Semantikast poliitika kujundamisel – legaliseerimine vs. dekriminaliseerimine
Tyler Cowen viitas Psychology Today-s ilmunud David Hirshleifer artiklile What’s in a name—the political psychology of ‘stimulus’, mille autor peatub sellel, kui olulist rolli mängib poliitilisedebati kujundamisel ja toetajaskonna leidmisel poliitikale antud nimi:
Regardless of who’s right on the economics, clearly the ‘stimulus’ language captures the pro side perfectly, and the con side not at all. Indeed, the term immunizes the mind to opposing evidence. After a cup of stimulus from Starbucks, if I’m still drowsy, by definition I need another jolt. Justin Wolfers at the Freakonomics blog gives evidence that the plunge in employment is worse than people realize. The solution? “It’s time to start talking about a second fiscal stimulus.” Despite the current unpopularity of the first stimulus, President Obama is keeping the option of a second plan open: “I don’t take anything off the table when unemployment is close to 10 percent and a lot of Americans are hurting out there.”
Opponents have lots of metaphors they could choose from. Instead of the image of rousing activity, there could be the economic ‘suppression plan,’ ‘deadweight package,’ or ‘growth-retardant system.’ For alliteration, there’s ‘prosperity Propofol.’ To honor the frugality of government, how about ‘resource-flush scheme,’ ‘wealth dump,’ or ‘porkapalooza’? As for mechanical metaphors, there’s ‘recovery off switch,’ ‘opportunity crusher,’ and ‘investment choke button.’ For the computer savvy, how about ‘stagnation drag and-drop-down device,’ or ‘system freezer’.
Olukorras, kus enamus inimesi võitleb järjest suurmate informatsiooni kogustega – üritab sealt meeleheitlikult enda jaoks olulist välja sõeluda – muutuvad ka erinevate poliitiliste algatuste nimed järjest olulisemaks. Olen sellest ka ise mõned aastad tagasi kirjutanud emapalga debati kontekstis ja mõnevõrra kaudsemalt ka seoses luksusmaksuga.
Meie järjest pealiskaudsemas meediaruumis hakkavad tõenäoliselt uute algatuste nimed varasemast olulisemat rolli mängima, sest inimestel lihtsalt ei jagu tähelepanu eriti millekski muuks kui kõlavaks pealkirjaks. Taolises olukorras ei jää muud üle kui pöörata varasemast rohkem tähelepanu ka sõnastuse nüanssidele.
Üks viimase aja parimaid näiteid on Postimehes ilmunud artikkel Juuraprofessor: asugem narkootikumide legaliseerimise teele, kus on eelkõige juttu dekriminaliseerimisest, kuid artikkli pealkiri ei tee legaliseerimisel ja dekriminaliseerimisel mingit vahet. Samas sõltub aga debatti toon just sellest, kumba sõna eelistatakse. Näiteks samas Postimehes ilmunud artikkel Ekspert: legaliseerija peaks enne nägema tõelist narkomaani on heaks näiteks sellest, kuidas väidetav ekspert võtab kohe kõige äärmuslikuma näite ja lihtsalt ignoreerib ülejäänut.
Miks ma kirjutan, et “väidetav” ekspert? Eks ikka taoliste väidete pärast:
“Kuigi kanepitarvitamisega seotud terviseriskide teema on leidnud palju vastukaja, võib pikaajaliste uuringute tulemuste põhjal kokkuvõtvalt siiski öelda, et kanepitarvitamine kujutab endast ohtu tarvitaja vaimsele tervisele,” rääkis ta.
“Samuti on tõendust leidnud, et kanepist on võimalik jääda sõltuvusse ja kanepitarvitamine tekitab sotsiaalseid probleeme ning seadusega vastuollu minekut.”
