VABALOG

Kui eriti ei huvita, kuid ikka tahaks arvata

Lugesin Kardi Kõusaare arvamusavaldust Päevalehes ja lootsin, et on ehk enam-vähem sama mõistlik kui üks varasem kirjutis, kuid asjata. Selgus, et tegu oli hoopis järjekordse arvamusavaldusega, mille autor enda teadmatust ja tegelikult ka ükskõiksust enda teadmatuse suhtes ei häbene Päevalehe lugejaskonnale demonstreerimast.

Mind isiklikult häirib, et osad inimesed jultunult ratsionaalse valija (valin endale kõige kasulikuma) müüti edasi levitavad. Bryan Caplan on kirjutanud sellel teemal terve raamatu, kus ei puudu ka viited ulatuslikule empiirilisele materjalile. Soov värskeid valimistulemusi psühhoosi või soovmõtlemisena tõlgendada ei ütle kahjuks midagi head Kõusaare informeerituse kohta.

Ja eks ka agnostiline saab inimene astmelise tulumaksu suhtes olla seni kaua kuni ta pole endale teinud selgeks, mis sissetuleku osa (ja sissetulek allikas) ja millise maksumääraga maksustatakse koos taoliste muudatuste laiema mõjuga. Ma jään jätkuvalt seisukoha juurde, et meil on juba praegu astmeline tulumaks, lihtsalt paljudel on mugavam esimest astet ignoreerida.

Huvitav on ka see, et Eestis soovitakse astmelise tulumaksu kõrgemaid astmeid kehtestada sissetulekule (võtame sotside 26% sissetulekule, mis ületab 1000 eurot kuus ehk 12 000 eurot aastas), mida maksustataks põhjala riikides oluliselt madalamalt pea kõikjal:

• Soomes kuni 15 200 eurot 0%, kuni 22 600 eurot aga 8,5%
• Norras kuni 57 000 eurot 0%, kuni 92 712 eurot aga 9%
• Islandil kuni 15 000 eurot 24,1%, kuni 48 750 eurot aga 27%
• Taani kuni 52 000 eurot 3,76%, üle selle 15%

Eelnev on tulumaksumäärade väljavõtte, millega saab iga üks tutvuda siin, kuid siia juurde käivad ka mitmed nüansid. Enamuses riikidest eristatakse sisstulekute liike ja ka kohalikud maksud on arvestatavad. Näiteks Rootsi süsteem on piisavalt keeruline, et mina sellesse sukelduda ei suvatse. Kusjuures erinevate maksusoodustuste ja eranditeni pole ma veel üldse jõudnudki. Samas ega see Kõusaart ei huvitaks.

Pettumust valmistavad aga demagoogilised võtted inimeste artiklites, kes ei ole poliitikud ning peaksid teadma paremini. Ma tahaks ka näha/lugeda mõnda tõsiselt võetavat inimest, kes kasutab “argumendina” astmelise tulumaksu vastu väiteid, et “majandus seiskuks ja investorid põgeneksid”. Inglise keeles on hea väljend “argumentide” kohta, mida keegi pole tegelikult peale autori enda kasutanud: “straw man”.

Selle asemel, et otsida siledate teede, paremate koolide, efektiivsemate haiglatega hiilgamise põhjuseid astmelisest tulumaksust võiks ikkagi natuke pingutada ja mõelda ka sellele, mis on nende riikides keskmise sissetuleku tase. Lapsusi ja asjatuid liialdusi jagub veel teisigi, kui nendel peatumine tundub veel mõttetum kui kogu see postitus. Ma täiesti mõistan, et sõnu ritta seda ei ole keeruline, kuid seda teha mõtestatult ja ilma lapsusteta näib siiski käivat paljudel kirjanikel vähemalt maksuküsimustes üle jõu. Ent ikka peab arvama, kirjanikud teavad kui kõike.

USA ja Euroopa vastandamine on aga lihtsalt halenaljakas ja samas masendav näide sellest, kuidas mingite stereotüüpidega opereerides taandatakse lugeja jaoks maailm tobedalt must-valgeks – vali üks äärmus või teine.

Milleks Kadri, milleks taoline banaalsus ja milleks peituda mõttetute sõnakõlksude nagu “turufundamentalism”, “solidaarsus” või “vabaturukulutus” taha? See on küsimustega tegelemise ja probleemide lahkamise asemele peitumine retoorika taha, mida saab kahjuks tõlgendada eelkõige kui teadmiste ja huvi puudumisena.

Tagged with:

Categorised as: ...