Vahelduseks kahest teedeehitust käsitlevast artiklist
Eelmisel laupäeval ilmus Päevalehes artikkel Valitsus laenas teeaukude lappimiseks 160 miljonit, milles tuleb juttu Eesti Vabariigi poolt Euroopa Investeerimispangast võetud laenust, millest osa läks europrojektide omafinantseeringu katmiseks, kuid 160 miljonit eurot läheb teeprojektidesse:
160 miljoni euroga makstakse kinni pea sada pisikest teeprojekti hinnavahemikus sajast tuhandest eurost paari-kolme miljonini. Põhimõtteliselt on tegemist olemasolevate teede jooksvate hooldus- ja parandustöödega. Kuidas muidu nimetada pindamistöid või sildade parandamise plaane.
Eesti Päevaleht näitas EIB 160 miljoni euro eest rahastatavate teeprojektide nimekirja ka maanteeametile, kust kinnitati, et need tööd on praeguseks enamasti tehtud.
Asjast võib teha kaks järeldust: esiteks peab valitsusel ikka päris kitsas käes olema, kui suure laenurahaga otsustatakse tagantjärele kinni maksta hulk pisikesi teeparandusi.
Teiseks muidugi on üsna märkimisväärne, et parempoolne valitsus, kes jutlustab jooksvate kulude laenurahaga katmise ohtlikkusest (vt eurokriis, Kreeka vead), võtab kätte ja maksab ise teeaukude lappimise eest suure laenuga.
Tegevust, mille käigus vähendatakse teekasutajate kulusid või võimaldatakse olemasoleva infrastruktuuri jätkuvat kasutamist, on põhjust käsitleda investeeringuna, selle klassikalises mõttes: tänane kulutus, mis võimaldab homme kokku hoida või raha teenida. Ma ei kiirustaks ka mõnesaja tuhande eurose (mitu miljonit krooni!) remondi “pisikeseks teeparanduseks” tituleerimisega ilma igasuguse kontekstita, rääkimata siis veel mõnest miljonist (mitukümmend miljonit krooni!).
Märksa huvitavam küsimus, millele artiklist vastust ei leia, puudutab hoopis kütuseaktsiisi. Täna oleme niigi olukorras, kus suur hulk kütuseaktsiisiga kogutud rahast teedeehitusse ei jõua, sest seda on võimalik asendada eurorahadega (kuni 85% projekti maksumusest), kuid kui regionaalsete projektide finantseerimine kaetakse samuti välisrahadega, siis kuhu suunatakse kütuseaktsiisist laekuv raha? Küsimus ei ole seega niivõrd selles, et EIB’ilt saadud laenuraha kasutatakse jooksvateks kuludeks vaid hoopis selles, milliste jooksvate kulutuste katteks kasutatakse kütuseaktsiisist laekuvat raha? Arstide palgad? Õpetajate palgad?
Teine teedeehitust käsitlev artikkel ilmus eile Äripäevas pealkirja all Väo ristmik surutakse läbi ohtlikuna?, mida esitletakse samuti tendentslikult:
Värske auditi koostas Tinter-Projekt maanteeameti tellimusel novembris. Aga ka enne viimast viidatud auditit on eksperdid ja teedeinsenerid korduvalt Väo ringristmiku detailplaneeringut kritiseerinud, eelkõige põhjusel, et keset ristmikku on kavandatud Olerexi tankla koos ligipääsudega otse ristmikult.
Veebruaris kirjutas Äripäev, et Olerex maksis kinni riiklikult tähtsa Väo liiklussõlme ehitusprojekti. Olerex rahastas ka projekti esimest liiklusohutusauditit, millele maanteeamet Äripäeva survel siiski täiendava ekspertiisi tellis. Juba siis viitasid asjatundjad huvide konfliktile ja projekti liiklusohtlikkusele.
Mulle jääb siiani mõistmatuks, mis siis õieti teha tuleks, kuid kriitikutelt lahendusi ei tule. Jah, Olerexi tankla on tobedal kohal ja liiklusohutuse kohalt oleks parem, kui seda seal ei ole, kuid mis on alternatiivid? Tegu on vähemalt 19 miljoni eurose projektiga, mida on realiseerida võimalik ainult siis, kui finantseerimiseks on võimalik kaasata ka eurorahasid, kuid üks eelarve periood hakkab praegu lõppema ja teise osas selgus puudub – raha pole aga kuskilt juurde võtta. Olerexi kinnistu sundvõõrandamine võtaks aega aastaid, mis sama hästi kui välistaks käesoleva perioodi eurorahade kasutamise ja võib projekti lükata edasi määramatusse tulevikku.
Minu arvates tuleks lähtuda sellest, et Väo liiklussõlme puhul on kolm variant: jätkata tänase liiklusohtliku lahenduse kasutamist, ehitada Väo liiklussõlme välja ohutumana, kuid Olerexi tanklaga või ajada taga ideaalset lahendust, mis oleks kõige ohutum.
Faktiks jääb, et liiklusohutuse suurendamise kohalt on uus liiklussõlm parem kui mitte midagi, kuid ajakirjanduse kajastusest jääb mulje nagu oleks Olerexiga lahendus praegusest liikluskorraldusest ohtlikum. Ei ole ohtlikum vaid on ohutum, kuigi saaks olla veelgi ohutum, kuid see täiendav ohutus tähendab ka täiendavaid kulutusi, mis ulatuvad tõenäoliselt miljonitesse eurodesse. Kust see raha peaks tulema ja mis selle asemel ehitamata või remontimata jääb ei näi aga kriitikuid eriti huvitavat. Kahju.
Categorised as: ...
Ristmik on vaja rekonstrueerida -olgu siis väikese puudusega, milleks on tankla, kui et üldsegi mitte!
Olerexile kuuluva maa sundriigistamine ei ole lahendus, sest Maanteeameti praktika näitab, et suure tõenäosusega see ei õnnestu. Väljaostmine läheks aga kindlasti rohkem maksma, kui Eesti riigi omaosalus Europrojektis.