattuvad – sealjuures ka devalveerimise lõplikust välistamisest hoidumise osas. 

Lucase teine artikkel peatub aga eurole ülemineku reeglitel, mis on tema arvates Ida-Euroopa riikidele liiga karmid, eriti arvestades seda, kuidas inflatsioonikriteeriumit üldse arvestatakse:

The inflation rule is arbitrary in the sense that the benchmark is not the performance of the three best-performing (ie, lowest-inflation) countries actually in the euro zone, but rather the best three in the entire EU. So to join the euro, you might have to lower your inflation to the level of three countries that don’t use the common currency (eg Britain, Sweden and Denmark).

Ma miskipärast arvasin, eurole ülemineku puhul loevad ainult teised euro kasutajad. Live and learn.

Igal juhul toob Lucas veel kaks argumenti, millest üks rajaneb valuutakomitee süsteemi piirangutel ja teine mitte-euroriikide võimalusel sattuda deflatsioonispiraali, mida eeskujuks ei tasu kellelegi seada. Lucasel on ka lahendus välja pakkuda, mis peaks vähemalt teema vastu huvi tundvatele inimestele osaliselt tuttav olema:

A better idea would be for the non-euro countries in the EU (ie, all the ex-communist ones bar Slovenia and Slovakia—plus Britain, Sweden and Denmark) to get together and warn the ECB that they will support any member that adopts the euro unilaterally. Then Estonia, Latvia and Lithuania, for example, could euro-ise on their own. Countries with currency boards and similar arrangements can do that almost at will: the money in circulation is covered by the central bank’s reserves, so you just substitute one for another.

That would turn the tables on the gnomes of Frankfurt. But it requires leadership. Only with one or more big countries—preferably Poland and Sweden—giving the small countries political cover will they have the nerve to take a step like this. The ECB could complain loudly, while privately accommodating the change. Then it would say that it had to change the rules to reflect the fait accompli.

Eestis on siiani kõige selgemalt sarnast seisukohta viljelenud Taavi Veskimägi, kes juba enam kui aasta tagasi tegi ettepaneku võtta euro kasutusele paralleelselt krooniga:

Meie varuplaan võiks olla õigusliku aluse loomine, et võtta eurod kroonide kõrval kasutusele ametliku paralleelvaluutana Eesti rahasüsteemis. Juba 2009. aastast võiks saada tasuda kauba eest riigile makse, töötajatele palka, maksta kauplustes kroonide kõrval ka eurodes. Sisuliselt tähendaks see euro aktiivset kasutuselevõttu Eesti raharingluses.

Meil jääks EMU täisliikmelisuse saamiseni jätkuvalt üles küll kursirisk, kuid see on nii inimeste kui ka ettevõtete jaoks juba pigem teoreetilise kui sisulise tähendusega. Ka majanduspoliitiliselt ei ole see meile probleem, sest valuutakomitee süsteemi raames ei ole me kasutanud rahapoliitikat aktiivse majanduspoliitika instrumendina.

Mõistagi jagus siis hulgaliselt arvajaid, kes taolisteks sammudeks vajadust ei näinud nagu võib lugeda sellest Postimehe artiklist, ent siin me oleme – tingimustes, mille puudumisele viidates nii mõnigi artiklis sõna saanud analüütik välistas euro paralleelse kasutusele võtmise.

Minu esimene kokkupuude taolise ühepoolse eurole ülemineku ideega pärines Willem Buiter’i blogist, mis on tänaseks kolinud Financial Times’i roosa tiiva alla. Tema postitus oli pikk, kuid hästi argumenteeritud ja veenev – avaldatud enam kui nädal enne Veskimäe artiklit. Postituse teeb eestlaste jaoks eriti hõlbsalt vastuvõetavaks näidete rajamine Eestile:

For Estonia and the other currency board countries, the earliest possible full membership of EMU is the dominant policy option. To minimize the risk of monetary and financial instability in the period until full membership is achieved, adoption of the euro as joint legal tender is a sensible transitional option. It will not delay the EMU membership process, but it will make the transition less hazardous.

Majanduskeskkond on 2007. aasta oktoobrist oluliselt halvenenud ja nagu Lucase artiklist võib näha on ka ettepanekud muutunud radikaalsemaks. Kui Buiter üritas veel enda postituses euro kasutusele võtmist võimaldada läbi lünkade EMU regulatsioonides, siis Lucase arvates on olukord praegu piisavalt karm, et mitmete Euroopa riikide ühine üleminek või Ida-Euroopa toetamine võiks suuremate probleemideta läbi minna. Küsimus on rohkem poliitilistes prioriteetides ja valmisolekus rahvusvaheliseks koostööks. 

Ahvatlev ja julge idee, kui nüüd leiduks veel poliitikuid, kes sellega tegeleda tahaks. Teoreetiliselt võiks taoline skeem praeguse valitsuse jaoks olla üks nendest käikudest, mis näitaks:

1. reaalset tegutsemist olukorras, kus paljud süüdistavad valitsust passiivsuses.
2. täidaks ühe olulise valmislubaduse ehk eurole ülemineku.
3. oleks nähtav ka rahvusvaheliselt seeläbi kinnitades Eesti mainet mitmekülgse reformijana.
4. mida keerulisemaks läheb olukord, seda atraktiivsemaks peaks taolised stsenaariumid muutuma

Ülemiku koordineerimiseks näib meil aga vähemalt üks kompetentne vabatahtlik juba olevat Taavi Veskimäe näol. Tema praegune kaugus valitsusest võimaldaks tal vaikselt olulisemate partnerite/kaaskannatajate juures pinda sondeerida ja välja uurida, kumb variant on realistlikum, kas (A) euro kasutusele võtmine ainult Eestis paralleele valuutana või (B) mitme Ida-Euroopa riigi ühepoolne ja lõplik üleminek eurole.

Mõlema stsenaariumi realiseerimine peaks minu arvates kasvatama Eesti majanduskeskkonna usaldusväärsust nii eestlaste kui välisinvestorite hulgas. Kui protsessi õnnestuks kaasata ka Willem Buiter, siis oleks võimalused eduka lahenduseni jõuda ehk samuti paremad, kuid esmapilgul tundub.

Tagged with: devalveerimine, Economist, Edward Lucas, EMU, financial times, IMF, läti, taavi veskimägi, toomas puurmann, ühepoolne euro, willem buiter

Categorised as: ...