VABALOG

IV – “Avaliku huvi” meelevaldsest tõlgendamisest

Tartu mnt 17 kinnistul asuva ehitise kultuurimälestiseks tunnistamisega on paljuski möödapääsmatult kerkinud küsimus, kui vanu ehitisi üldse kultuurimälestisteks võib tunnistada? Kui paarkümmend aastat vana ehitist on võimalik omaniku vastuseisule vaatamata ja ilma igasuguse kompensatsioonita kultuurimälestiseks tunnistada, siis miks mitte ka kümne või viie aastast ehitist? On keeruline pidada muuks kui lihtsameelsete eksitamiseks väiteid nagu oleks 1980ndatel ehitatu kultuurimälestisteks tunnistamine põhjendatud lähtuvalt “avalikust huvist” – sõnapaarist, millega ei kaasne mingit vastutust ega selgust ja mille varjus on omanike huvisid liigagi lihtne ignoreerida.

Muinsuskaitseameti üleolev suhtumine omandiõigustesse on kahetsusväärselt lühinägelik. Kui omanikult võib võõrandada õigused enda omandiga seadustes lubatu piires toimetada ilma igasuguste tagajärgedeta, siis suurendab see määramatust ja ebaselgust, mille tõlgendamine “avaliku huvina” on silmakirjalikult eksitav. Omandiõigusi on lihtne pidada ebaoluliseks triviaalsuseks, kuid ilma teadmiseta, et miski on sinu oma pole ka põhjust investeerida korrastamisesse ja arendamisesse. Kui aga omaniku võimalusi majandustegevust korraldada piiravad muinsuskaitselised piirangud, siis sageli muutub olukord naeruväärseks absurdiks, kus vana säilitamise eest ei soovita maksta ja uue ehitamist ei lubata.

Head näidet ei pea otsima kaugelt. Tallinna Linnahall tunnistati kultuurimälestiseks 1997. aastal, kuid selle otsuse tulemusena on täna nii hoone kui piirkond üks masendavamaid Tallinn kesklinn vahetus läheduses. Hoone laguneb järjekindlalt samas kui ümbruskond ainult laostub ning vaatamata miljonitesse kroonides ulatuvatele eraldistele linna eelarvest ei suudeta enam isegi kõige elementaarsemaid hoone säilitamiseks vajalike tingimusi tagada.

Tallinna Linnavalitsus on küll panustanud erainvestorite kaasamisele, kuid hoonele seatud piirangud ja ilma ulatuslike ümberehitustöödeta ainult kasvavad halduskulud, annavad põhjust arvata, et nii nagu ei sõlmitud mingit lepingut 2010. aastal ei sõlmita seda ka 2011. aastal (ei juhtunud see veebruaris, ei juhtu see augustis). Hoone laguneb ja selle renoveerimise hind on kasvamas tasemele, kus igal tallinlasel on põhjust küsida, kas investeerida igapäevaselt vajaliku infrastruktuuri ja teenustesse, mida kasutab enamus, või matta üüratuid summasid paljuski ebapraktilisse ehitisse, mis ei saa enda tänasel kujul kunagi hakkama ilma ulatusliku Linnavalitsuse poolse doteeringuta.

Lihtne on ajaleheveergudel ja kommentaariumis nõuda, et tehtagu ja saagu samas kordagi peatumata maksumusel – nii sellel, kust võiks vajalikud kümned miljonid eurod leida renoveerimiseks kui sellel, kuidas hakatakse katma halduskulusid, mis enam kui tõenäoliselt ületaks hoones korraldatavast majandustegevusest saadava tulu. Olukorras, kus oluliselt mõistlikuma ruumilahenduse ja mitmekülgsemate kasutusvõimalustega Saku suurhall on majanduslikes raskustes on põhjust mõned read pühendada ka finantseerimisega seotud küsimustele ja nendega kaasnevatele valikutele.

Omandiõigus – midagi enamat kui kellegi suva

Eestis ei ole eriti midagi peale inimeste ja atraktiivse keskkonna, mis meelitab jätkuvalt ka paljusid investoreid. Kui me suhtume ettevõtlikesse arendajatesse ja välisinvestoritesse ükskõikse ülbusega, siis on kindlasti teisi kohti, mis inimesi (sealhulgas ka eestlasi) ja investeeringuid avatud kätega ootavad. Küsimus ei ole mingites erandites ja ülimas vastutulelikkuses vaid selguses ja järjepidevuses –  keskkonnas, milles on võimalik teha otsuseid teadmisega, et saad toetuda seadustele ja nendega kaasnevale kindlusele.

Üksikud otsused ei tähenda kindlasti katastroofilist lõppu ehitustegevusele Tallinnas, kuid tegu on suhtumise ja mentaliteediga, mille peegeldus ajakirjandus annab alust spekuleerida, et tegu on süveneva tendentsiga. Selle asemel, et omanikega koos lahendusi leida asutakse jõupositsioonilt tegema otsuseid, millega kaasnevat kahju kas ignoreeritakse või peetakse ebaoluliseks. Teiste inimeste rahaga on alati lihtsam hooletult ümber käia, kuid võimalus ei tähenda ju ometigi kohustust.

Täna on eraomanduses rohkem ehitisi kui kunagi varem ja Muinsuskaitseamet peaks hakkama arvestama tulevikuga, kus säilitamist väärivate hoonete saatus sõltub märksa rohkem nende suhtlemis- ja veenmisoskusest kui üleolevast ükskõiksusest omanike huvide vastu. Kui täna saab ilma igasuguste tagajärgedeta ettevõtte omandile kulukaid kitsendusi ja piiranguid seada, siis mis takistab seda tegemast sinu või minu omandiga, isegi koduga, kus sa elad? Mitte miski ja tundub, et just selles suunas liigub ka Muinsuskaitseamet.

Täna endine valuutapoed, homme praegune kodu

Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tellimusel valmis 2009. aastal Epp Lankotsi poolt koostatud “Tallinna nõukogude ehituspärand: välitööd ja hinnang objektidele” (pdf), mis lähtub Muinsuskaitseameti poolt algatatud “Eesti 20. sajandi arhitektuuri programmi” raames kokku lepitust. Nagu pealkirjast võib järeldada on tegu autori hinnangul oluliste objektide kaardistamisega, kuid märkimisväärseks teeb dokumendi tõsiasi, et 51-st dokumenteeritud objektist on 13 eramud, millest seitsme osas on tehtud ettepanek kultuurimälestiseks tunnistamise kohta ja 18 on korterelamud, millest 6 osas on tehtud ettepanek kultuurimälestiseks tunnistamise kohta. Objektid, mida ei soovita (esialgu?) kultuurimälestiseks tunnistada “võetakse arvele”, millest osade puhul on dokumendi koostaja väljendanud seisukohta, et kui hoone peaks müüki minema, siis tuleks see kultuurimälestiseks tunnistada. Lisaks inimeste kodudele võib nimekirjast leida ka Tartu mnt 17 kinnistul asuv hoone koos nii mõnegi teise ehitisega, mida soovitakse kultuurimälestiseks tunnistada. Vast kõige jahmatavam on soov terve Õismäe miljööväärtuslikuks alaks kuulutada.

Kuna tekstifail ei anna just kõige paremat ülevaadet dokumendis kajastatust, siis sisestasin andmed ka GoogleMaps’i rakendusse.

Alati võib eraldi akent proovida, kus on rohkem infot: Tallinn nõukogudeaegne ehituspärand 

Kui Epp Lankotsi lähtumine ainult muinsuskaitselistest ja arhitektuurilistest kaalutlustest on igati mõistetav, siis loodetavasti ei jää see ainsaks kaalutluseks nagu juhtus Tartu mnt 17 asuva hoonega. Vaatamata sellele, et “Tallinna nõukogude ehituspärand: välitööd ja hinnang objektidele” saab peatselt kahe aastaseks, on kõige narrimas seisus enamus dokumendis käsitletud ehitiste omanikest – ettevõtted, ühistud, koduomanikud -, keda pole isegi mitte informeeritud nende omandi osas tehtud ettepanekutest. Parimal juhul leiab see aset alles 2012. aastal.

Mis saaks kellelgi olla selle vastu, kui ehitis omanik nõustub enda omandi kultuurimälestiseks tunnistamisega. Mitte midagi. Märksa keerulisemaks muutub aga olukord, kui omanik ei nõustu näiteks majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt enda omandi kultuurimälestiseks tunnistamisega. Just sellepärast võib Tartu mnt 17 kaasus osutuda pretsedendiks, millest sõltub kümnete teiste hoonete saatus, mis omakorda kujundab Tallinna välisilmet mitte ainult olemasolevate vaid ka alles ehitamist ootavate hoonete näol.

Üks on kindel: samas vaimus jätkata ei saa ning tõenäoliselt ei muutu midagi enne kui Tartu mnt 17 juhtumit on arutanud lisaks halduskohtule ka riigikohus.

Kultuuriministri käskkiri, millega tunnistati Tartu mnt 17 kultuurimälestiseks, jõuab Tallinna Halduskohtus arutlusele 6. septembril. Loodetavasti on siis põhjust teema juurde tagasi tulla.

Vaata ka teisi postitusi samal teemal:

• Sissejuhatuseks: Tartu maantee 17 kultuurimälestiseks tunnistamisest
• I – Kultuurimälestiseks tunnistamise kronoloogia
• II – Kultuurimälestiseks teisel katsel ehk protsessist
• III – Läbimõtlemata otsuste kaudsed ja kaugemad tagajärjed
• IV – “Avaliku huvi” meelevaldsest tõlgendamisest

Tagged with:

Categorised as: ...