VABALOG

Kas majandusalase tõlkekirjanduse puudumine on üldse probleem?

Päevalehes kurjustab Priit Simson, et kohaliku keelde pole väänatud rohkem majandusalast kirjandust. Päevahele arvamustoimetaja leiab, et tõlgitagu ja tehtagu. Kahjuks, kes peaks täpselt tõlkima, mis raha eest ja kelle jaoks jääb  ikkagi selgusetuks. Mõned täheldused veel:

1. Need, keda huvitavad ideed on ammu mõistnud, et ainult eesti keelest ei piisa. Uut teavet tuleb lihtsalt pidevalt ja hämmastava kiirusega peale ja selle tõlkimine on ulatusliku oskuskeele kasutuse tõttu vaid piiratud seltskonna pädevuses. Meil lihtsalt ei ole inimesi, kes saaksid tõlkimisega tegeleda sellises mahus ilma teadustöö ja õpetamise juurest neid inimesi ära sikutamata. Teadupärast ei ole sa aga rahvusvaheliselt mitte keegi kui ei avalda uusi artikleid või monograafiaid. Seega tuleks tõlkida muu tegevuse kõrvalt, mis aga tähendab tõlke venimist, mis aga huvitunud inimese jaoks tähendab inglise keelse variandi eelistamist.

2. Enne kui “Rikas isa, vaene isa” ja “Freakonomics” ühte patta visata võiks kaante vahele vaadata. Esimene on lihtsalt õpetlik jutt, kus akadeemilisele kirjandusele ei viidata ega sellest ei räägita samas kui teine on akadeemiliste uurimuste populariseeritud esitus, mis sisaldab viiteid uurimustele (vähemalt inglise keeles) ja tekitas ka paljude sotsiaalteadlaste seas vastukaja. Majandusteaduse populariseerimine on parim võimalus inimesteni tuua majandusteadlaste poolt viimaste aastakümnete jooksul tehtud huvitavamaid ja olulisemaid avastusi ja seda lihtsalt meelelahutuseks tembeldad ütleb rohkem arvamusloo autori kui raamatu kohta.

3. Huvitav oleks teada, kes neid tõsisemaid raamatuid autori arvates eesti keeles loeks. Need, keda valdkond ja teemad huvitavad, on selleks ajaks kui eesti keelne versioon olemas ammu inglise keelse versiooni läbi lugenud. Tõlkimise ja trükkimise kulusid pole ilma heldete sponsoriteta võimalik katta ja sellepärast võib Douglass C. North-i “Institutsioonid, institutsiooniline muutus ja majandusedu” (2004) leida raamatupoodidest 25 krooni eest. R.H. Coase’i “Firma, turg ja õigus” (2003) tuli müügile enam kui 230 krooni eest, kuid praegu üritavad raamatupoed teosest lahti saada vähem kui 50 krooniga. Mõlemad on Nobeli memoriaalpreemia laureaadid. Kummagi raamatu tiraaz polnud sedavõrd suur, et seda peaks veel 5-6 aastat hiljem paljudesse raamatupoodidesse jaguma. Kusjuures mõlemad raamatud on õhukesed ja üpris loetavad vastupidiselt Keynes’i General Theory’le.

4. Täiesti ebaadekvaatne ja diletantlik on aga väide, et tõlkekirjanduse puudumine on Eesti majanduslanguse vääriline palk samas kui autor ei anna endale aru, et isegi kui tõlgitaks, siis kui keegi ei loe pole sellest mingit kasu. Simson võiks mõelda ka sellele, miks Iirimaa majanduslangus on Euroopa üks drastilisemaid. Ilmselgelt inglise keelse kirjanduse puudumises kaela ei saa seda ajada. Taolisi kohmakaid ja eksitavaid lihtsustusi pole kellelegi vaja ja need lihtsalt devalveerivad ütleja/kirjutaja tõsiselt võetavust. Ei ole mõtet omavahel siduda asju, mille vahel tegelikult tõsiselt võetav seos puudub.

5. Ja lõpetuseks. Simson küsib: “Miks ei võiks….” mille järel sooviks ma küsida vastu, et miks ei võiks ühe suurima kohaliku Päevalehe arvamustoimetaja natuke asjast huvituda mitte lihtsalt puusalt tulistada – pidada Freakonomics’it vähem tõsiselt võetavaks kui Krugman’i “The Return of Depression Economics”.

Palju vahtu, vähe sisu. Isiklikust frustratsioonis ei saa ilma natuke tõsisema lähenemiseta kunagi head arvamuslugu.

Tagged with: coase, majandusteadus, North, Päevaleht, simson, tõlkekirjandus

Categorised as: ...