VABALOG

IX osa: Ravikindlustuskontod kui lahendus

Kui erakindlustuse areng on Eesti välistatud, siis jääb üle ravikindlustuskontode kasutusse võtmine. Vähemalt oleks taolisel juhul välistatud olukord, kus inimene peab ravijärjekorras piinlema vaid saab kasutada ravikindlustuskontol olevaid vahendeid endale soodsaima ja kiirema ravi tagamisel. Ravikindlustuskontode puhul oleks võimalik ka tööandjal, pereliikmel või tuttaval teha sissemakseid indiviidi ravikontole, mida motiveeriks tegema näiteks maksusoodustused. Riskigruppidega solidaarsuse säilitamiseks on võimalik ravikindlustusmaksu säilitamine, kuid märksa väiksemas ulatuses (näiteks 3%), millest finantseeritakse eelkõige kindlate riskigruppide ravikindlustuskonto sissemakseid. Kindlasti käiks taolise süsteemi juurde kohustuslik katastroofi juhtumite kindlustus, mis võimaldaks katta ootamatu haiguse või õnnetuse kulud, mis ületavad mingi eelnevalt fikseeritud omavastutuse piiri. Ühtlasi võimaldaks katastroofi juhtumite kindlustus kindlustusele tagasi anda tema tõelise funktsiooni, mis on ootamatult suurte kulude katmine, mitte regulaarne rutiinsete protseduuride eest tasumine.

Kahetsusväärselt on Eesti tervisesüsteemi rahastamise jätkusuutlikkuse uuringu autorid võtnud ravikindlustuskontode suhtes tõrjuva hoiaku, mis rajaneb eelkõige WHO enda publikatsioonidele ning ühtedele ja samadele autoritele. Olen juba eelnevalt tähelepanu juhtinud uuringu autorite maailmavaatelistele eelistustele, mis peegelduvad ka ravikindlustuskontode käsitluses. Uuringu autorid toovad välja, et ravikindlustuskontod ei võimalda ulatuslikumat kulude kontrolli, kui suunatud raviteenus (managed care), samas on ravikindlustuskontode pooldajate seas piisavaks argumendiks juba samaväärne kulude kontroll paremate ravivõimaluste juures, mitte utoopilisemad eesmärgid nagu üleüldine kulude vähendamine.

Uuringu autorid viitavad ravikindlustuskontode diskussioonis eelkõige Euro Observer’i erinumbrile Medical savings accounts: can they improve health system performance in Europe? (pdf), kus erinevatel kaasustele toetudes jõutakse järeldusele, et pikas perspektiivis ei suuda ravikindlustuskontod tervishoiuteenuste hinda kontrollida. Samas jääb lugeja enda tõdeda, et raviteenuste hinnatõus on pikemas perspektiivis möödapääsmatu tehnoloogilise progressi ja uute innovaatiliste lahenduste tõttu, mis võimaldavad küll paremat diagnostikat ja tulemuslikumat ravi, kuid samas vajavad arendamiseks investeeringuid, mis tuleb kusagilt tagasi teenida.

Täna on ravitavad ja kontrollitavad mitmed haigused, mis vaid kümmekond aastat tagasi oleksid lõppenud surmaga. Ravimite ja tehnoloogiate arendamine, mis võimaldavad inimeste eluiga ja -kvaliteeti tõsta, ei ole tasuta, kuid tsentraliseeritud tervishoiusüsteem ei suuda signaale sellest edastada teenuste tarbijatele. Nende jaoks on seos ravi ja ravi maksumuse vahel olematu, millest tulenevalt on individuaalsed ootused märksa kõrgemad kui kollektiivsed võimalused. Ravikindlustuskontod võimaldaks inimestel vahetumalt teadvustada, et mitmed tehnoloogiad ja ravimid on võimalikud ainult siis, kui nende väljatöötajad enda investeeringud tagasi teenivad nagu ka seda, kui palju uudsemad ravivõimalused tegelikult maksavad.

Ravijärjekordadega kaasnevad kulud on varjatud ja hajutatud ega kajastu Haigekassa eelarve real vaid inimeste kannatuses ja kaudsetes kuludes, mille mõjud võivad olla märksa ulatuslikumad kui ravikindlustuskontode kasutamisega kaasnevad probleemid, mis oleks vähemalt selgelt kvantifitseeritavad. Ravijärjekordade läbipaistmatus ja manipuleeritavus on järjest olulisemaks muutuvad probleemid, mis kujunevad piiratud eelarveliste vahendite juures kitsendades meditsiinilise personali palgakasvu võimalusi. Üks võimalus ravijärjekordade probleemi lahendamiseks oleks omandiõiguse seadmine ravijärjekorra kohtadele. Kuidas taoline süsteem võiks toimida olen kirjeldanud oma blogi postituses Kuidas kajastada ravijärjekordade ajakulu rahaliselt?

Tagged with:

Categorised as: ...