VABALOG

Sissejuhatuseks: Tartu maantee 17 kultuurimälestiseks tunnistamisest

Kui kirjutasin aprilli lõpus postituse Endise “Turisti” valuutapoe omaniku kaitseks ametnike omavoli eest, siis tekkis mul sügavam huvi teema vastu. Ligi kuu aega väldanud kirjavahetuse ja teabenõuete tulemusena õnnestus endise valuutapoe hoone kultuurimälestiseks tunnistamise tagatausta piisavalt selgitada, et seda ka teistega jagada.

Ma ei ole sellest kunagi saladust teinud, et ettevõtjate huvid väärivad kaitsmist ning nende otsuste tagamaad selgitamist ja mõistmist kui soovime homme elada paremini kui eile. Tartu maantee 17 kinnistu ümber toimuv on küll leidnud kajastamist ajakirjanduses, kuid seda kahetsusväärselt ühe külgselt. Järgnevad neli postitust on minu panuse ühe hoone kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnevaid vahetuid ja kaugemaid tagajärgi valgustada:

I – Kultuurimälestiseks tunnistamise kronoloogia – lähtepunkt kõigele järgnevale, kus on viidatud nii artiklitele, protokollidele, otsustele, käskkirjadele, ekspertiisidele kui kirjavahetusele.

II – Kultuurimälestiseks teisel katsel ehk protsessist – enne kui saab rääkida tagajärgedest on põhjust selgitada protsessi, seisukohti ja tõlgendusi, mille vastuolulisusele annab lõpliku hinnangu kohus.

III – Läbimõtlemata otsuste kaudsed ja kaugemad tagajärjed – kui kultuurimälestise staatus on enamusele selge, siis märksa hägusemaks jäävad omandiõigustega meelevaldse ümberkäimise tagajärjed, mis siiski väärivad tähelepanu ja selgitamist.

IV – “Avaliku huvi” meelevaldsest tõlgendamisest – järjest sagedamini on põhjust äärmise skeptilisusega suhtuda igasugustesse põhjendustesse, mis rajanevad “avalikule huvile” ja antud juhtum ei ole mingi erand.

Olen üritanud kirjutada võimalikult tasakaalukalt, kuid ilmselgelt on mul oma arvamus toimunust, mis on ka sedavõrd mahukate postituste kirjutamisel ainsaks liikumapanevaks jõuks. Kui ma ei peaks seda juhtumit oluliseks, siis poleks ka sellest kirjutanud. Kuid ta ON oluline ja väärib rohkem tähelepanu kui on siiani saanud. Loodetavasti pakub kirjutatu huvi ka teistele ja ehk võimaldab mõnedel inimestel teha kaalutletumaid valikuid ja otsuseid.

Postitused toetuvad kirjavahetusele Kultuuriministeeriumi pressiesindaja Katrin Arvistoga, Muinsuskaitseameti avalike ja välissuhete nõuniku Mailis Meesakiga, Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor Thea Laidverega ja Epp Lankotsiga Eesti Kunstiakadeemiast, kes olid kõik lahkelt nõus informatsiooni ja asjasse puutuvaid dokumente jagama. Loodetavasti ei ole järgnevad postitused nende suhtes ülekohtused.

Post Scriptum: 20. septembril tuli Tallinna Halduskohtult otsus, mis tühistas kõnealuse hoone kultuurimälestiseks tunnistamise.

Tagged with:

Categorised as: ...