VABALOG

Kreeka/Euroopa probleemidest ja Eesti konservatiivsest eelarvepoliitikast

Lõuna-Euroopa riikide vastutustundetu laenamine mugavama elu nimel on vallandamas kriisi, mida keegi Euroopas näha ei soovi. Kes teema vastu huvi tunneb, siis see on tõenäoliselt leidnud artikleid suurematest väljaannetest. Artiklid New York Times’is:

“It is a problem,” said Alessandro Leipold, a former acting director of the I.M.F.’s European department. “It should not be that difficult — they did it in Hungary and Latvia. But the egos are different in industrialized countries.”

A case can be made that if Greece had sought help from the fund late last year after the forecast for its budget deficit doubled, the amount of support needed to reassure investors would have been much less than the 120 billion euros that even now might not be enough.

Guardian’is:

With direct comparisons being drawn with the panic prompted by the collapse of Lehman Brothers in September 2008, European leaders promised to provide tens of billions of euros to Athens within the next three weeks. But Germany was still insisting on tougher economic reforms from Greece before approving a €100bn-€120bn (£89bn-£104bn) joint EU bailout, leading to fresh turbulence on Europe’s financial markets.

Angela Merkel, Germany’s chancellor, promised swift action to end the crisis, but said it was a mistake for Greece to have been allowed to join the single currency. “In 2000 we had a situation when we were confronted with the question of whether Greece should be able to join the eurozone,” she said. “It turned out that the decision [in favour] may not have been scrutinised closely enough.”

ja Financial Times’is:

Eurozone and IMF negotiators have held 10 days of discussions in Athens and are pressing the Greek authorities to commit to an even more far-reaching austerity programme than was deemed necessary by eurozone authorities in January.

Eurozone officials said the talks in Athens had steered well clear of a subject that is weighing heavily on financial markets: whether Greece will have to restructure its debts, inflicting severe losses on holders of Greek government bonds.

Economists said the eurozone and IMF negotiators appeared unwilling to broach the idea of a Greek debt restructuring for fear of causing mayhem in international bond markets.

annavad toimuvas igati asjaliku ülevaate, mida vürtsitavad Edward Hugh tagasihoidliku hoiatusega, et lõunas toimuv võib elu oluliselt keerulisemaks ka idas teha.

Baseline Scenario tundus olevat üks esimesi, kes juba kuu alguses ennustas, et Brüsseli koridorides sosistatud summad olid tõenäoliselt kordades väiksemad sellest, mida tegelikult vaja läheb. Tänase seisuga tundub nende ennustus peaaegu konservatiivne. Eilses postituses lahati aga kõige tõenäolisemat stsenaariumi, mis tundub esialgu natuke liiga pessimistlik:

If this awful but unfortunately plausible scenario comes about, there is a clear solution – unfortunately, it is also anathema to Mr. Trichet and Ms. Merkel, and thus unlikely to be discussed seriously until it is too late. This is the standard package that comes to all emerging markets in crisis: a very sharp fall in the euro, restructuring of euro zone fiscal/monetary rules to make them compatible with financial stability, and massive external liquidity support – not because Europe has an external payments problem, but because this is the only way to provide credible budget support that softens the blow of the needed austerity programs.

The liquidity support involved would be large: if we assume that roughly three years of sovereign debt repayments should be fully backed – and it takes that kind of commitment to break such negative sentiment – then approximately $1 trillion would be needed to backstop Greece, Portugal, Spain and Italy. It may be that more funds are eventually needed – but in any case, the amounts would be less than the total reserves of China. These amounts would also be reduced as the euro falls; it could be heading back to well under $1 per euro, which is where it stood one decade ago.

The American Interest on avaldanud Walter Russell Mead’i mõtiskluse, mis käsitleb pigem poliitilisi kui majanduslike küsimusi ja toob välja ühe huvitava seiga:

It is tempting and superficially agreeable for Americans to gloat about Europe’s troubles. After all, every time something goes wrong in American domestic or economic policy, European elites and journalists are quick to gloat and find fault. After listening to two years of stern and self righteous lectures about the ‘failure’ of the American capitalist model, many Americans who deal with the Europeans are quietly enjoying the spectacle of the smug Europeans writhing in helpless indecision and pain over the continent’s self-inflicted wounds.

But bad news for the EU is bad news for us too. Irritating as a strong EU can be, a weak and divided Europe is much worse. A peaceful, prosperous and geopolitically boring continent that exports tedious platitudes about global governance is a far better place than any other Europe we have seen in modern times and American national interests are in no way enhanced by economic and political instability in the Mediterranean — to say nothing of Ukraine and Turkey.

Praegust olukorda vaadates tekib tahes tahtmata küsimus, et mida peaks nendest inimestest arvama, kes soovitasid veel üpris hiljuti Eestil võlakirjasid väljastada (mitte, et Vitsur ise varem sama poleks soovinud) või osade erakondade soovist lõppenud buumi tippajal kulutusi kasvatada tempos, mis oleks tähendanud võlakirjad väljastamist? Mis intressile peaks Eesti praegu rahaturgudel otsa vaatama kui nii oleks läinud ja kui suur oleks riigivõlg tervikuna? Mulle tundub, et kui nii oleks läinud, siis oleks meie praegune majandusseis tundunud lausa ahvatlev.


