VABALOG

Hüvasti, Rootsi kohustuslik ajateenistus

Kaks nädalat tagasi selgus veel üks riik, mis on loobumas sundteenistusest:

Rootsi Riksdag võttis eile vastu otsuse, millega tühistatakse kohustuslik ajateenistus ja aastaks 2014 moodustatakse kutseline armee.  Ajateenistuse kaotamine läks parlamendis läbi suhteliselt napilt, kuna senise korra kaotamist pooldas 153 ja selle vastu oli 150 saadikut, vahendas SVT.

Nii nagu USA’s on ka Rootsis sundteenistus lihtsalt peatatud mitte lõplikult välistatud. Mõlemad riigid peavad jätkuvalt arvestust potentsiaalsetest teenistujatest, kuid kui USA peab arvestust eelkõige noormeestest, siis rootslaste plaan on sõjalise ohu korral kutsuda teenistusse mitte ainult mehi vaid ka naisi. Sundteenistuse peatamine rahuajal oleks ka Eestis mõistlik samm, mis võiks Kaitseväe mainet just läbi vabatahtliku teenistuse oluliselt tõsta.

Rootslaste otsuse tegelikult suht loogilist tagatausta avab ka Tomas Jermalavicius ICDS’i blogi postituses Sweden’s farewell to conscription:

Highly selective conscription, when only a small proportion of the members of society are requested to perform military service, inevitably create a sense of injustice and inequality (“why me, and not him or her?“ or, even more importantly for Sweden, “why him or her, but not me???”). Furthermore, the link between military participation and civic rights such as suffrage has long been gone: one’s right to vote is not tied with one’s obligation to serve in modern democratic societies. So, conscription as a pivotal element of värnplikt ran into troubles with the realities of the social contract in Sweden. True, the military probably would love to retain their privileged and easy access to manpower by means of conscription, but such a utilitarian argument hardly strikes the right tunes to the ears of a critical public.

Nii nagu Eestis läbis ka Rootsis vaid tagasihoidlikult väike osa noormeestest sundteenistuse, kuid vastupidiselt Eestile pole Rootsi NATO liige kuigi on panustanud tihedale koostööle NATO kiirreageerimisüksustega. Mul tundub, et rootslased näevad enda julgeoleku kõige suurema tagajana hästi varustatud ja korraliku väljaõppe saanud kaitseväge, mis mängib olulist rolli ka Euroopa Liidu kaitsepoliitikas läbi Põhjala Võitlusgrupi (Nordic Battlegroup).

Postituse alguses viidatud Päevalehe artiklis on mainitud, et Euroopa Liidus on 6 riiki, mis pole veel sundteenistusest loobunud:

  • Küprosel on keeruline loobuda, kui pool saart on sisuliselt vallutatud türklaste poolt.
  • Kreeka ei saa loobuda eelkõige türklaste tegevuse tõttu Küprosel mitte just väga kauges minevikus.
  • Taani sundteenistusse kutsutu saab korraliku palka ja teenistus võib piirduda ühe suve ehk 4 kuuga.
  • Saksamaa on sundteenistuse säilitanud eelkõige ajaloolistel põhjustel, kuid ühtlasi arvatakse üle kolmandiku tervislikel põhjustel teenistusest välja samas kui asendusteenistuse (huvitav artikkel selle olulisusest) läbib kaks korda suurem osa noormehi kui ajateenistuse.
  • Soomlaste valiku põhjuseid teavad huvilised niigi, kuid vähemalt läbib seal sundteenistuse 80% igal aastal sündinud noormeestest.

Ja siis on veel Eesti – riik, mis on piisavalt väike, et sundteenistusest loobuda samas midagi erilist kaotamata. NATO laienemine ja Euroopa Liidu ainult tihenev kaitsekoostöö annavad aga selgelt mõista, et sundteenistusest loobumine on ka Eestis jätkuvalt aja küsimus. Vähemalt on see minu tagasihoidlik arvamus.


Categorised as: ...


5 kommentaari

  1. eke s.i ütleb:

    “NATO laienemine ja Euroopa Liidu ainult tihenev kaitsekoostöö annavad aga selgelt mõista, et sundteenistusest loobumine on ka Eestis jätkuvalt aja küsimus.”

