Huvitavaid artikleid lumisema nädala alguseks
Internet Regulation & the Economics of Piracy – Julian Sanchez kirjutas Cato@Liberty blogis hiljuti internetipiraatlusega võitlemisest pikema postituse, kus peatus piraatlusega kaasnevate probleemide suurusel ja SOPA ning PIPA eestkõnelejate väidete usaldusväärsusel. Sanchez heitis pilgu nii muusika- kui filmitööstuse numbritele ja leidis, et piraatluse näol on tegemist pigem valdkonnasisese ümberjagamisega kui suurte kaotuste ja kahjumitega. Ühtlasi juhib Sanchez tähelepanu sellele, et järjest suuremate digitaalsete müügikanalite kasutamisega ei ole jutud töökohtade loomata jäämisest just kõige adekvaatsemad. Kusjuures ühes varasemas postituses selgitas Sanchez, kust tulevad sadadesse miljarditesse ulatuvate kahjude arvestused ja loomata jäänud töökohtade numbrid, mida osadele poliitikutele meeldib välja tuua.
* * *
The Rise of the New Groupthink – Susan Cain kirjutab New York Times’is sellest, kui oluline on inimeste loova potentsiaali avamise jaoks privaatsus ning kuidas vähemalt USA’s kipub vaimustus grupitööst takistama introvertsemate töötajate potentsiaali rakendamist. Grupitööst pole keeruliste probleemide ja ülesannete lahendamisel pääsu, kuid pigem tasub grupi liikmetel tegutseda eelkõige individuaalselt ühise eesmärgi nimel. Artiklist selgub, et suurema privaatsusega kaasneb ka kõrgem tootlikkus ja inimestel on kalduvus üksinda tegutsedes õppida just nendest probleemidest, mis on nende jaoks kõige keerulisemad.
* * *
Spiked: Eamonn Fingleton – 6. jaanuaril ilmus New York Times’is Eamonn Fingleton’ilt artikkel The Myth of Japan’s Failure, milles esitatud väiteid riivasid ühte Jaapanis elavat inglast (?) piisavalt, et artikkel põhjalikult ette võtta ning juhtida ühes postituses tähelepanu väidetele ning pooltõdedele, mis oleks pidanud märksa rohkem tähelepanu pälvima kui Fingleton oleks tahtnud kirjutada Jaapani tegelikkusest mitte enda idealiseeritud nägemusest. Postitus on pikk, kuid põhjalikult argumenteeritud ja viidatud. Hea näide sellest, kuidas üksikutele faktidele toetudes ja kõige meelepärasemat narratiivi otsides on võimalik anda riigist ettekujutus, mis seal elavatele inimeste arvates on groteskselt moonutatud.
* * *
Pollinators: The New Breed Of Innovators – Patrick Hanlon kirjutab Forbes’is “tolmutajatest” ehk konsultantidest, kes läbi spetsialiseerumise ja enda mitmekülgse erinevate probleemide lahendamise kogemuse on muutumas järjest olulisemaks osaks vähegi suuremate ettevõtete innovatsiooniprotsessist. Kaugeltki kõik ettevõtted ei ole taolist lähenemist veel omaks võtnud ning sellega kaasnevad ka omad puudused, kuid kindlasti väärib taoline trend suuremat tähelepanu ka Eestis, kus võiks erinevate spetsialistide oskuste kasutamisest võita nii ettevõte kui kliendid. Kaalumist väärib ka enda alarakendatud spetsialistide laenamine teistele, et nad saaksid tagasi tulla uute ideede või nägemustega. Viimane on loomulikult lihtsamini öeldud kui tehtud.
* * *
Wikipedia And The Death Of The Expert – Maria Bustillos arutleb Wikipedia rolli üle autoriteetse teadmiste ja seisukohtade allikatena nagu ka selle üle, kust see autoriteet tuleneb. Vastupidiselt traditsioonilisele entsüklopeediale ei tulene Wikipedia väärtus niivõrd autoriteetide seisukohtadest vaid diskussioonist ja läbipaistvusest, mida Wikipedia võimaldab. Artikkel ei ole enam ühe inimese poolt “mustas kastis” kokku pandud seisukoht vaid arutluskäik, mida on võimalik näha ja kus argumentide üle on võimalik igal ühel ise otsustada. Huvitav mõtisklus, mis ammutab inspiratsiooni ja selgust Marshal McLuhan’ilt ning Clay Shirky’lt samas suhtudes üpris põlastavalt nii Nicholas Carr’i kui Jaron Lanier’i seisukohtadesse ehk üks rikkalikult viidatud internetioptimisti essee.
* * *
How U.S. Lost Out on iPhone Work – üks asjalikumaid artikleid New York Times’ist üle pika, mis käsitleb ettevõtjate reaalseid valikuid ja ühtlasi Aasia tootmiskeskuseks arenemise põhjuseid ning järjest tagashoidlikumat töökohtade hulka USA tootmisettevõtetes – autoriteks Charles Duhigg ja Keith Bradsher. Selgub, et tootmise kolimisel Hiinasse on mitmeid põhjuseid, millest tööjõu odavus ei ole enam sugugi peamine. Märksa olulisem on suutlikkus kiiresti reageerida ja toota seadmeid kogustes, mis ei anna tellija klientidel põhjust nurinaks, sest mõni jäi ilma. Kogu tootmisahela kolimine Aasiasse on seadnud mitmed ettevõtted fakit ette, et isegi kui õnnestuks leida piisavalt kiiresti ja piisavas koguses insenere, siis enamus tootmisest toimub Aasias ning mõistlikum on toota seal, kus transpordikulud ei hakka olulist rolli mängima. Kohustuslik lugemine kõige neile, kes unistavad Eesti omast tööstuspoliitikast, et mõista, miks see on juba eos hukule määratud.
Categorised as: ...
“Kiire reageerimise” tagab lokkav vaesus, milles Apple’i 17 USD päevapalk ja tehase laagris elamine näib puhtalt ellujäämisinstinktide tõttu väljapääsuna; sööma ju peab.
Siin kerkib päris tõsiselt üles küsimus, kui palju peaksid lääneriigid enda tööpuuduse arvel taluma kolmandate maailma orjastamist. Eriti kohane on küsida seda Apple’i toodete kohta, mille oma- ja müügihinna suur vahe annab laia mänguruumi. iPhone jt ei ole lõppude lõpuks generic seibid, et hinna 10% tõusmisel hakkaks keegi teine samades orjanduslikes tingimustes samu tooteid Apple’i asemel odavamalt tootma.
Alustame algusest.
Kiire reageerimise tagab suutlikus piisaval hulgal piisava haridusega spetsialiste leida, kelle päeva palk on kohe kindlasti kõrgem kui 17 USD. See tuli artiklist üpris selgelt välja.
Apple ei maksa Hiinas ühelegi tehase töötajale. Maksab Foxconn, mis on ülemaailmse haardega Taiwani firma, mis tegutseb muu hulgas ka Euroopas, Indias, Brasiilias ja Mehhikos.
Ilma ettevõtjate ja nende poolt loodavate võimalusteta ei räägiks me isegi mitte 17 USD suurusest päevapalgast vaid peost suhu põllumajandusest ja elust, mis on märksa nirum sellest, mis ta on Foxconni tehaste ühiselamutes. Keegi ei sunni neid inimesi sinna, kuid ilma korraliku hariduse ja eriliste oskusteta on nende alternatiivid… millised täpselt? Põllumajandus, kus töötingimused on oluliselt halvemad ja sissetulekud väiksemad?
Ma leian, et inimeste vaba valikut orjastamiseks nimetada devalveerib tõelist orjust ja neid inimesi, kes tõesti on olukorras, mida võib orjuseks nimetada. Keegi ei ole Foxconni ega Apple’i ori. Ei meeldi, siis palun, jaluta minema, keegi ei hoia kinni ja keegi ei tule sind tagasi tooma.
Osade lääneriikide keskmisest kõrgemal tööpuudusel on mitmeid põhjuseid, mis on omavahel seotud ja tõenäoliselt mõjutavad seda tööpuudust oluliselt rohkem hiinlaste tööjõust hoopis tehnoloogiline progress ja kohalike tööturgude ülereguleeritus.
Foxconn paneb seadmeid kokku paljudele rahvusvahelistele brändidele ja ainult Apple’i või tema toodete hinnast lähtumine ja sealt järelduste tegemine on sügavalt ekstiav. Sa ei saa seada piiranguid või eelistusi ühele ettevõttele ilma sama teistega tegemata, sest sulle “tundub” pealiskaudsemal vaatlusel, et keegi on kedagi orjastanud.
Ei tasu unustada, et omahind ja müügihind kujunevad erinevalt ning müügihinnas peavad kajastuma ka erinevad arendus-, turundus-, hulg- ja jaemüügikulud nagu ka kasum, mis annab üldse põhjuse ja aluse esialgseid investeeringuid teha.
iPhone ei ole seib vaid nutitelefon, millel on hulgaliselt konkurent (Samsung, HTC, Nokia on alles pika nimekirja algus) ja 10% hinnatõus mõju ega tagajärgi tiheda konkurentsiga turul ei ole keegi, kes valdkonnas ei tegutse ega oma piisavat detailset ülevaadet, pädev kommenteerima.
Võta lähtepunktiks, et sa ei saa ühele ettevõttele seada tingimusi vaid pead sarnaseid ettevõtteid (suuruse, tegevusvaldkonna ja asukoha järgi) kohtlema võrdselt. Mida saaks sinu arvates teha?