Esiteks võiks ennast erialases kirjanduses ilmuvaga kursis hoida. Viimase poole aasta jooksul on ilmunud vähemalt kaks uurimust (millest mina olen teadlik ja ma pole “ekspert”), mis on ümber lükanud väiteid nagu mõjuks kanepi tarvitamine suuremat ohtu vaimsele tervisele:
1. A critique of the dopamine hypothesis of schizophrenia and psychosis – Moncrieff J.
Teiseks võiks eristada füüsilist sõltuvust (heroiin) psühholoogilisest (kanep), sest psühholoogiline sõltuvus võib tekkida ka näiteks shokolaadist, jäätisest või maasikatest samas kui füsioloogiline sõltuvus võib tekkida taoliste legaliseeritud mõnuainete nagu alkohol ja nikotiin puhul. Ühtlasi on keeruline “eksperti” tõsiselt võtta kui ta järeldab korrelatsioonist kausaalsust ehk sotsiaalseid probleeme ja seadusega vastuollu minekut kanepi tarvitamisest mitte sotsiaalsete probleemide ja seadusega vastuolus inimeste kalduvust kõiki mõnuaineid (nikotiin, alkohol, kanep jne.) liigselt tarbida.
Kolmandaks võiks ennast kurssi viia sellega, kuidas on läinud Portugalis pärast kõigi narkootiliste ainete dekriminaliseerimist. Mingit sotsiaalset katastroofi ei järgnenud ja pigem võimaldas uus poliitika piiratud rahalisi vahendeid mõjuvamalt suunata ravile ja ennetusele.
Taoliste “ekspertide” jaoks on legaliseerimine juba puht psühholoogiliselt vastumeelne kontseptsioon. Dekriminaliseerimise puhul on vähemalt võimalik esile tuua inimeste mõttetust ja tulutust karistamisest hoidumist, mis neelab mõttetult ressursse kuid tulemust ei anna. Narkokaubandusega kaasnevad vägivaldsed konfliktid koos tagajärgedega aga teadurite vaatevälja ei näi jõudvat, sest siis oleks ehk võimalik ka legaliseerimise üle mõnevõrra sisukamaid debatte pidada – näiteks arutleda võimalike maksutulude suuruse ja sihtotstarbelise kasutamise üle, kuritegevusega kaasnevast vägivallast hoidumise üle ning kaubeldavate ainete kvaliteediküsimuste üle.
Tõenäoliselt pole Eestis veel mõnda aega võimalik tõsiselt legaliseerimisest rääkida. Piiravad rahvusvahelised lepingud, mis on tänu USA survele tõesti karmid ja need takistavad oluliselt ka legaliseerimist, kuid sama ei kehti dekriminaliseerimise kohta. Samas oleks Portugalile sarnane dekriminaliseerimine Eestis hea tõestus sellest, et mingit sotsiaalset katastroofi narkootiliste ainet dekriminaliseerimisega ei kaasne ja sealt edasi oleks legaliseerimisvastaste üks olulisemaid vastuargumente välistatud.
Mida rohkem rõhuda erinevustele dekriminaliseerimise ja legaliseerimise vahel, seda konstruktiivsem peaks olema ka debatt, kuid tõenäoliselt on kõige problemaatilised ikkagi keskmise eestlase hoiakud ja eelarvamused. Eelarvamuste vastu ei pruugi aga isegi kõige põhjalikumast teadustööst kasu olla.
Categorised as: ...
Hea artikkel. Pean ausalt tunnistama, et kuigi pooldan narkootikumide legaliseerimist (ja ka dekriminaliseerimist) siis pole ma ennast selle teemaga eriti kursis olnud. Kuna initsiatiiv antud Postimehe artiklis seisukohta avaldada tuli ajakirjaniku poolt siis ma seda ka avaldasin aga oleks võinud teemaga natuke rohkem kursis olla ning Portugali näitele tähelepanu pöörata.
Postimehes oli ikkagi suht argumenteeritud jutt ja tulemus oli päris hea. Kohalikel dekriminaliseerimise vastastel praeguse seisuga mingeid tõsiselt võetavaid argumente pole samas kui mitmeid tõstatatud küsimusi lihtsalt ignoreeritakse. Ega sellise suhtumise vastu ei aita muu kui kannatlik ja järjepidev selgitus koos vastuargumentide puuduste esile tõstmisega.
Panen siia juurde ka viite Beckely Foundation’i Cannabis Commission’i raportile:
http://www.beckleyfoundation.org/policy/cannabis_commission.html