    Õige. On jah aja küsimus, millal me enesekaitsest loobume. Märgid ida pool näitavad, et samamoodi on ainult aja küsimus, millal Balti riikidele uuesti käpp peale pannakse.

    Nii nagu L-Osseetia ja Abhaasia on Gruusia jaoks juba sissetunginud viies kolonn, ähvardab Balti venelaskond (vähemalt Eestis ja Lätis) oma tujukuses meid samaga. Ajateenistus oleks ainus, mis eesti rahvast kuidagi koos hoiaks, nii et iseseisvuse vaim ja ind püsiks. Kahjuks aga on algusest peale olnud nii, et ajateenistuses käivad enamuses ainult prisked venelased lõuga tõmbamas ja kogu Eesti riigikaitse ideed mõnitamas. Ja kaitseministrid julgevad ennast järjest kaitseministriks nimetada.

    Kui palgaarmee peale läheb, siis on viimane õlekõrs käest lastud. Palgaarmee, isegi kui ta koosneks üleni eestlastest (aga miks mitte neegritest, kui need vähem süüa küsivad, eks ole?), oleks riigitruuduse ja -püsivuse seisukohalt veelgi katastroofilisem. Palgasõdurid nimelt töötavad selle heaks, kes maksab, ja kui Venemaa (või näiteks Saudi Araabia) meid lihtsalt ära ostab, siis selle heaks nad töötavadki. Side lõpp.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Eke: Mida üldse tähendab iseseisvus? Kas seda, et saab ise otsustada, millist välispoliitikat ajame? Keda laseme riiki või lase? Milliseid seaduseid võtame vastu või ei võta? Ma julgeks väita, et olukorras, kus pea pool riiki elab eurorahadest ja 80% seadusandlusest saab alguse Brüsselist ei saa nagu hästi iseseisvuse innust ja vaimust rääkida. Väikeriik peab ennast teistega tihedalt siduma kui soovib eksisteerida. Otsused on aga tehtud ja iseseisvus kui taoline on pigem pealiskaudselt romantiline kontseptsioon, mis reaalsust väga muud moodi ei puuduta kui läbi sammaste püstitamise ja Kultuuriministeeriumi eelarve.

    Mina eelistaks iga kell palgasõdurit orjasõdurile. Palgasõdur saab vähemalt enda panuse ja oskuste eest mõistliku tasu ning ma saan loota tema oskustele koos kogemustega. Ühtlasi ei mõista ma suhtumist, kus palk on automaatselt halb ja viitab inimese ostetavusele. Tegu on kõigest professionaalsuse väärtustamisega ning kindla sissetulekuga, mis võimaldab inimesel panustada enda kompetentsi tõstmisele. Täpselt samamoodi on meil palgaarstid ja palgapolitsei ja keegi ei arva, et nad oleks kuidagi ebausaldusväärsemad kui inimesed, kes tasuta (s.t. ei saa raha riigieelarvest) arsti või politsei teenuseid osutavad – pigem vastupidi.

    Ühtlasi sooviks meelde tuletada, et natuke üle pool meie Kaitseväe rahuaja koosseisust koosneb elukutselistest vabatahtlikest, kelle hulka kuulub ka ohvitserkond. Kas siit peaks järeldama, et neile ei tohiks samuti palka maksta või on nad kuidagi ebausaldusväärsemad kui sundteenistuse läbinud? Pigem vastupidi – enamus eelistab ohvitseri tavalisele sundteenistuse läbinule ja seda täiesti õigustatult.

    Ma väidan, et reaalne vabatahtlikest koosnev elukutseline Kaitsevägi, mis on vääriliselt tasustatud, on usaldusväärsem kui sundteenistuse läbinutest koosnev potentsiaalne Kaitsevägi, millel puudub rahvusvahelise koostöö kogemus. Ühtlasi oleks elukutselistest koosnev Kaitsevägi vähegi pikemas perspektiivs odavam kaitsekoostöö kohalt otstarbekam.

