VABALOG

Juriidiliste isikute erakondadele annetamise lubamisest – pooldavalt

Reformierakonna kentsakad rahastusskeemid on tekitanud hulgaliselt poleemikat, kust ei puudu ka väited sellest, et varjatud rahastamine võimaldab sobivaid seadusi lausa osta. Tõsiasi, et mingit tõestust taolistele väidetele pole, ei näi eriti kedagi häirivat. Nõudeid läbipaistvusest ja avatusest tuleb küll vasakult ja paremalt, kuid enda kriitika aluseks olevatesse eeldustesse ja lähtepunktidesse ei suhtuta sugugi nii avameelselt ja skeptikute küsimuste eest varjutakse “iseenesest mõistetavuse” taha.

Minu eelistuseks oleks näha natuke rohkem ja põhjalikumaid käsitlusi, kus oleks inimeste eelduste alused selgemalt hoomatavad. Ilmselt on kohalike akadeemilisi uurimusi natuke palju loota, kuid see ei takista vaatamast kaugemale. Valimiste rahastamine ei ole problemaatiline ja hulgaliselt küsimusi tekitav tegevus ainult Eestis vaid ka paljudes teistes riikides.

Hiljuti sattusin lugema kahte USA kohta tehtud metaanalüüsi, mis käsitlesid valimiskampaaniate rahastamist, rahastamisallikate mõju valimistulemustele ning valituks osutunud kandidaatide hääletuseelistusi:

1. Steven D. Levitt “Congressional Campaign Finance Reform” (PDF)
2. Stephen Ansolabehere, John M. de Figueiredo ja James M. Snyder “Are Campaign Contributions Investment in the Political Marketplace or Individual Consumption?” (PDF)

Kumbki uurimustest pole üleliia tehniline ja mõlemad sisaldavaid huvitavaid tähelepanekuid, millest minu jaoks osutusid eraldi välja toomist väärivaks järgmised:

• Valimiskulutustele ülempiiri seadmine on pigem kasulik võimul olevale erakonnale. Valitsuserakondadele on võimalik enda tegevusega silma paista ja seeläbi saada meediakajastust, mis valimiskulude alla ei läheks. Sarnase hulga meedia tähelepanu saamiseks peaksid opositsioonierakonnad tõenäoliselt reklaami ostma, mis tähendaks aga kõrgemaid kulutusi. Valimiskuludele ülempiiri seadmisega antakse seega eelis pigem võimul olevatele erakondadele. Vähemalt USA kogemusele toetudes on aga võimalik öelda, et rahalise kulutuse suurus avaldab oluliselt väiksemat mõju võimulolijate tagasi valituks osutumisele.
• Uurigu autorid on vaadelnud mitmeid varasemaid uurimusi, kus on üritatud välja selgitada äriühingute rahastamise mõju kandidaatide valikutele. Metaanalüüsi tulemusena leiavad nad, et rahastamise mõju kandidaatide eelistuste kujundamisel konkreetsetes hääletustes on peaaegu olematu. Seadusandjate valikud sõltuvad valdavalt nende enda veendumustest ja nende valijate eelistustest ning erakondlikust kuuluvusest. Kongressi liikmed on eelkõige huvitatud tagasi valituks saamisest ja selleks peavad nad hoolitsema eelkõige enda valijate rahulolu eest.
• USA kogemus on, et valimiskampaaniate rahastamiseks tuli kolm korda suurem summa üksikisikutelt kui organisatsioonidelt, mille tõttu on keeruline mõista, miks peaksid annetused äriühingutelt olema keelatud kui nad moodustavad kõigist annetustest veerandi?
• Kuna enamus poliitilistest annetustest tuleb üksikisikutelt, siis on uurimuse autorid välja tulnud käsitlusega, mille kohaselt poliitilisi annetusi on põhjust käsitleda eelkõige tarbimisväärtuse kontekstis ehk inimesed annetavad, sest nende arvates väärib maailmavaade või tihedas konkurentsis kandidaat toetamist. Sarnaselt tarbimisele üldisemalt sõltub ka poliitiliste annetuste suurus inimeste sissetulekust. Mida kõrgem on sissetulek, seda suuremaid summasid ollakse valmis annetama.
• Ansolabehere et al. uurimuse peamiseks järelduseks on, et keskmine dollar on valimiskampaania jaoks annetatud üksikisiku poolt ja isegi tiheda konkurentsiga valimiskampaanias on otsustavad dollarid tulnud eelkõige üksikisikutelt.

Valimiskampaaniatele võivad USA’s annetada nii ettevõtted kui organisatsioonid ja nagu selgub kahest põhjalikust metaanalüüsist pole organisatsioonide annetuste lubamine isegi riigis, kus summad on kolossaalselt suuremad kui Eestis, poliitikute valikuid suutnud tõsiselt võetavalt mõjutada. Tagasi valituks osutuvad ikkagi need, kes seisavad enda valijaskonna mitte suuremate rahastajate huvide eest.

Mulle jääb eelneva valguses arusaamatuks Äripäeva toimetuse hiljutine poolhüsteeriline juhtkiri, kus on palju vihjamist ja mõista andmist, kuid äärmiselt vähe konkreetsust. Sealjuures on enamus juhtkirjas toodud “argumentidest” üpriski lihtsalt kummutatavad, sest hukkamõistva retoorika tagant ei paista sisu:

• Üheks juriidiliste isikute annetamise keelamise argumendiks on see, et “me lihtsalt ei tulegi nende skeemide peale, mis on juhtpoliitikute peas mõnda muudatust seadustesse kirjutades”. Ükski süsteem pole täiuslik ja alati on puudusi, mida on võimalik ära kasutada. Keelamine viib tegevuse lihtsalt peitu, mille tulemusena puudub peidetud/varjatud tegevuse üle igasugune kontroll. Ainuüksi läbipaistvuse suurendamise huvides tuleks juriidiliste isikute annetusi lubada.
• Teiseks juriidiliste isikute annetamise keelamise argumendiks on väidetavad tellimused riigilt või omavalitsustelt, kuid taolisel juhul on tegu pigem riigihangete seaduse probleemidega kui juriidiliste isikute annetamisega. Suuremate tellimuste riigihangete suunamine on üpriski keeruline ning riskantne tegevus. Täna ei ole see enam argument, mida riigihangetega vähegi rohkem kokku puutunud inimene saaks tõsiselt võtta.
• Kolmandaks juriidiliste isikute annetamise keelamise argumendiks on organisatsioonide maailmavaate puudumine, kuid mulle jääb arusaamatuks, kust tuleb Äripäeva toimetuse üleolev iseenesest mõistetavus deklareerimine olukorras, kus omanike maailmavaade või mingi osas maailmavaatest võib ja sageli ka mängib äärmiselt olulist rolli äriotsuste tegemisel. Ettevõtlus on oma olemuselt tulevikule suunatud tegevus, kus määramatuse ja teadmatuse kontekstis tuleb teha otsuseid, mida tuleb teha “millestki” lähtuvalt. See “miski” on nägemus sellest, kuidas maailm toimib ja millisena näevad omanikud ettevõtte rolli ja võimalusi selles maailmas.

Äripäeva toimetuse väited nagu viiks juriidiliste isikute annetamise lubamine Eestit lähemale Venemaale ja Ukrainale on aga pehmelt öeldes alusetu. Hüsteeriline kätega vehkimine ei ole veel argument vaid ikkagi väide, mille õõnsust suudab varjata ainult iseenesest mõistetavuse retoorika. Kui juriidiliste isikute annetamise keelamiseks on tõsiselt võetavaid argumente, siis Äripäeva juhtkirjast neid kahjuks ei leia.

Lõpetuseks aga üks küsimus, millele mul head vastust ei ole: mis saab siis, kui juriidiline isik otsustab Eestis valimiskampaania ajal välja tulla konkreetse seisukohaga mõne poliitika osas (keskkonnatasud, maamaks, alkoholiaktsiisi ühtlustamine vms), mida osad erakonnad toetavad teised aga mitte? Kas miski takistab juriidilist isikut avalikes reklaamides välja toomast mõne poliitilise valiku eeliseid alternatiivi ees ja välja toomast, mis erakonnad nende hinnangul õigemat poliitikat toetavad ning millised mitte? Sõnavabadus ei ole ainult füüsilistele isikutele vaid ka juriidilistele isikutel ja ma ei näe võimalust taolise tegevuse piiramiseks, mis ei oleks vastuolus põhiseadusega.

Tagged with:

Categorised as: ...