Tarbijakaitseamet: enamus Eesti e-poodidest rikub seadust
Eelnevalt mainitud poole miljoni kroonise tagatisraha nõudmise idee oli piisavalt totter, et selle kohta täiendavat informatsiooni otsida Tarbijakaitseameti kodulehelt. Kahjuks osutus otsing tagatisraha kohalt tulutuks, küll aga õnnestus leida dokument nimega Juhend E-kaubandusega tegelevale kauplejale (PDF).
Esmapilgul igav juhend näib olevat lihtsalt kogumik soovitusi ja viiteid seadustele, millest võiks e-kaubandusega tegelevale ettevõtjale kasu olla, kuid juba teiselt leheküljelt võib leida eraldi rõhutatult järgmise punkti:
Vastavalt võlaõigusseadusele ei tohi ettemaksu nõuda rohkem kui 50 % kauba hinnast, ülejäänud summa peab tarbija tasuma alles siis kui on kauba kätte saanud (VÕS § 213 lg 4).
Ma lugesin seda punkti mitu korda, sest sisuliselt tähendab see, et enamus Eestis e-kaubandusega tegelevatest ettevõtetest rikub seadust kui saadab kauba kliendi poole teele pärast seda kui kleint on tasunud kogu kauba hinna.
Ausalt öeldes, ma polnud varem selle pealegi tulnud, et e-poest tellimine võiks kuidagi muud moodi käia kui 100% ettemaksuga. Siinkohal on vist sobiv ära märkida, et olen erinevate e-poodide teenuseid kasutanud juba 1997. aastast alates ja sealjuures kordagi kohtamata olukorda, kus kauba eest tasutakse kahes osas.
Valdav enamus Eesti e-kaubandusest illegaalne?
Pöördusin selguse saamiseks otse Tarbijakaitseameti poole, et välja selgitada, kas tegu on äkki mingi erandi või mingi spetsiifilisema tingimusega (näiteks mingist kindlast summast suurem ost), sest lisaks kaupadele müüakse ju veebis ka erinevaid teenuseid. Kas sellisel juhul ei peaks sama nõue kehtima näiteks lennuki- või teatripiletitele?
Järgnes pikem kirjavahetus, mille käigus selgus:
- Tarbijakaitseamet leiab, et kaup peab olema füüsiliselt kätte toimetatud enne kui Tarbijal tekib kohustus maksta teine 50% kauba hinnast
- Tarbijakaitseamet leiab, et teenustele samad nõuded ei laiene, sest teenust puhul on tegu töövõtulepinguga (!) mitte tarbijalemüügilepinguga
- Tarbijakaitseameti tõlgenduses toimivad kõik e-kaubanduse ettevõtted, kes võtavad rohkem kui 50% kauba maksumusest enne kauba füüsilist kätte toimetamist, illegaalselt
- Tarbijakaiseamet leiab, et eelnevalt nimetatud nõudmine laieneb ainult Eestis registreeritud ja tegutsevatele ettevõtetele
Võlaõigusseaduse § 213 lg 4 nõue jääb enamusel meist üldjuhul märkamata, sest poes on tõesti nii, et kaup on sul füüsiliselt käes enne kui midagi maskma hakkad, kui e-kaubanduse puhul pole sama nõude järgmine valdaval osal juhtudest ei kaupleja ega tarbija huvides.
Rohkem erinevaid valikuid mitte ajast ja arust seaduseid
Nagu eelnevalt juba mainitud on internetikaubanduse üheks peamiseks liikumapanevaks jõuks oluliselt madalamad tehingukulud, mis praegusel juhul väljenduvad kõige selgemini tehinguks kulutatavas ajas. Kui tarbija peab sisuliselt teist korda veel maksma (minema veebi, otsima üles arve, sisenema internetipanka ja tegema ülekande), siis läheb selleks rohkem aega ja see on ka ebamugavam.
Juhul kui tarbija soovib siiski teise poole kauba maksumusest tasuda alles pärast kauba kätte saamist on tal alati võimaldus füüsilise asukohaga poode külastada. Miski ei kohusta teda internetipoe teenuseid kasutamast. See on lihtsalt üks võimalus mitmete teiste kõrval.
Ettevõtja jaoks on ettemaksu piirangu nõue aga märksa problemaatilisem, sest lisaks ostuprotsessi keerulisemaks muutumisele (mida keerulisem teenus, seda vähem kasutatakse, seda väiksem tulu!) tähenbab see ka automaatselt rahavoogude muutumist märksa problemaatilisemaks. Kui osa rahast tuleb täna ja teine osa alles siis kui kaup käes kerkib üpris kiiresti esile küsimus näiteks käibemaksust – mida, millal ja millises ulatuses deklareerida.
Eriti mõtetu tundub ettemaks piirangu nõue aga siis kui see kehtib ainult Eestis tegutsevatele e-kaubanduse ettevõtetele. Tarbijakaitseameti ameti seisukoht on, et kui ettevõte pole Eestis registreeritud, siis neile ettemaksu piirangu nõue ei kehti. Eestis tegutsev internetipood on seega märksa ebasoodsamas olukorras tänu seadusandlusele, milles lihtsalt ei suudetud ette näha internetikaubanduse eripärasid.
Ma palusin ka Tarbijakaitseametil näiteid tuua mõnest ettevõttest, mis järgib ettemaksu piirangu nõuet. Pärast mitmeid ettekäändeid sellest, miks nad seda teha ei saa või ei taha, õnnestus lõpuks üks näide (väidetavalt paljudest!) siiski saada. Iga üks saab siit teha omad järeldused.
Vaata ka:
I osa: Keda kaitseb tarbijate valikuid kitsendav Tarbijakaitseamet?
II osa: Tarbijakaitseamet: enamus Eesti e-poodidest rikub seadust
III osa: Seadusandlus e-riigis ja Tarbijakaitseameti likvideerimine
Categorised as: ...
Võibolla peaks Tarbijakaitse tegema hoopis ettepaneku Võlaõigusseaduse mõne punkti muutmiseks?
Eesti ettevõtjate välismaa ettevõtjatest kehvemasse seisu asetamine on eriti kummaline. Ma saan aru, et välismaal registreeritud ettevõtteid on raskem mõjutada, kuid see pole piisav põhjendus, et Eesti ettevõtteid kiusata!
Mis puutub käibemaksu, siis siin on kõik selge: kui kaupa müüakse, siis peab ettevõtja 100% käibemaksust ära maksma, sõltumata viimase 50% raha laekumisest.
Viitad sellele http://www.quum.ee/ lehele, nagu saaks sääl kahes osas tasuda. Nende Abi-lehelt loen siiski muud: “Tellimust hakatakse täitma pärast selle eest tasumist.”