  3. eke s.i ütleb:

    “Ma julgeks väita, et olukorras, kus pea pool riiki elab eurorahadest ja 80% seadusandlusest saab alguse Brüsselist ei saa nagu hästi iseseisvuse innust ja vaimust rääkida. Väikeriik peab ennast teistega tihedalt siduma kui soovib eksisteerida.”

    Ma julgeks väita, et just sedasi tihedalt seotult elasime ka Nõukogude Liidus. Kas tõesti pidime ennast nii tihedalt siduma, et eksisteerida, ja oli vale välja astuda? Vastupidiselt sinu soovile lubas ISESEISVUSE VAIM meil Nõukogude Liidust välja astuda.

    Euroopa Liitu ja Natosse astumise arukuses ei saa siiani kuigi kindel olla. Nato pole oma ajaloo jooksul ühtegi oma liikmesriiki kaitsnud, s.t. pole täitnud seda ülesannet, mille jaoks ta väidetavalt loodi, ja sinna see vist jääbki. Kui Euroopa Liit lõpuks oma vildakate ja vastuoluliste pürgimustega kokku kukub ja meil iseseisvuse vaimu enam pole, siis pole ka meid ennast. Siis tõesti ükskõik kas ja kuidas keegi meid kaitseb – pole lihtsalt enam mida kaitsta.

    “Mina eelistaks iga kell palgasõdurit orjasõdurile.”

    Palk ongi kõige suurem orjus. Kui väidetav professionaalsus, oskused ja panus sõltuvad palgast, siis see tähendab, et vaimu pole – pole seda, mille eest see mees peaks võitlema. Tuleb tibla ja annab sama palka – ja palgasõdur teeb oma arust täpselt sama tööd. Või siis ühest hetkest ei antagi palka ja sõdur viskab palgale vastavalt oma professionaalsuse, oskused ja panuse nurka. Mott.

    “Ühtlasi ei mõista ma suhtumist, kus palk on automaatselt halb ja viitab inimese ostetavusele. Tegu on kõigest professionaalsuse väärtustamisega ning kindla sissetulekuga, mis võimaldab inimesel panustada enda kompetentsi tõstmisele.”

    Olukord, kus riiki on vaja kaitsta, on alati KRIISIOLUKORD. Üks asi, mis kriisiolukorras küsimärgi alla satub, on palk. Kui sa seod usalduse, professionaalsuse, kompetentsi ja tööpanuse palgaga, siis seod sa need nii haigelt vale asjaga, kui üldse saab. Samas saan aru, et majandusajuloputuse läbiteinu enam tavainimest ei suuda ega tahagi mõista, sest ta arvab, et on targemaks saanud. Mis seal ikka.

    Sinu sõnavõtt algab küsimusega “Mida tähendab iseseisvus?” Kui tahad riigikaitse teemal sõna võtta, võiks vähemalt iseseisvus kui väärtus selge olla. Usaldus samamoodi. Majanduses ehk võib tõusvat aktsiakurssi nimetada “investorite usalduseks”, aga ülejäänud ühiskonnas on selle mõiste sisu teistsugune, nimelt: tavaline.

  4. Jüri Saar ütleb:

    “Majandusajuloputuse läbiteinu enam tavainimest ei suuda ega tahagi mõista, sest ta arvab, et on targemaks saanud.”

    Õnneks on kommentaaridest võimalik lugeda vähemalt ühe tavainimese aravamust ja ennast majandusajuloputusest puutumata inimeste seisukohtadega kurssi viia.

    Mulle on miskipärast jäänud mulje, et “iseseisvus” ja “usaldus” on keerulisi ja abstraktseid nähtusi kirjeldavad sõnad, millel puudub ühselt aktsepteeritud tähendus. Sellest tulenevalt on erinevatel inimestel erinevad arusaamad. Diskussiooni edasiseks arendamiseks on aga vaja konkreetsust, mingit lähtepunkti, mis oleks vähem abstraktne.

    Ühtlasi jääb sinu kommentaarist mulje, et kohaliku ohvitserkonna vastu sul erilist usaldust ei ole kuna nad saavad samuti palka.

  5. Lorenzo ütleb:

    Your report is very interesting indeed. I invite You to see a great collection of views of borders (riigipiirid) in my Italian-Estonian site http://www.pillandia.blogspot.com
    Best wishes from Italy!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga