Akadeemiline must huumor?
Märtsi lõpuks peab enamus meie kursuse tudengeid valmis olema esimeseks tõsisemaks akadeemilise kirjutamise harjutuseks ehk kirjanduse ülevaateks (umbes 5000 sõna kahe nädalaga). Inimesed langevad üha rohkem ja rohkem enda mõtetesse, osade nägudelt võib leida märke lootusetusest ja teiste nägudelt paanika eelset maaniat.
Loomulikult üritatakse meid kõiki rahustada ja juhatada produktiivsema tegevuse suunas. Selleks sobivad personaalsed kohtumised, kus üritataks siluda närvilisemate tudengite psüühikat ja loengud, kus meile kõigile sisendatakse kui kerge see kõik on ja kui endaga rahul me kõik oleme kui magistritööd valmis.
Meie suunas loobitakse ka suht stabiilselt kirjandust, mis võiks meid kirjutamisprotsessis aidata, millest osad on aga oma ette kurioosum. Nii on näiteks Chris Hart’i Doing a Literature Review raamat, mille autor kasutab hulgaliselt näiteid ühest varasemast uurimustööst, mis käsitleb…enesetappu.
Seega, olles jõudnud punktini, kus tudeng meeleheitlikult jälle raamatu juurde tagasi tuleb, mustad mõtted peas mõlkudes, satub ta lugema uurimustöö näiteid, kus selgitatakse enestapu sotsioloogiat ja enesetapu sotsiaalseid tagajärgi. Kõik on väga kena, õpetlik ja akadeemiline, kuid ma lihtsalt ei saanud sellest mõttest mööda, et tõenäoliselt oli see autori teadlik valik.
Heh.
Categorised as: ...
no edu sulle siis sinu ülevaatega 🙂
No kuule, Sinusuguse “grafomaani” jaoks on vist ainuke mure see, et AINULT 5000 sõna!! Ha, ha!
Problemaatiliseks muudab olukorra viitamise vajadus, piisava hulga kirjanduse läbi töötamine ja selle sidumine magistritööga.
Tõenäoliselt ei ole see suurem probleem, kuid enne kui asi valmis on, ei tahaks uhkelt vastu rinda taguma ka hakata 😛