VABALOG

Arengufondi investeeringute problemaatilisusest

Ma olen juba pikemat aega mõelnud Arengufondist kirjutada, kuid täna märkasin Raiko Uri postitust, mis võtab tegelikult olulisema ilusti kokku:

Mida siis arengufondi esimese 16 tegevuskuu kohta arvata? Nähtavasti seda, et tänasel moel asja ajades on tegemist üsna arusaamatu jamaga. Investeeringuid on ülivähe ja need mis on tehtud, näevad välja väga kahtlased. Ma ei tea, kas Arengufond annab investeeringute divisjoni kohta aasta kokkuvõttes eraldi aruande välja, kuid seda oleks kindlasti huvitav lugeda. Minu arvates oleks aga kõige mõistlikum tunnistada, et riskikapitalistide mängimine on ebaõnnestunud ja see tegevussuund lõpetada.

Tsitaat pärineb postituse lõpust, kuid kõik sellele eelnev väärib samuti lugemist. Omalt poolt lisaks veel mõned kaalumist väärivad seigad.

1. Arengufondi praeguste investeeringute läbinähtavus on täpselt null. Meil pole vähimatki aimu, millistel tingimustel on investeeringute osaliseks saanud ettevõtted rahasüstid saanud. Keegi ei eelda üksikasjaliku äriplaani avaldamist, kuid eesmärgid ja tingimused, mis on Arengufondi poolt seatud (ma tahaks väga loota, et päris niisama ka raha ei jagata) peaks kohe kindlasti olema avalikud.

Erasektori riskikapitalifondid võivad ise valida, millist informatsiooni nad avaldavad ja kui palju, sest nad on suutnud vabatahtlikult kaasata erainvestorite raha. Need investorid teostavad enda raha kasutamise üle ise järelevalvet ja jälgivad, et nende rahaga tehtavad investeeringud on õigustatud. Avalikus sektoris sarnane mehhanism puudub. Kõigi raha ei ole kellegi oma ja selle kasutamine ebaotstarbekalt märksa lihtsam, eriti kui investeeringute tingimusi või ettevõttele seatud eesmärke ei ole avaldatud. 

Ettevõttele, mis on saanud avaliku sektori riskikapitali fondi investeeringu osaliseks, peaks olema selge, et sellega kaasneb märksa õigustatum huvi nende tegevuse ja eesmärkide vastu kui erainvestorite investeeringu puhul. See ei ole ebatavaline ega ebaõiglane vaid vältimatu olukorras, kus raha jagavad inimesed, kelle ajendid seda raha otstarbekalt jagada on puudulikud. 

2. Praeguse seisuga on tehtud kaks investeeringut ja mõlema investeeringu erasektori poolse investeeringu eest on hoolitsenud samad inimesed – Sibo Invest OÜ (omanikud: Guido Kundla, Martin Petjärv ja Ivar Siimar). Igati tänuväärne Arengufondi poolt, et seda ei varjata, kuid minu rikutuse tase ei lase kahjuks ignoreerida tõsiasja, et kõrvaltvaataja jääb mulje nagu kasutaks Sibo Invest Arengufondi finantsvõimenduse allikana, kus valituks osutuvad projektid, mis sobivad Sibo Investile.

Ühtlasi näib Sibo Invest olevat asutatud just Arengufondiga tegelemiseks, mida omanikud on küll eitanud, kuid mida muud nad saaksidki öelda. Ma loodan, et olukorras, kus mängus on kümned miljonid kroonid, jagub skeptilisust ka Ott Pärna õigustavatele sõnavõttudele:

Pärna sõnul ei eelista nad kaasfinantseerijana Sibo Investi, vaid projekti omani­ke soovid on kokku langenud projektidega, kuhu fond soovis raha paigutada. 

“Sibo Invest ei ole kindlasti ainuke, kellega on nende projektide osas läbirääkimi­si peetud. Oluline on ka see, et projekti omanikele oleksid investorid vastuvõeta­vad,” rääkis ta. Pärna lisas, et tuntud Eesti riskikapitali firmad Ambient Sound Investments ja Trigon on keskendunud kindlatele valdkondadele ning metal­litöötlus ja postiteenus nende spetsiifi kaga ei kattu.

Kui läbi on vaadatud enam kui sadakond äriplaani ja investeerimiskõlbulike oli teisigi, siis miks investeeritakse ainult koos Sibo Investiga? Äkki oleks otstarbekam olnud investeerida koos Ambient Soundi või Trigoniga mõnda projekti? Kas seda ei tehtud sellepärast, et mõlemad fondid tajuvad Arengufondi nende võimalusi kitsendava institutsioonina? Tundub, et spetsialiseerunud riskikapitalifondide, mis võiks teada, mida nad teevad, pole erilist usaldust amatööride tegevuse vastu.

3. Smartpost’i äriidee rajaneb seaduse ja Tarbijakaitseameti ettekirjutuste ignoreerimise, mis ütleb juba üht-teist Arengufondi “due diligence” protsessi kohta. Jutt käib loomulikult suvel rohkem tähelepanu pälvinud Võlaõigusseaduse § 214 lg 4-st, mis on tagurlik ja mõttetu, kuid iga üks, kes seda ignoreerib rikub vältimatult ka seadust isegi kui karistamist ei toimu. Juuli lõpus kirjutasin:

Kui ma nädala alguse e-kaubanduse postitusi kirjutasin, siis oli selge, et problemaatiline punkt Võlaõigusseaduses seab tõsise küsimärgi alla ka Arengufondi esimese investeeringu Smartposti. Kui natuke täpsemalt väljenduda, siis Smartposti iseteenindusliku postkontori kasutamise võimaluse kaubandus keskustes ei lähe kohe kuidagi kokku Tarbijakaitseameti tõlgendusega seadusest, mille kohaselt peab veebipoest ostetud kaup jõudma füüsiliselt ostjani enne kui tal tekib kohustus maksta teine 50% kauba maksumusest.

Tõsi, Smartposti punktides on võimalus ka lunaraha kauba eest tasuda, kuid kahjuks pole sellest mingit kasu, sest kaup peab füüsiliselt (vähemalt Tarbijakaitseameti tõlgenduses) olema ostjal käes enne kui tal tekib kohustus tasuda teine 50% kauba maksumusest. Seega, vähe sellest, et üks totter seaduselõige sunnib kohalike e-kaubandusega tegelevaid ettevõtjaid nii enda kui klientide elu keerulisemaks tegema, siis ühtlasi takistab see ka mugava ja innovaatilisel lahenduse kasutusele võtmist riigis, kus see välja töötati. 

Ma lisasin omal ajal probleemile tähelepanu juhtiva kommentaari ka Arengufondi blogisse, kuid kommentaaride moderaatori ei pidanud kommentaari avaldamise vääriliseks. Kahjuks ei kao probleem sellepärast veel kuskile, et seda lihtsalt ignoreeritakse.

4. Avaliku sektori suutlikus riskikapitaliga investeeringutega tegeleda isegi suurtes riikides on parimal juhul kesine. See ei ole lihtsalt minu veendumus vaid ka 2008. aasta mais ilmunud uurimuse Government Sponsored Versus Private Venture Capital: Canadian Evidence üks peamisi järeldusi. Turuhälvete loogikale toetunud argumentidest, mida kasutati usinalt ka Arengufondi õigustamiseks, lastakse aga uurimus õhk välja ja järgi ei jää suurt midagi peale tõdemuse:

In summary, our analysis examines the empirical relationship between the receipt of government-sponsored venture capital funding and the likelihood and size of a successful exit event, the enterprises’ innovation activities, as well as measures of competition and employment. To provide a brief overview of the main results, we find that enterprises funded by GVCs tend to underperform on most outcome measures. They are less likely to have successful exits and, in particular, are much less likely to have IPOs on major exchanges. Furthermore, they generate lower exit values when they do have a successful exit.  GVCs invest less in high technology industries, and their enterprises generate fewer patents (even after controlling for industry selection). Our results provide no evidence that GVCs increase employment or competition. 

. . .

Putting these three areas together – value creation, competition, and innovation, it appears that enterprises supported by private venture capital have an overall superior performance. These results are significant even though it is difficult to obtain sufficient data at a precise enough level to draw strong inferences. In principle, it would be desirable to have data about the actual investment provided to each venture by the different types of venture capitalists, but insufficient information of this type is available. Given the available information, we find our results to be strongly suggestive, albeit far from definitive.  

Uurimuses tuleb juttu ka sellest, milleks avaliku sektori poolt finantseeritavad riskikapitalifondid võivad sobida, kuid kõik see käib Kanda kohta. Tegu on riigiga, kus on 20 korda rohkem inimesi, maailmatasemel ülikoolid ja ligipääs USA ettevõtjate kogemusele koos ühe atraktiivseima turuga maailmas. Ainult Eestile keskenduva avaliku sektori poolt finantseeritava riskikapitalifondi võimalused on juba enda olemuselt vägagi piiratud. Väita vastupidist tundub mulle aga enesepetmisena.

Sellel asemel, et kasutada turuhälbeid mingi universaalse õigustusena veel ühe bürokraatiarakukese loomiseks, oleks märksa tulemuslikum lähipiirkonnas tegutsevatele riskikapitalifondidele panustada, kelle on juba olemas kompetents ja kogemused, mis pärinevad varasemast tegevusest mitte heatahtlikest soovunelmatest.

Tagged with: arengufond, innovatsioon, kanada, raiko uri, riskikapital, sibo invest, smartpost, tarbijakaitseamet, turuhälve, võlaõigusseadus

Categorised as: ...