VABALOG

Kaks süvenevat tendentsi avalikus sektoris

Mulle on viimasel ajal varasemast rohkem silma torganud mõned tendentsid avalikus sektoris, mis teevad murelikuks.

Ühelt poolt osade ametkondade juhtimise järjest jõulisem tsentraliseerimine ja regionaalse otsustusvõime vähendamine ning teiselt poolt juhised, normid ja standardid, mida pole võimalik täita ja võimaldavad seeläbi ametnikel otsustada, kas nõuded on täidetud või mitte, kas olla järelandlik või mitte koos kõigi taolise otsustusportsessi puudustega.

Ametkondade tsentraliseerimine tundub järjest rohkem olevat ajendatud politiseerimisest, kus ühe või teise erakonna esindaja määratakse võimalikult suure eelarvega ametkonda juhtima. Juhul kui see pole niisama võimalik, siis alati on võimalik erinevaid ametiasutusi ühendada. Näiteks võtta kaks ametiasutust, millest ühel on vastutulelik ja sageli samasse erakonda kuuluv juht ning liita see oluliselt suurema (nii sada korda) eelarvega ametiasutusega. Uue liitametiasutuse juhi leidmiseks korraldatakse konkurss, kuid kuna kandidaat on juba väiksema ametiasutuse juhi näol olemas ja lõplik otsus jääb nagunii ministrile, siis pole tulemused taolistel juhtudel enamasti üllatavad.

Kahe ametiasutuse liitmise tulemusena on alati võimalik viidata reorganiseerimisele, mille käigus on mõned ümberkorraldused vältimatud. Kahjuks tähendab see enamasti, et kõik mitte-sümpaatsed või potentsiaalselt teistsuguseid seisukohti omavad töötajad koondatakse. Kui vajalikud on nende inimeste oskused ja kogemused organisatsoonile on teisejärguline küsimus, millel ei ole mõtet enne pikemalt peatuda kui hakkavad ilmnema kompetentsi puudusega kaasnevad probleemid. Kahjuks on selleks hetkeks enamus kahjust juba tehtud ja midagi taastada keeruline.

Kui suurpuhastus on peakontoris lõppenud, siis võetakse ette regionaalne autonoomia. Regionaalse autonoomia vähendamiseks tuuakse regionaalsete üksuste eelarveliste vahendite üle otsustamine regioonidest tippjuhile, kes saab vastavalt poliitilisele olukorrale ja toetusele vahendeid suunata. Regionaalsed summad ei pruugi oluliselt muutuda, kuid otsused nende kasutamise üle ei lähtu enam niivõrd regionaalsest vajadusest ja prioriteetidest, mis kohapeal asuvate asjatundjate poolt määratletud vaid poliitilistest kokkulepetest ja eelistustest. Kui inimesed valivad järjepidevalt mõnes piirkonnas “valet” erakonda, siis üheks võimaluseks on investeeringutele ligipääsu piiramine, mis on sageli võimalik ebamäärastele juhistele, normidele ja aktidele toetudes.

Mis toob meid teise problemaatilise tendentsini.

Järjest rohkem tuleb ametiasutustest juhiseid, norme ja standardeid, mille täitmine normaaltingimustes on sageli võimatu või lubamatult kallis arvestades täiendava täpsusega kaasnevat kasu. Isegi kõige elementaarsemad tasuvusanalüüsid näitaks, et taolised ülimad täpsustused ja reguleerimised ei õigust ennast (ja mõnel juhul on lihtsalt jaburad), kuid nad täidavad kogenud ametniku ja poliitikute jaoks olulist funktsiooni: mis, kellele ja kuidas täpselt rakendub jääb taolistel juhtudel ametnike otsustada, kes enamasti võlgnevad enda positsiooni mõne erakonna toetusele.

Taoline ebamäärasus võimaldab aga rakendada “jaga ja valitse” põhimõtet, kus lõpptulemus sõltub enamasti headest ja vastastiku kasulikest suhetest ametnikuga. Kui piisavalt head suhted puuduvad, siis on ettevõtja saatus ametniku kätes, kes võib viidata näiteks mõne juhendi punkti täitmata jätmisele ühel juhul ja teisel juhul kuulutada see ebaoluliseks või seda lihtsalt ignoreerida. Kahjuks süvendab taoline tendents osade ametnike üleolevat suhtumist kaaskodanikesse, mis võib kõige masendavamatel juhtudel väljenduda inimeste mõnitamise ja alandamisena.

Selgeid mängureegleid pole vaja selleks, et “mängida” kui kõik omavahel hästi läbisaavad ja kellelgi teisele osapoole tegevusele pretensioone pole vaid olukorras, kus üks osapool soovib mängureegleid nii kallutada, et lõplik tulemus sõltub inimeste omavahelistest suhetest. Kahjuks tähendab see olemas olevate eelistamist uutele, suurte eelistamist väikestele, kontsentreeriutmate väikeste huvigruppide eelistamist hajutatud suurematele huvigruppidele.

Mõlemad eelnevalt välja toodud tendentsid on omased pigem korporatiivsele kui liberaalsele ühiskonnale. Samas, kas see saabki teisiti olla Eesti suuruses väikeriigis?

Tagged with:

Categorised as: ...