VABALOG

Rainer Katteli segaste argumentidega neoliberalismi põlastusest

Rainer Kattel küsib Päevalehe sotsiaaldemokraatlikus lisas Möte Kuhu kadus Eesti Nokia? Katteli varasemast kirjutistest me juba tema, et kõiges on süüdi neoliberaalne majanduspoliitika, kuid nagu varasematelgi kordadel (1, 2) ei tule kuskilt välja, mida ta sellele all silmas peab. Kui võtta neoliberalismi defineerimiseks appi suht konsensuslik Wikipedia, siis selgub, et professor Kattelile ei näi meelt mööda olevat:

•  fiskaaldistsipliin (tasakaalus eelarve)
•  madalamad maksud (ettevõtjatele ja välisinvestoritele atraktiivsem)
•  liberaliseeritud kaubavahetus (eriti oluline väikeriigi jaoks)
•  riigiettevõtete erastamine (tarbijakesksem lähenemine)
•  dereguleerimine, turgude liberaliseerimine (konkurentsi takistavate piirangute vähendamine/kaotamine)

Lugejale võib esmapilgul taoline defineerimise ja selguse vajadus tundud norimisena, kuid probleem on selles, et kui pole selgust sellest, mida mõni termin endast kujutab, siis on vastuolud suht lihtsad tulema:

1990-ndatel Skandinaavias toimunud telekommunikatsioonituru liberaliseerimine võimaldas omakorda kohalikke turge kiiresti kasvatada ja eraettevõtetel laieneda. Seega lisandub kodumaisele tootjale kodumaine ja lähipiirkonna turg – seegi tekitati regulatsiooniga, mitte pelgalt turu isevoolule lootes. 

Neoliberaalne majanduspoliitika on halb, kuid neoliberaalse majanduspoliitika üks läbivamaid jooni – turgude liberaliseerimine koos konkurentsi soodustamisega ja seeläbi valikuvõimaluste suurendamise – on hea. Ma tahaks loota, et ma pole ainus, keda taolised vastuolud häirivad. Vastuolud, mis oleks igati välditavad kui Kattel loobuks sisutühja retoorika kasutamisest, konkreetsuse ja selguse kasuks. Seda ei ole ju palju küsida TTÜ professorilt.

Mulle jääb aga kahjuks täiesti mõistmatuks eelnevalt tsiteeritud lõigu teine osa, kus turg “tekitati regulatsioonidega mitte pelgalt turu isevoolule lootes”. Kahjuks ei saa eriti mingist turust või selle isevoolust rääkida olukorrast, kus seadused välistasid telefoni ja telegraafi teenuste erasektoripõhise pakkumise – kus tegu oli riigimonopoliga. Ainult tänu puudustele seadusandluses, mis ei arvestanud IT järjest kasvava rolliga, õnnestus erasektoril pakkuda 1980ndate keskel IT teenuseid, mis osutusid kvaliteedilt ja hinnalt sedavõrd atraktiivseks, et andsid tõuke üldisemaks dereguleerimiseks.

Tavaliselt defineerib enamus majandusteadlasi olukorda, kus seadusandlikud piirangud takistavad konkurentsi, kuid nendest piirangutest loobutakse konkurentsi soodustamise nimel, liberaliseerimiseks või dereguleerimiseks just sellepärast, et piiravast reguleerimisest on suuresti loobutud konkurentsi distsiplineerivate jõudude kasuks. Ma olen teadlik isegi ühest OECD uurimusest (PDF), mis analüüsib just Soome telekommunikatsiooni sektori ja Nokia edu põhjuseid, mille leiab eeskätt olevat:

The degree of market openness, achieved through deregulation and trade and investment liberalisation, has thus played a key role in the innovation performance of the Finnish telecom equipment industry, by enhancing competitive pressures, facilitating technology transfers and generating economies of scale for R&D investments.

Jah, soomlaste suutlikus kohaliku innovatsioonisüsteemi läbi haridussüsteemi ja võrgustumisvõimaluste toetada andis kindlasti oma panuse, kuid ilma dereguleerimise ja liberaliseerimiseta, mis on kuuluvad vaieldamatult neoliberaalsete poliitikate paketti, poleks Nokiast kunagi midagi erilist saanud. 

Kas üks õnnestumine õigustab tuhandete ebaõnnestumiste eiramist?

Kogu Katteli mõtteharjutus enda hukkamõistva retoorikaga on kahjuks ka tugevalt puudulik, sest piirdub ainult Soome ja Nokiaga.

Iga üks meist suudab valida ühe näite või riigi, mida eeskujuks tõstes on võimalik enda seisukohta kõrgemale upitada. Iseselektsioon (self-selection) on majandusteadus probleem nagu ka kõigis teistes sotsiaalteadustes, kus korrelatsioonist on tahtmine kausaalsust tuletada.

Me ei kuule ettevõtetest, keda on toetatud miljonitega, kuid kes ei suutnud selle rahaga teha midagi, millest ostmisest keegi huvituks. Täpselt samuti võib tuua hulgaliselt näiteid riikidest, kus tööstuspoliitika pigem takistas kui aitas edumeelseid ettevõtteid. Üks tuntuimaid ja samas illustratiivsemaid pärineb Jaapanist:

Early in the fifties, a small consumer-electronics company in Japan asked the Japanese government for permission to buy transistor-manufacturing rights from Western Electric. Permission was necessary because at the time foreign exchange was controlled by the tax and trade ministries. The Ministry of International Trade and Industry (MITI) refused, arguing that the technology wasn’t impressive enough to justify the expenditure. Two years later, the company persuaded MITI to reverse its decision and went on to fame and fortune with the transistor radio. The company’s name: Sony.