Categorised as: ...


4 kommentaari

  1. PaulV ütleb:

    Kreeklased peavad oma võla restruktureerima, õigemini mingi hetk nad seda teevad igal juhul. Mida varem seda parem. Kreeka võlakirjade omanikud peavad oma vistad kätte saama, ka nende käitumine oli vastutustundetu. Igal juhul on Kreekale laenatud raha maha visatud ning ma küll ei näe, et kui võlakirjade omanikud kahjusid kannavad, et see kuidagi hullem oleks kui EU maksumaksjad neid kahjumid kinni maksaks.

    Restruktureerimise pluss oleks see, et siis investorid teaksid, et Lõuna-Euroopale ei tohi raha laenata.

  2. Jüri Saar ütleb:

    Ainus argument Kreeklaste abistamiseks tundub olevat stabiilsus Lääne-Euroopa panganduses.

    On ju nii saksklaste kui prantslaste pangad ostnud kreeklaste võlakirju koguses, mis tähendab massiivseid kaotusi pankades igasuguse restruktureerimise juures, mis praeguste hinnangute kohaselt tähendab vähemalt 40% kaotusi. Ei ole pankade regulatiivsete kohustustega just väga kursis, kuid mulle tundub, et taolisel juhul lööb pangandussüsteem kõikuma terves Euroopas, mis on üpriski läbipõimunud ja sellele järgnevas segaduses maksab Euroopa maksumaksja ikka kõik kinni ja veel natuke ekstra.

    Kui lõppmängu õnnestub edasi venitada, siis jääb lootus, et tagasilöögiga suudetakse arvestada ja see…”amortiseerida” mitme aasta peale. Kui oleks usaldust poliitilise suutlikuse vastu, siis võiks taolise kena teoreetilise stsenaariumi realiseerumisele veel mõelda, kuid taolist usaldust pole.

    Eesti mätta otsast vaadates võiks öelda, et mida kaugemale suudetakse restruktureerimine lükata seda parem meile, sest on võimalus natuke aega ka kasumit teenida ja uut baasi luua, kust majanduskasvuga edasi minna. Ma julgeks öelda, et meil on juba psühholoogiliselt vaja vähemalt aastat, mille jooksul töötus kahaneb ja ettevõtjad suudavad jälle kasumit teenida mitte ainult elus püsida.

    Aga see tundub küll tänaseks suht selge, et ilma restruktureerimata pole Kreekal praegusest olukorrast pääsu. See tuleb ja keegi kaotab selle tulemusena – meeletult.

  3. PaulV ütleb:

    Praeguse bailouti negatiivseks tulemuseks on moraalse ohu (moral hazard) suurenemine. Süüdimatutele laenajatele tuleb saata signaal, et nad ei tohi suvalistele raha laenata. See signaal jääb bailoutiga saatmata ning laenatakse rõõmsalt edasi – ohtu ju pole!

  4. Kristjan ütleb:

    Kreeka probleemid on PIIGSi probleemid ja PIIGSi probleemid on eurotsooni probleemid.
    Probleem on fundamentaalne ja see peitub eurotsooni disainis.
    Saksamaa kasv toetub ekspordile. PIIGSi riikidel pole pääsu sellest surmalõksust. Kõikide PIIGSi riikide jooksevkonto on defitsiidis, kui valitsus hakkab oma võlakoormust vähendama, siis on võimalused järgmised: 1. Erasektor peab deflatsioonilisele poliitikale vastukaaluks võlakoormust suurendama(erasektori võlakoormus on niigi kõrge neis riikides)
    2. Erasektor ei suurenda enda võlakoormust ning kriis süveneb neis riikides.
    3. Neist riikidest saavad eksporditiigrid.
    Ükski nendest stenaariumitest pole kas realistlik, või meeldiv. Valitsuse eelarve defitsiidi kärpimine kriisi ajal pole kindlasti mõistlik. PIIGS riigid ei suuda Prantsusmaa ja Saksamaa high tech toodetega konkureerida. Valuutakurssidel ujuda ei lasta ja tulemus on käes. Iseseisva finantssüsteemiga riik saaks ükskõik kui suure defitsiidi finantseerimisega hakkama. Eurotsooni riigid pole finantsiliselt iseseisvad.
    See on fundamentaalne error eurotsoonis ja viib lõpuks eurotsooni lagunemiseni.
    Eurofännid, kullajüngrid ja defitsiidi radikaalid ajavad ühte ja sama joont, nad lihtsalt ise ei mõista seda.
    PIIGSi kasinusmeetmete rakendamine viib PIIGS riigid sügavale depressiooni, sellega tõmmatakse terve Euroopa majanduslangusse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga