VABALOG

Kunstiakadeemia uue hoone ehitamisest

Huvitav on lugeda erinevate inimeste seisukohti, kes on vastandlikel positsioonidel – vaadata, millele tähelepanu pööravad või mida oluliseks peavad ning kuidas enda seisukohti esitavad. Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ehitusega seoses on viimastel päevadel olnud võimalik lugeda Ester Palmi kui korteriomaniku ja Signe Kivi kui Kunstiakadeemia rektori seisukohti.

Minu jaoks osutus Ester Palmi seisukoht, mille konkreetsusele ja selgusele oleks oodanud väärilist vastust Signe Kivilt, oluliselt veenvamaks. Kahjuks on Signe Kivi otsustanud retoorilise heietamise kasuks, mis lihtsalt ignoreerib mitmeid korteriomaniku väiteid ja tähelepanekuid ning näib olevat suunatud eelkõige järjepidevuse rõhutamisele, mis näib olevat paljuski kunstlik. Mulle jääb siiani arusaamatuks, miks peab EKA uus hoone asuma samal kohal, kus vana kui uue ehitamine mõnda teise kohta oleks võimaldanud seda teha probleemideta ja tõenäoliselt ka märksa kokkuhoidlikumalt ja tudengite huve arvestavamalt.

Mõned huvitavamad täheldused:

1. Huvitav on lugeda, kuidas kehtestatakse üks detailplaneering ja siis ühel hetkel hakatakse uut detailplaneeringut kehtestama, mis näib ignoreerivat osade huvisid ja seades teiste huvid kõrgemale. Eriti murelikuks tegi aga üks Ester Palmi väide, millele osas oleks oodanud konkreetset hukkamõistu ka Signe Kivi poolt:

Alates oma seisukoha väljaütlemisest olen olnud sunnitud taluma avaliku võimu lubamatut käitumist oma õigustest loobumiseks, mis on väljendunud ebaterves huvis minu tegemiste vastu, ametnike kontrollreidides, alusetutes ettekirjutustes, minuga seotud haldustoimingutega venitamises ja lisanõudmiste esitamises jne.

Mind huvitaks tegelikult väga kui palju selle väite taga on tõtt ja milles see täpselt seisneb. Ei ole just eriti julgustav lugeda, et kui sinu seisukohad ametnike omaga ei ühti, siis saad “erilise tähelepanu” osaks.

2. Kui võistlustööd on esitatud lähtuvalt mingitest tingimustest, plaanidest ja väljavaadetest, siis tundub natuke kummaline lugeda:

Žürii arutelude käigus tutvustati Tallinna transpordikava, mis näeb Gonsiori-Laikmaa ristmikul muudatust – autoliiklus suunatakse maa alla, jalakäijad saavad ületada ristmikku uuel ühtsel Viru keskuse ja Kunsti platsi avalikul linnaväljakul turvaliselt maa peal. Kui EKA uus hoone paikneks 25 meetrit Gonsiori-Laikmaa tänava ristmiku pool, sellist terviklikku linnaruumi ei tekiks, vaid EKA ja naaberelamute vahele kujuneks sisehoov.

Kui zürii arutles, siis jääb mulje, et tegu oli pärast tööde esitamist ilmnenud informatsiooniga. Kui sama info oleks teada olnud konkursi käigus, siis äkki oleks ka konkursi raames esitatud tööde sellega rohkem arvetanud – näiteks leidnud võimaluse säilitada hoone aktsepteeritav kõrgus ja väljaku/avatud ruumi võimalus. Lisaks sellele ei saa transpordikava olla mingite kaugele ulatuvate otsuste tegemise aluseks. Tegu on problemaatilise piirkonnaga, kus liikluse viimine maa alla eeldab tõsiseid uuringuid ja möödapääsmatult ka vastust küsimusele kui palju taoline küsitava väärtusega luksus maksaks. Ainuüksi jalakäijate tunneli ehitamine oli suurejooneline ettevõtmine ja see on suurusjärgu võrra lihtsam liikluse viimisest maa alla.

3. Mulle jääb mõistetamatuks ka Signe Kivi väide:

Linnavolikogu 2009. aasta otsusega kehtestati teemaplaneering «Kõrghoonete paiknemine Tallinnas», mille kohaselt jääb EKA krunt ja lähikvartal Maakri kõrghoonete piirkonda. Sinna tuleb kõrghoone, sõltumata sellest, kuidas laheneb EKA hoone küsimus.

Oletame, et EKA müüb krundi ja sinna ehitatakse mõni teine hoone, kuid sellegipoolest pole detailplaneeringuga seatud tingimustest pääsu ka uuel omanikul. Palju oleneb sellest, mida keegi kõrghooneks loeb ja loetu põhjal on võimalik öelda, et kui hoone nihutatakse 25 meetrit tänava poole, siis pole ka Ester Palmil midagi kõrghoone vastu.

Ilmselgelt pole see saaga veel lõppenud ja selle tsirkuse lõpp-vaatus võib igasuguseid huvitavaid üllatusi pakkuda.

Tagged with:

Categorised as: ...