Katteli jutus kipub Nokia edu olema eelkõige Soome tööstuspoliitika toimivuse tulem, kuid sama hästi võib siin näha hoopis rahvusvahelise kogemusega inimesi nagu Kari Kairamo või Jorma Ollila, kes omandas endas hariduse ja töökogemuse Inglismaalt – kes mõistis globaliseerumisega kaasnevaid võimalusi ja ühe tehnoloogilise lahenduse perspektiivikust. Märksa olulisemaks Nokia arengus kui vahetut riigitoetust saab pidada ka 1990ndate alguse keerulist majandusliku olukorda, mis sundis Nokia meeskonda märksa rohkem tähelepanu pöörama effektiivsusele, keskenduma vaid ühele valdkonnale.

Kindlasti ei saa alahinnata ka Nokia rahvusvahelist orienteeritust, kus konkurents nii Motorola kui Ericssoniga sundisid pidevalt otsima uusi lähenemisi. Innovatsiooni ei tule kunagi avalikust sektori finantseeringust ega suunavast tööstuspoliitikast vaid konkurentsist, olukorrast, kus edasi tegutsemiseks on vaja pidevalt täiendada, luua, leiutada ja areneda samas mitte unustades, et keegi peab sinu toodangut ka ostma. Vähemalt nii kipuvad soomlased ise arvama.

Maksude langetamisest ja toetuste bürokraatiast

Ühelt poolt kutsub Kattel üles süstemaatilisemale ja kõike hõlmavamale innovatsioonipoliitikale, kuid samas jõuab vaid mõned lõigud hiljem deklareerida:

Niisiis oleme müstifitseerinud kogu innovatsiooni- ja majanduspoliitilise debati, mille tagajärjeks on heal juhul Nokia ihalus või lihtsalt labane kraaklemine või ärplemine meie maksusüsteemi ja muu sellise pärast.

Maksusüsteemi ja selle mõju ettevõtlusele ei ole mõtet alahinnata. See on iseenesest mõistetav ja oluline küsimus igale ettevõtjale ja seda lihtsalt “kraaklemiseks või ärplemiseks” kutsudes lihtsalt tõestab akadeemiku elukaugust. Iirimaa, mis leiab ka Katteli artiklis mainimist, majandusedu üks alustalasid oli maksude langetamine ja Iirimaa atraktiivsus välisinvestoritele pärast liberaliseerimist.

Isegi Soome, mis pole just enda soodsa maksukeskkonna poolest tuntud, on sunnitud tõsiselt kaaluma muudatusi maksupoliitikas, kui sooviks on ettevõtlusaktiivsuse tõstmine (PDF). Kui sa lood vähegi eduka ettevõtte, riskid enda sissetuleku ja ajaga, ning sinu tulust enam kui pool kaob kuskile musta auku, siis pole ka motivatsioon ettevõtlusega tegelda eriti kõrge. Ei tasu alahinnata ka maksumäärade langetamise eeliseid mingite valdkondade toetamise või subsideerimise ees, sest vastupidiselt toetustele, millega kaasneb arvestatav bürokraatlik paberimäärimise koorem, ei kaasne maksukoormuse langemisega mingit täiendavat paberimajandust, milleks väiksematel ettevõtetel pole aega ega inimesi. 

Ettevõtja ei peaks tegelema taotluste ja aruannete täitmisega, et mingit ühekordset arendusraha saada, vaid müügiga, mis tagab piisava sissetuleku pidevaks arendustegevuseks, mis ei ole sõltuv välistest finantseerimisallikatest. Kui müüa saab allhanget, siis tegeleda allhankega, et saada vähemalt needki kogemused. Ettevõtlik inimene ei määri pabereid, ta otsib ja realiseerib võimalusi. Meil pole vaja avaliku sektorit, mis kujundaks majanduspoliitikat mõne suurema huvigrupi eelistuste järgi vaid majanduspoliitikat, mis võimaldaks kõigis valdkondades võrdseid võimalusi kedagi eelistamata. 

Akadeemikutele ja teaduritele soovitaks rohkem suhtlust kohalike ettevõtjatega või veel parem proovida ka ise ettevõtlusega tegeleda mitte kätega vehkida ja kõiki ülbuses ning vigade mitte tunnistamises süüdistada samas ühtegi konkreetset ettepanekut tegemata ja enda elukaugeid soovunelmaid levitades, mis reaalusega nagu seinaga põrkuvad.

Majanduspoliitika peab olema robustne, see tähendab võimaldama heaolu suurendavaid tulemusi ka siis kui kaldutakse kõrvale ideaaltingimustest – kui mängu tulevad inimeste isiklikud huvid ja informatsiooni kättesaadavuse piiratus ning kahjuks ka lihtlabane korruptsioon.

Tagged with: ettevõtlustoetused, iirimaa, innovatsioonipoliitika, majanduspoliitika, Nokia, rainer kattel, soome, tööstusploiitika

Categorised as: ...