VABALOG

Sõltumatute kunstnike kaitseks ehk kunstnike liidu esindajate ülbusest

Mind ausalt öeldes hämmastab, et mingi tsunft nõuab endale eriõigusi teiste arvelt täiesti avalikus ruumis. Millekski muuks on kunstnike liidu katset mitte-liikmeid Pikast jalast välja tõrjuda keeruline nimetada. Vähemalt on Kesklinna halduskogus piisavalt kainelt mõtlevaid inimesi, et mitte ühe organisatsiooni huvidest lähtuda üksikute kunstnike arvelt.

Kahetsusväärselt väiklane on Maie-Ann Rauna väide, et Pikka jalga suhtutakse kui suvalisse äärelinna turuplatsi, kus võivad kaubelda ükskõik kes ükskõik millise kaubaga. Faktid kahjuks taolist arvamust ei toeta. Keegi ei müü seal ajalehti, lilli, nõukogude propagandat, piraatkaupu või ükskõik millist muud kaupa.

Ühtlasi jääb üle ainult imestada, et üks organisatsioon nõuab avaliku ruumi eraldamist enda liikmetele kõigi teiste inimeste arvelt, kes pole süüdi milleski enamas kui soovis iseseisvalt ilma ühtegi liitu kuulumata tegutseda. Kunstnike liitu kuulumine ei tee kunsti professionaalsemaks samas kui kaugeltki kõik Pikas jalas müüdav mitte-liikmete kunst ei ole kitsh. Sisuliselt tähendaks kunstnike liidule Pika jala eraldamine kõigile mitte-liikmetele kohustust liiduga liituda ja maksta liitumistasu samas omamata mingit selgust, kas taolisel juhul saab enda kunsti Pikas jalas üldse eksponeerida.

Kunstiteosele mingi hinnangu andmine on subjektiivne tegevus, mis lähtub inimese individuaalsetest eelistustest. Kui midagi ei meeldi, siis on alati võimalus see amatöörlikuks kitshiks tembeldada. Eriti teravalt lööb see välja kunsti puhul, kus kunstnik on teadlikult kasutanud kitshile omaseid jooni mingi mõju saavutamiseks. Kas see tähendab, et taoline kunst ei sobi Pikka jalga või on automaatselt amatöörlik?

Mina, kui avaliku ruumi kasutaja, tahan ise otsustada, mida ma kunstiks pean ja mida olen valmis ostma. Ma ei taha, et mingi tsunft tõrjub avalikust ruumist välja inimesi, kellel on samaväärne õigus enda kunsti avalikus ruumis eksponeerida sealjuures ühtegi organisatsiooni kuulumata. Need inimesed ei ole kunsti müügiga rikkaks saanud vaid enamasti vaesusepiiril elavad inimesed, kes üritavad luua seda, mille ostmisest on möödujad huvitatud. Neid ei toeta kultuurkapital ja sealt raha taotlemine on nende jaoks keeruline, hämar ja tulutu protsess, kust midagi loota on naiivne. Küll on aga need inimesed piisavalt ettevõtlikud, et luua kunsti, mille ostmisest inimesed on huvitatud. Neid selle eest karistada müügivõimaluse ära võtmisega on väiklane ja tagurlik.

Meie ühiskonnal on tervikuna rohkem kaotada kui võita kunsti eksponeerimise piiramisest mingi kitsa huvigrupi majanduslikest huvidest lähtuvalt. Amatööridel pole mingeid eeliseid eeliseid kunsti müümisel professionaalide ees ja seda nahhaalsem on amatööride võimaluste piiramine ka tänavatel. Taoline “meie peame saame, sest meie oleme enda arvates paremad” suhtumine on õõvastav ja üleolev nende suhtes, kes ei kuulu kunstnike liitu.

Maie-Ann Raun ja Tiina Mägi on vaid kaks inimest, kellel pole õigust, volitusi ega pädevust meie kõigi eest otsustada, mis väärib kunstiks või kultuuriks nimetamist ja veel vähem nõuda enda tsunftile avaliku ruumi eraldamist.

Tagged with:

Categorised as: ...