Huvitavaid artikleid nädala alguseks
Visegrad: A New European Military Force – George Friedman kirjutab Visegrad'i grupist, mis loodi 1991. aastal raudse eesriide tagant vabanenud Ungari, Tshehhi, Slovakia (siis veel Tshehhoslovakkia) ja Poola poolt ning nende värskest avaldusest, et riikidel on plaanis moodustada ühine võitlusgrupp, mis hakkab alluma Poolale. Võitlusgrupp ei ole osa NATO'st vaid eraldiseisev üksus. Friedman peatub pikemalt taolise arengu põhjustel, mille hulgast võib leida nii Venemaa jätkuva ettearvamatuse, finantskriisi järgsed pinged Euroopa Liidus ja NATO suutlikkuse, mida õõnestavad ameeriklaste avantüürid Lähis-Idas ja Saksamaa järjest tõrjuvam hoiak.
* * *
The Un-Shock Doctrine – Slavoj Žižek näib kirjutavat sellest, kuidas ta usub jätkuvalt kommunismi ideesse. Mitte just kõige pikem artikkel on piisavalt segane – üldine ja abstraktne -, et sellest mingit iva välja pigistada peab tõsiselt pingutama, mille tulemusena muutub artikkel pigem peegliks sinu enda arusaamadele kui mingiks mõtte või idee edastamist taotlevaks kirjutiseks. Segane jutt, mis üritab olla sügav, kuid kukub välja pretensioonikalt elukauge ja üllatavaltki sisutühi. Kui keegi saab aru, mida Žižek lõppude lõpuks öelda soovib, siis palun jagage seda minuga kommentaarides.
* * *
Converting Mamet – Weekly Standardis ilmus hiljuti pikem lugu David Mamet'i intellektuaalsest teekonnast, mis tänaseks on jõudnud poliitilise skaala vasakult poolelt näitekirjaniku hinnangul märksa realistlikumale paremale poolele. Mamet'i teekonna algusest oli omal ajal juttu ka Vabalogis, kuid tänaseks on Mamet jõudnud raamatu The Secret Knowledge avaldamiseni, millel on kõik eeldused raputada USA intelligentsi ebaproportsionaalselt suurt vasakut tiiba. Tõenäoliselt annavad esimesed raamatu arvustused suuremates väljaannetes mõista, kuidas Mamet'i meelemuutusse suhtutakse tema varasemate võitluskaaslaste seas.
* * *
Unspoken Truths – Christopher Hitchens jätkab Vanity Fair'i lehekülgedel enda vähiga võitluse dokumenteerimist. Kuigi Hitchens pole loonud endale illusioone sellest, et ta võiks paraneda või isegi vähegi kauem elada, siis tema mõtisklused vähiga kaasnevatest tagasilöökidest, mis tänaseks on jõudnud tema hääle röövimiseni, on huvitav pilk telgitagustesse, kuhu enamus meist ei oleks valmis võõraid isegi ligi laskma.
* * *
The Story of Laurent Gbagbo – portreelugu Laurent Gbagbost, Cote d'Ivore'i endisest presidendist, mis annab loo autorile, Stephen W. Smith, hea võimaluse heita pilk selle tagasihoidliku algusega Aafrika riigi ajaloole. Smith on pikemat aega kirjutanud Cote d'Ivore'ist ja see peegeldub ka artiklis, mis on täis huvitavaid nüansse ja teraseid tähelepanekuid. Muu hulgas selgub, kui palju potentsiaali oli (on?) selles eestlaste jaoks väga kauges riigis ning kuidas tasub tõlgendada riigi viimaste aastate poliitilisi arenguid.
* * *
Tyler Cowen, America's Hottest Economist – Tyler Cowen on pälvinud BusinessWeek'i tähelepanu, mille tulemuseks on portreelugu, mis heidab pilgu Cowen'i aukartust äratavatele lugemisharjumustele, tema nooruspõlve maleandekusele ja gurmaaniharjumustele. Mainimata ei jää ka teiste majandusteadlaste suhtumine Cowen'isse, kus üpris selgelt on eristatavad kaks leeri. Ei midagi uut neile, kes Cowen'i blogi vastu on huvi tundnud, kuid teiste jaoks hea sissejuhatus järjest suuremat mõju omava majandusteadlase maailma.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar