Merepõhja erastamisest ehk ühe erastusprotsessi visand
Eelmisel nädalal kirjutasin seoses innovatsiooni problemaatilisusega avalikus:
See on ka üks põhjuseid, miks kaldun arvama, et mida rohkem erinevate ametite poolt täidetavaid funktsioone on võimalik üle viia erasektorisse, seda suurem on ka tõenäosus, et tuleb uudseid lahendusi ja lähenemisi, mille arendamisel lähtutakse eelkõige tarbija huvidest. Ühtlasi tähendab see, et avalik sektor võiks järjest rohkem enda funktsioonidest üle anda erasektorile sealjuures ise tegeldes võimalikult mitmekülgse konkurentsi tagamisega läbi sisenemisbarjääride madalal hoidmise ja täiendavate omandiõiguste loomise.
Heaks näiteks ühest omandiõiguste loomise viisist ja kaudselt ka ettevõtluse toetamise viisist oleks Eesti territoriaalvete merepõhja erastamine. Kahjuks selgus aga hiljuti Ekspressis ilmunud Toivo Tänavsuu loost, et näiliselt loogilisest lahendusest ja võimalikust tuluallikast (nii omanikele, ettevõtjatele kui riigile) on Rein Langi eestvedamisel loobutud:
“Miks peaksime hakkama merepõhja kaardistama, sinna katastrit ja detailplaneeringuid tegema ning pärast hoonestusõigusi ja mida iganes veel seadma, kui kümme korda odavam on kõik ehitusküsimused lahendada ühe dokumendiga – vee erikasutusloaga?” ei mõista Lang. Meri polevat kinnisasi, mida saad kellelegi välja üürida. See olevat avalik hüve nagu põhjavesi, õhk, maavarad ja raadiosagedused.
Kentsakas, et alguses käib jutt merepõhjast ja isegi Lang näib nõustuvat, et kaardistamise ja katastriüksuste abil oleks võimalik omandiõiguseid määrata, kuid järgmine hetk on jutt läinud merele, mis tõesti pole kinnisasi, kuid sama ei saa ju öelda merepõhja kohta, millest tegelikult juttu käib. Avalikul hüvel on väga selge definitsioon ja merepõhi sinna alla kohe kuidagi ei käi. Praeguse seisuga on merepõhi riigi omand nagu erastamata maismaa ning sellepärast tundub ka Juhan Partsi kommentaar veider:
Parts ütleb, et küsimus on “õigusteoreetiline” ning ehk oleks tõesti aeg veekogude puhul loobuda riigi omandist rääkimisest, mis on nõukogude ajale omane väljendus, ning nimetada asju teise nimega – avalik hüve.
Tundub, et praeguse seisuga mõtlevad merepõhja saatusest laiemalt eelkõige rohelised, kes on Mart Saarsoo näol ka merepõhja majanduslikule väärtusele tähelepanu juhtinud:
Merepõhi peidab endas muidki ressursse, nagu näiteks ehitusmaterjalid liiv, kruus ja savi ning ravimuda ja raua-mangaani konkretsioonid. Meist üldse mitte kaugel on merest puuritud naftat ning Prangli saarel võib praegugi maagaasi leegil vorsti grillida. Sestap tuleb nii kaalukate otsuste tegemisel, nagu seda on sisuliselt 45 protsendi territooriumi omandist loobumine, tõsiselt ja väga kaugeid võimalikke arengustsenaariume arvestades hoolikalt peaga mõelda, nagu ka justiitsminister soovitab.
Suurbritannias, kus avamere tuuleparkide rajamine on täies hoos, on merepõhi tsiviilkäibes ja see praktika töötab edukalt. USA rannikumeres on tõsiseks mureks vanad puurplatvormid, mis risustavad merepõhja. Eestis on avamere kaitsealade loomine veel lapsekingades, kuid edeneb jõudsalt. Need on vaid näited mõnedest aspektidest, millega väga pikas perspektiivis oleme tulevaste põlvede ees kohustatud arvestama.
Nii ta on. Lang vihjab soovile kulutusi vähendad, kuid lühiajaliste kulutuste vähendamisega pärsib ta ühe perspektiivika valdkonna arengut. Mida siis tegelikult võiks teha, kuidas merepõhja erastada?
Merepõhja erastamisprotsessi visand
1.
Kindlasti on meil praeguse seisuga olemas mingid merepõhja kaardid, kuid täiendav kaardistamine ei tule kindlasti kahjuks ja tasub ennast tõenäoliselt ka majanduslikult ära. Kogu protsess võtaks tõenäoliselt aega (aasta, kaks?), kuid võimaldaks samal ajal ette valmistada esialgse plaani aladest, mis on selgelt kõrgem majandusliku väärtusega (rannale lähemal, madalam vesi, laevaliikluse liinid jne). Taoline jaotus võimaldab luua erineva suurusega katastriüksuseid, mis võimaldab omakorda läbi katastriüksuse suuruse kompenseerida majanduslikult vähem väärtuslikumat asukoht läbi suuruse.
2.
Miski ei takista osasid alasid erastamisest välja arvamast. Kõige suuremaks väljaarvamise kandidaadiks on rannaalad, mida saaks siiski koos täiendavate piirangutega samuti erastada ja vastavalt suurust korrigeerida. Küsimus on rohkem juriidilistest nüanssides ja piirangutes, mis soovitakse kehtestada. Kui piirangud on karmid, siis ei pruugi erastamine olla kõige mõistlikum.
3.
Erastamisel saaks aga lähtuda loosist. Igale Eesti kodakondsust omavale inimesele nähakse ette üks katastriüksus, mille asukoht selgub alles pärast loosi. Erastatavat merepõhja on Eesti Vabariigi territoriaalvetes 36 907 ruutkilomeetrit ehk 36,9 miljardit ruutmeetrit. Kui katastriüksused on merepõhjas määratud lähtuvalt elanike arvust, siis saame keskmise katastriüksuse suuruseks umbes 27 500 ruutmeetrit, mida polegi just vähe.
Loosis saaks osaleda aga ainult füüsilised isikud, kellest kõigile antakse lähtuvalt loosi tulemustest omandiõigus juhuse poolt määratud katastriüksusele. Kui loos ise toimub lähtuvalt rahvastikuregistrist, siis omandiõiguse kinnitamiseks tuleb igal loosis osalejal (või tema esindajal) kinnitada enda teadlikust loosi tulemusest, mille järel läheb omandiõigus üle füüsilisele isikule (või tema esindajale). Kinnitamise perioodi pikkus võiks olla aasta ja vajalik on ta selleks, et suurendad merepõhja majanduslikel eesmärkidel kasutamise tõenäosust.
4.
Kui pärast aasta möödumist pole loosis osalenu huvi enda katastriüksuse omandiõiguse vastu avaldanud, siis teeb katastriüksuste jagamise protsessi koordineerija (soovitavalt rahvusvaheliselt tunnustatud audiitor vms) nimekirja neist, kes pole reageerinud ja avaldab selle. Järgneva 6 kuu vältel oleks võimalik hilinejatel veel reageerida, kuid pärast seda läheks omanikuta katastriüksused, kas riigi omandusse või soovitavalt enampakkumisele.
5.
Kui katastriüksused jagatud ja omanikud on ennast registreerinud võib katastriüksust merepõhjas nagu ka maal müüa, osta, vahetada või rentida võlaõigusseadusest lähtuvalt. Edasised tehingud on lubatud ka juriidiliste isikutega, kes võivad füüsilistelt isikutelt katastriüksuseid nii osta kui rentida või maismaal asuvate kinnistute vastu vahetada.
Kindlasti leidub neid, kes soovivad loosi läbi saadud omandiõiguse esimesel võimalusel maha müüa nagu neid, kes soovivad hakata omandiõigusi ostma. Tõenäoliselt ei oleks summad suured, kuid olen veendunud turg tekiks kindlasti. Miski ei tohiks takistada ka omandiõiguse kinkimist, mis võimaldaks näiteks MTÜ’del veenda (jutu või rahaga) omanike enda katastriüksusest loobuma näiteks mõne avamere kaitseala kasuks.
Kindlasti võimaldaks taoline lähenemine märksa selgemat ja riskivabamat asjaajamist ettevõtjatele, kes soovivad merepõhja midagi ehitada. Samas ei tähenda merepõhja omandiõigus veel õigust sinna teha, mis pähe tuleb. Ehitamisload ja teatud normidest kinnipidamine jääksid sama aktuaalseks kui maismaal, lihtsalt meelevaldsust ja määramatust oleks vähem ja see võimaldaks omakorda ettevõtjatel teha realistlike tasuvusanalüüs enda äriprojektidele.
6.
Eelnevas jutus polnud kordagi sõna jõgedest ja järvedest, sest ainuüksi nende defineerimine võib muutuda problemaatiliseks. Tõenäoliselt tuleks nad erastamisprotsessist esialgu välja arvata, et merepõhja erastamist kiirendada, kuid merepõhja erastamise protsessi käigus selgub kindlasti veel üksikasju, mille alusel saab otsustada jõgede ja järvede saatuse.
Kokkuvõtteks
Merepõhja erastamine võib tunduda esmapilgul mõttetu ja arvamus, et kellelgi selle vastu erilist huvi pole, on kerge tekkima, kuid see ei tähenda muud kui seda, et lugejalt puudub ettekujutus merepõhja kasumlikult kasutamise võimalustest. See ei tähenda, et teistel ei võiks olla huvitavaid, kasumlike ja isegi kasulike ideid. Lisaks sellele annab tehnoloogia jätkuv areng põhjust arvata, et ligipääs merepõhjale muutub lihtsamaks nagu ka merepõhja võimalusi kasutavate kasumlike ettevõtlus võimaluste rakendamine.
Äärmiselt kahetsusväärne ja lühinägelik on aga väidetavalt ühe liberaalsema ja turumajanduse sõbralikuma erakonna ministri ükskõiksus taolise võimaluse suhtes, mida õigustatakse lühinägeliku ühekordse kulude vähendamisega.
Categorised as: ...
Minu arvates võiks seda ideed edasi arendada küll!
Ilmselt oleks esialgu vajalik selgeks vaielda merepõhja kasutamise reeglid. Et mida siis omanik võib ja ei tohi teha ja mida ta võib ja ei tohi keelata teistel teha?
Siis peaks kuidagi määratlema, et kellel on õigus merepõhja omandile? Kas Eesti elanikul, kodanikul, täisealisel kodanikul ja mis kuupäeva seisuga?
Siis peaks kuidagi väga selgelt ja täpselt määrama kruntide piirid. See ei olegi nii lihtne, sest isegi maismaal on sellega probleeme.
Probleeme ja küsimusi, mis tuleks lahendada on palju, kuid kõik need tunduvad lahendatavad.
Tõepoolest, merepõhja võiks erastada ja rahva vahel ära jagada!
Merepõhi tuleks erastada ja kindlasti peaks erastama ka riigimetsad.