VABALOG

Huvitavaid postitusi eestlaste blogidest – Uri, Kaljundi, Aaviksoo

See, et ma viitan eelkõige artiklitele ja postitustele, mis kirjutatud inglise keeles ei tähenda veel seda, et eestikeelses blogiruumis poleks viitamist väärivat. Viimasel ajal on silma jäänud kolm postitust, mille tähelepanu juhtida:

Raiko Uri kirjutab reproduktiivmeditsiini ümarlauast Arengufondis ja sellest, kuidas Kodakondsus- ja Migratsiooni amet sisuliselt kohalike ettevõtjate võimalusi torpedeerib:

Eesti kogemusest rääkides selgus aga, et üks projekt Vene klientide Eestisse viljatusravile kutsumiseks jäi katki selle pärast, et kliendid ei saanud Eesti viisat. Sellest kuuldes tekkis küll tahtmine tsiteerida klassikuid: “Tule taevas appi!”

Võiks ikka muude majanduse päästmise plaanide seas ära otsustada, et kui me oleme avatud kapitalile ja kaupadele, aga mitte inimestele, siis ei saa me ka kunagi riigiks, mille tugevus on inimeste ajudega loodud väärtusel.

Kuna mu vanaema on Valgevenest ja ka mõned korrad Eestis käinud, siis on sellega seonduv asjaajamine Kodakondsus- ja Migratsiooniametis stabiilselt äärmiselt ebameeldiv olnud ja sealne teenindus jätnud äärmiselt üleoleva ja ülbe mulje, kahjuks. 

Jüri Kaljundi jagab enda mõtteid seoses soomlaste plaaniga ettevõtlusinkubaatoritesse ja startupidesse rohkem raha pumbata:

Me võime luua palju inkubaatoreid. Inimestele kasvõi veoautoga raha ette vedada, et nad ettevõtjaks hakkaks. See aga ei tähenda, et nad seda tahaks teha, seda peaks tegema või sel alal tänu sellele edukad rahvusvahelised ettevõtted tekiks.

Ettevõtluskultuur hakkab mujalt. Kodustest väärtustest, sellest, mida hindavad ja kuidas oma isiklikus elus ja tegudes käituvad vanemad. Koolist, kus hulle ideid ja midagi teistmoodi tegemist kas hinnatakse või maha surutakse ja kuidas neid tegusid hinnatakse. Sõprade väärtustest ja käitumismallidest, kes teatud mõtteid ja tegevusi kas tagant kiidavad või välja naeravad. Sinu enda väärtustest, mida elus tähtsaks pead ja mida mitte, kuhu välja jõuda tahad.

Ettevõtluskeskkond on sama tähtis kui -kultuur, kuid eeldused startupide tekkele pannakse paika ikka lapsena kodus, lasteaias, koolis, ülikoolis. Ja kui see kultuuri pool jääb tegemata, on ettevõtjaid hiljem ka vaatamata heale keskkonnale raske leida või tekitada.

Kultuur on üks nendest valdkondadest, mis kipub majandusteadlaste ja poliitikakujundajate erilise tähelepanuta jääma. Nii ei arvestata näiteks erinevate ettevõtlustoetuste puhul, et see kujundab tegelikult ka suhtumist ja hoiakuid (kultuuri), mis võivad hiljem saatuslikuks osutuda just ettevõtte jätkusuutlikkusele:

  1. sõltuvus vähegi riskantsemate tegevuste puhul (s.h. arendustegevus, uute turgude leidmine) avaliku sektori toetustest, sest nii on harjutud tegutsema.
  2. läbimüügist teenitud kasum ja taotluse abil saadud toetus on ainult paberil samaväärsed investeeringute tegemise allikad, puht psühholoogiliselt on saadud raha lihtsam lohakamalt kulutada kui teenitut.
  3. toote- ja teenuse hinnakujunduse moonutamine, sest toetuse abil saadud raha ei kujuta endast otsest kulu ettevõttele, kuid pikemas perspektiivis peab arendustegevust ikkagi tuludest finantseerima pidevalt mitte ainult projektipõhiselt.
  4. avalikule sektorile omase taotlustele ja aruannetele mitte tegevusele ja tulemustele suunatud toimimine, kus paberite järgi oleks kõik nagu korras, kuid sisulist kasu tegevusest pole.
  5. avaliku sektori toetuste taotlemine on pika vinnaga tegevus, mis sageli kestab mitmeid kuid ja mille lõpus võid avastada, et sinu taotlust ei rahuldatud – seni aga projekt seisab, sest enne heakskiitu tehtud kulutused pole pärast abikõlbulikud.
  6. lõpuni välja esialgsete plaanidega suhtumine – kirjutatud taotlust (eraldi kurioosum on rahavood järgmiseks kolmeks aastaks!?!), siis pead täpsustama millele, millal ja kui palju kulutatud, kuid isegi väiksemate muudatuste tegemiseks tuleb luba paluda ja ka saada, mis sunnib aga liigsele jäikusele.

Jüri Kaljundi juhib tähelepanu ka sellele, et suhtumist peaks kujundama lasteaiast kooli ja sealt ülikoolini välja. Ei saa mainimata jätta, et kõik need institutsioonid on päris kaugel ettevõtlikust erasektorist. Äkki muutuks olukord, kui maksudena makstav raha oleks võimalik ka erakoolides kasutada? Oleks rohkem võimalust katsetada ja proovida erinevaid lähenemisi.

Praxise ajaveebis mõtiskles veebruaris Eesti tervisekindlustuse perspektiivide üle Ain Aaviksoo, kes näeb eratervisekindlustust omamoodi paratamatusena:

Hetkel valitsev majandusseis koos võimukoalitsiooni võimalike kombinatsioonide ning erakondade puuduv tervishoiupoliitiline visioon ei luba uskuda, et lähiajal olulisel määral täiendavat maksuraha tervishoidu hakataks suunama. Sestap usun jätkuvalt erakindlustuse võimaluste üle arutlemise mõttekusse, aga mitte ilmtingimata selle “paremusse” avaliku rahastamise ees. Niisiis, olgu siinkohal ümber lükatud ekslik tõlgendus erakindlustuse “paratamatusest” kui tõend selle sisulisest eelisest või “hädavajadusest”.

Nende kahe lähenemisviisi võrdlust parem-halvem skaalal on ei olegi võimalik teostada, sest tegemist on maailmavaatelise erinevusega sotsiaalsest õiglusest (vt ka U Reinhardti ettekannet WHO ministrite konverentsil Tallinnas 2008.a juunis). Mulle tundub, et kõige halvem tulemus oleks mitte-teadlik “valik” solidaarse ala-rahastamise ja kontrollimatu ebavõrdsuse kasvu poolt ehk nn Läti versioon, kus tervishoiu avaliku sektori poolse mitte-panustamise tõttu tuleb otse erasektoril (sh elanikelt) lisaks panustada ligi 50% tervishoiu kogukuludest (Eestis on see ca 22%). Samas pole erakindlustust peamiselt turu väiksuse ja ebaselge õigusruumi tõttu tekkinud, mistõttu pole tulemusega rahul õieti mitte keegi.

Jutt lõppeb suht konkreetse küsimuse püstitusega, kuid seda “parem-halvem võrdlust” teostamist saaks siiski sooritada kasvõi lähtuvalt sellest, milliseid ajendeid enda tervise eest hoolitsemiseks pakub üks või teine süsteem. Mõlemal on omad tugevused ja nõrkused, kuid mida rohkem nende üle arutletakse seda parem. Kahju ainult, et Eestis teema väga kitsastes ringkondades peaaegu nähtamatuna püsib.


Categorised as: ...


One Comment

  1. Rait ütleb:

    Seda ettevõtluse teemat kommenteerides nõustun täiesti selle suhtumiste ja hoiakute loetelule, mis ettevõtetele hiljem kirstunaelaks saada võivad. Olen kõike neid punkte ühes või teises võtmes reaalselt toimumas näinud.

    Ettevõtja ja nõustajana olen kümneid Eesti tehnolooiga start-up’e veidi lähemalt näinud ning pean tõdema, et puudulik ettevõtluskultuur on üks peamisi selle valdkonna mahajäämuse ja keskpärasuse põhjuseid.

    Näiteks ettevõtluse lipulaevas Silicon Valleys (vb veidi äärmuslik näide) või mõnes muus ettevõtluskeskuses / ülikoolilinnakus on ettevõtlus keskne teema, mille ümber kõik muu tiirleb. Algajad, tegijad ja veteranid nö “manustavad” iga päev ettevõtluse temaatikat hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. Ettevõtluskultuur ja -traditsioonid on sügavuti muudesse ühiskonna kihtidesse põimunud. Meedia kajastab seal toimuvat piisavalt mitmekülgselt, mis tagab ka selle kultuuri levimise epitsentri piiridest välja poole. Kõik on pidevas muutumises, vanad “pühad lehmad” viiakse uute trendide ja meetodite juurutamisega üsna kiirelt tapamajja.

    Eestis paraku on hetkel paljuski vastupidi. Enamus ettevõtjaid nokitsevad (Eesti nokitseb TM) omaette pimedas ja ei julge väga kellegilt nõu küsida. Nagu algajatele kombeks, tähtsustatakse üle “äriidee” osakaalu ning marginaliseeritakse kõike muud, mis idee realiseerimiseks vaja läheb. Kui mõni tänuväärt organisatsioon nagu nt Connect Estonia organiseerib välisesinejatega seminare, siis huvi nende vastu on üsna madal, kui arvestada meie ees laiutavat tohutut arenguruumi, mida täita oleks vaja. Narratiivikesksete isenditena meeldivad meile samas kõiksugu romantilised edulood, mõistmata seda tohutut töö ja vaeva ahelat, mis selliste lugude reliseerumiseni jõudmiseks kulub. Tundub, et paljudel lihtsalt puudub oskus selles valdkonnas detaile tervikuks siduda ja sellel tasub tõesti haridussüsteemist vastuseid otsida.

    Õnneks on peale kasvamas uus generatsioon ettevõtjaid (valdavalt tarkvara alalt), kes tänu infoühiskonna mitmekülgsetele võimalustele omavad ligipääsu ettevõtluskeskuste infotulvale. Nt Standfordi ülikool avalikustab nüüdsest enamuse oma loengute video ülesvõtetest (http://ecorner.stanford.edu). Martinson pidas ka seda generatsioon oma äsja antud intervjuus Eesti päästerõngaks (http://arileht.delfi.ee/news/majandus/majandus/article.php?id=22447337). Mõningad märgid juba näitavad, et see generatsioon käsitleb ettevõtlust mitmekülgsemalt kui pelgalt idee + toetus + kohalik teostus = piisav edulugu.

    Kõkkuvõtteks ütleks, et (ettevõtlus)kultuur on tõesti eelkõige hariduse funktsioon ja kui meie haridussüsteem vormi asmele sisule keskenduma ei hakka, siis pole mõtet siit kandist peale juhuslike õnnestumiste midagi enamat loota. Rahaga ülevalamine annab vähe efekti ja on võrreldav pigem lotopiletite jagamisena, sest mingi mikro-tõenäosus on siiski olemas, et keegi lotopileti ostuhinnast suurema võidu koju toob.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga