Viimane postitus tervishoiust (ja pdf)…mõneks ajaks
Nüüd on kogu tervisesüsteemi essee postitustena üleval.
Pdf’i, mis koondab kõik postitused ühte faili (u. 20 lk) leiab vajutades viitele: Eesti tervisesüsteemi jätkusuutlikkuse uuringust: puudustest ja probleemidest
Jah, kümme postitust annab kokku parajalt pika essee ja statistika näitab, et tagasihoidliku lugejaskonnaga blogis on tervishoiu korraldamise üksikasjade vastu huvi tundvaid inimesi…vähe. Samas on teema piisavalt oluline ja debatt kahetsusväärselt ühekülgne, et leida aeg ja tahtmine puuduste välja toomiseks ja isegi esialgseks visandiks alternatiivist. Alati oleks võinud alternatiivsest lahendusest pikemalt kirjutada, kuid kes see seda lugeda tahab? Enamus tervishoiu korraldamisega seotud inimestest ei ole huvitatud uuendustest, mis jätaks neile märksa tagasihoidlikuma rolli ja teistele ei lähe lihtsalt tervishoiu korraldamise detailid ja argumendid midagi korda.
Parimal juhul saab üks blogi lugejatele pakkuda arvamusavaldusi ja argumente, mis kipuvad tähelepanuta jääma juba ainuüksi nende pikkuse ja detailsuse tõttu, mis välistab nende avaldamise traditsioonilisemas meedias. Üks põhjalikum levinumate seisukohtade kriitika annab ehk alust alternatiive natuke tõsisemalt võtta, kuid märksa tõenäolisemalt jääb see lihtsalt üheks marginaalseks ürituseks, mida on kõige hõlpsam lihtsalt ignoreerida.
Lõpetuseks viitaks veel kolmele postitustele tervishoiu korraldamisest, millele essees polnud head võimalust viidata:
- Alternatiivne nägemus sotsialiseeritud tervishoiusüsteemile – kuidas alternatiivne süsteem võiks välja näha ja toimida jäi niigi pikast esseest välja, kuid samas olen sellest varem juba natuke kirjutanud.
- Suhtelise efektiivsuse uuringute vältimatust saabumisest tervishoidu – suhtelise efektiivsuse uuringutest tuli päris põhjalikult juttu, kuid argumente on veel teisigi ja nendest kirjutasin mõni aeg tagasi.
- Megan McArdle On Incentives For Medical Innovation – FuturePundit pikem ja viideterohkem postitus, mis käsitleb innovatsiooni tervishoius.
Categorised as: ...
Huvi tundvaid ja tähele panevaid lugejaid jätkub! Aitäh selle pika arvamusavalduse kirjutamise eest. Ma loodan, et see otsapidi ka massimeediasse jõuab ja tekib avalik diskussioon tervishoiu pakkumise ja rahastamise võimaluste üle.
Samas tasub meeles pidada, et tegu ei ole ainult majandusliku optimeerimise, vaid ka maailmavaatelise küsimusega. Sina ja ehk vist enamus selle blogi lugejatest üle kõige individuaalsete vabaduste eest seisjad. Tervis ja elu on aga paljude jaoks teema, mida “ei peaks mõõtma rahas”, isegi kui see ainult piiratud ressursside jagamise tööriist on. Nende silmis ei peaks olema ligipääs arstiabile seotud inimese sissetulekuga, ning võimalus oma raha eest seda rohkem saada on ebaeetiline. Ehk kui tahad kallist protseduuri, siis pead ka kõigil teistel soovijatel selle kinni maksma.
Maailmavaatelist vastuolu ei saa lahendada ratsionaalsete argumentidega, näiteks et “inimesele X eelisjärjekorras operatsiooni tegemine toob haigekassale raha sisse ja parandab teiste ravikvaliteeti, sest ta saab kohe palju sotsiaalmaksu maksma hakata” või “kui eestis raha eest ei saa, siis välismaal ikka saab”. Tervishoiu rahastamise reformimiseks on vaja inimesi veenda, et uus süsteem ei ole mitte ainult efektiivne, vaid paistab neile ka aus.
Jüri, samale asjale tahstin ka mina viidata. Sinu kriitika tehnokraatliku lähenemise kohta on õigustatud, paraku aga kaldub ka su enda jutt aeg-ajalt tehnokraatlikkusse. Mi saga teha siis kui demokraatlik enamu eelistab tsentraliseeritud riikliku tervishoiusüsteemi ja mis teha siis kui nad on isegi valmis möönma, et jah sinu kirjeldatud alternatiiv võib ju olla efektiivsem, aga maailmavaateliselt eelistaks ikkagi status quo?
Toomas: rõõm lugeda, et kirjutatu lugemist vääris.
Jah, maailmavaatelised eelistused ei taha ratsionaalsele diskussioonile alluda, kuid raportid, uuringud ja analüüsid, mida tehakse kõigi maksumaksjate raha eest võiks siiski sisaldada mõnevõrra tasakaalukamat käsitlust ja mitte lihtsalt ignoreerida alternatiivseid võimalusi või neist teerulliga üle sõita. Praegu oleme sisuliselt olukorras, kus alternatiivsetest lahendustest on informeeritud väga vähesed, sest enamus ei suuda neid isegi ette kujutada.
Mis majandusliku optimeerimist puudutab, siis mina näen enda esseed mitte niivõrd majanduslikult optimaalse lahenduse leidmise katsena kuivõrd tähelepanu juhtimist puudulikule informatsioonile, mille põhjalt hakkavad osad inimesed otsuseid tegema. Ühtlasi huvitab mind, et võimalikult paljud inimesed oleksid teadlikud erinevate variantide tugevatest ja nõrkadest, et teha paremaid ja teadlikumaid valikuid. Mind häirib, et osasid valikuid tehakse minu eest sealjuures automaatselt eeldades, et mind ei huvita ja ma pole kompetentne neid valikuid enda eest tegema. Aga kes on mingi ametnik minu eest otsustama, mida ma saan ja mida ei saa.
Üks asi, mis veel esseest välja jäi on pikem perspektiiv ja internetiga üleskasvanud põlvkond. Nende teadlikus ravivõimalustest tuleb olema märksa laiaulatuslikum ja koos teadmistega tulevad ka ootused, mida praegune süsteem välja ei vea. See tähendab täiendavaid piiranguid, mille tagajärjed võivad olla osadele päris valusad ja pigem on need inimesed, keda praeguse süsteemiga lollitatakse.
Mina isiklikult erilist panust meie tervishoiusüsteemile ei tee ja olen arvestanud sellega, et kui mind vanemas eas peaks mingi tervisehäda tabama, siis tõenäoliselt tuleb endal maksta. Kahjuks tähendab see, et ma ei näe erilist põhjust maksta sotsiaalmaksu rohkem kui hädavajalik või möödapääsmatu. Ei huvita nagu hästi ei millegi eest sadu tuhandeid kroone maksta.
Mikk: enamuse türannia ei ole õigustus vähemuse represseerimiseks. Minul isiklikult “demokraatia” vastu tema ohjeldamatult populistlikus vormis erilist austust pole ja tema peamine väärtus seisneb vägivallatus võimuvahetuses, mis hoiab ära teravamad pinged. Osade valikute kollektiivselt tegemine on vältimatu, kuid tervishoiu ja haridus korraldus ei kuulu nende hulka.
Ma usun, et märksa ulatuslikumate valikuvõimalustega süsteem oleks enamusele vastuvõetav, kuid see eeldab selgitustööd ja pidevat müütide ning väärarusaamade kummutamist nagu “tasuta” tervishoid või “solidaarsus”. Isegi tasakaalukamatest uurimustest ja analüüsidest võiks juba märksa rohkem kasu olla, kuid WHO või Praxise iseselektsiooni probleemidest mööda ei saa.
Samas on Robin Hanson meditsiinist kirjutades olnud korduvalt sunnitud tõdema, et meditsiin ja tervishoiu korraldus on valdkonnad, kus eelistused tulenevad emotsionaalsest “hoolimise” näitamise vajadusest, kus side reaalsusega on sekundaarne ja grupikuuluvuse kinnitamine primaarne…kahetsuväärne aastatuhadetega välja arenenud korilaste ja küttide hoiak, mis industriaalühiskonda ei taha sobida.