VABALOG

Roosade prillideta rohelisest majandusest

Henrik Hololei ja Rainer Kattel on Delfi eestvedamisel maha istunud ja haaranud kinni võimalusest Euroopa Liidu tuleviku teemadel mõtiskleda. Mõlema mehe jutust leiab nii seda, millega nõustuda kui ka seda millega nõustuda ei saa, kuid mind jäi häirima see, kui umbes 18 minutil räägib professor Kattel rohelisest revolutsioonist, mis tema hinnangul võiks olla Euroopa Liidus üheks suuremaks ja pikaajalisemaks initsiatiiviks.

Mind üllatab, et professor Kattel peab vajalikuks Hiinat rohelise majanduse eeskujuna välja tuua ja seda olukorras, kus me näeme ja teame väga vähe sellest, mis toimub eesriidega taga. Sisult riiklikud investeeringud on läbinähtamatud ning nende tootluse kohta objektiivset informatsiooni leida on praktiliselt võimatu, seega tundub hiinlaste initsiatiivi esile tõstmine mingi eeskujuna kui ei midagi muud, siis ennatlik.

Isegi Hiina investeerimisvõimalused on piiratud ja hiinlaste rohelise majanduse edulugu (milles see üldse seisneb?!) järjekordselt kuuldes tasub oluliselt rohkem tähelepanu pöörata kahele seigale, mis edulugude narratiivi ei mahu:

1. investeeringute tootlus on märksa olulisem küsimus kui pilku köitev tulemus. Kui eesmärgiks ei ole mitte ainuüksi uus tehnoloogia tema uudsuse pärast vaid vaid selle tehnoloogia majanduslikult tasuv rakendamine, siis jääb investeeringu tootlus võtmeküsimuseks. Keskvalitsuse suunamisel tehtud ja paljuski poliitiliselt motiveeritud investeeringud võivad küll huvitavaid tulemusi pakkuda, kuid nende majanduslik õigustatus on parimal juhul küsitav.
2. riikliku bürokraatiaaparaadi roll Hiina pangandussüsteemis tähendab vähemalt täna paljuski poliitiliselt motiveeritud investeeringuid ja mõnede sektorite eelisarendamist, kus investeeringu tootlikus on teisejärguline küsimus. Suuremaid ebaõnnestumisi on võimalik mõnda aega varjata, kuid see ei ole igavesti võimalik. Ma ei saa mööda ka mõttest, et olukorras, kus keskmine hiinlane teab, et nii enda tervishoiu kui pensionipõlve finantseerimise eest peab ta ise hoolitsema ja paneb sellest kõrvale 30-40% enda sissetulekust, siis selle raha vastutustundetul või hooletul investeerimisel on ka hirmuäratavad inimlikud tagajärjed.

Ma ei näe mingit põhjust hiinlaste rohelise majanduse revolutsiooni suhtuda teisiti kui äärmiselt skeptiliselt, sest kadestamisväärsete mõõtmetega projektid on problemaatilised igas riigis ja Hiina ei ole mingi erand.

Hea näide on hiinlaste kiirrongide võrgustiku välja ehitamine, mida isegi mitmed ameeriklased kadestavalt esile tõstavad, et siis enda poliitikutelt küsida, miks meil midagi taolist ei ole? Põhjust ei tasu tegelikult kaugemalt otsida kui autokraatliku ja tsentraliseeritud valitsuse privileegist pisiasju nagu üksikisiku huvid või majanduslik põhjendatus või alternatiivkulu mitte arvestada.

Megan McArdel kirjutas mõni aeg tagasi enda soovist Hiina külastuse käigus ühelt kohalikult raudteeinfra ametnikult küsida samu küsimusi, mis ta oleks sarnasel positsioonil asuvalt USA ametnikult või ettevõtte esindajalt küsinud, kuid mida siis ikkagi hiinlaselt küsid:

These projects don’t have to go to the market for loans; the government directs the state-owned banks to lend to them, at interest rates decided by the state. There’s no opportunity cost to the money, since it’s not like the rail ministry would otherwise be building a chain of noodle shops. And the ridership projections are vetted by the same people who want to build 16,000 km of high-speed rail.

Prices are really useful. But in whole large sectors of the Chinese economy, particularly the banking sector, the government sets those prices. This means huge information loss, and the concomitant possibility that there is a vast misallocation of resources.

Eelmise aasta juulis Wenzhou nimelises linnas toimunud kiirrongide kokkupõrke tagajärjel sai surma 40 ja vigastada 191 inimest. Esimese kahtlused sellest, et õnnetuse juured ulatuvad riiklikult sanktsioneeritud ja soositud ettevõtete tegevuseni on tänaseks ka hiinlaste poolt avaldatud raportis märkimist leidnud, kus juhitakse tähelepanu seadmete halvale kvaliteedile ning ametnike korruptiivsusele. New York Times vahendab:

The crash investigators found sloppy development of the signaling equipment, bidding irregularities in the contract to provide it and lapses by safety inspectors who were supposed to ensure its quality. When lightning struck the Wenzhou line, the wrong signals appeared, sending one high-speed train smashing into the rear end of another on a viaduct.

Investigators put the bulk of the responsibility the former railway minister, Liu Zhijun, and the Railway Ministry’s deputy chief engineer, Zhang Shuguang. Before Mr. Liu’s arrest on corruption charges in February, he led the endeavor to build nearly 5,000 miles of high-speed rail in seven years, one of China’s most dramatically ambitious initiatives.

Mr. Zhang reportedly controlled the contracts for the high-speed system. He was also taken into custody early this year.

Also singled out was Ma Cheng, the former head of China Railway Signal and Communication Corporation, an enormous state-owned enterprise that specializes in rail-control technology and provided the signaling equipment for the Wenzhou line. Mr. Ma died of a heart attack a month after the accident.

Eelnev ei ole vahetult rohelise majanduse musternäidis vaid pigem näide sellest, et hiinlastel pole kaugeltki kõik probleemid lahendatud ka olemasolevale tehnoloogiale põhinevates projektides vaid oluline osa probleemidest on terasemate pilkude eest lihtsalt varjatud, mille tõttu ei tasu ka hiinlaste rohelise majanduse lugusid levitada ilma konkreetseid näiteid toomata.

Põhjusi rohelise majanduse imepärasesse võimesse majanduskasvule uus hoog anda või õigustada sinna tehtavaid investeeringuid on aga isegi märksa läbipaistvamas USA’s osutunud problemaatiliseks. Google’i green tech alagatus kuulutati eelmise aasta novembris lõppenuks samas kui Solyndra fiaskosel on ka Vabalogis viidatud. Ainult, et Solyndra tundub olevat kõigest üks tagasihoidlik osa fiaskost nimega rohelise majanduse riiklik subsideerimine. CBS’i uurivad ajakirjanikud pidasid vajalikuks natuke ka teiste laenude ja toetuste saajate vastu huvi tunda:

[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=bpYUPCo1ChE[/youtube]

Kui USA’s on probleemid, siis miks need probleemid peaksid olema väiksemad või olematud Hiinas? Mis põhjust on arvata, et sarnased algatused Euroopa Liidus lõpeks oluliselt teistsuguste tulemustega? Rohelise energia/majanduse projektid 21. sajandi alguses on kvalitatiivselt erinevad infrastruktuuri projektidest 20. sajandi alguses. Sarnasused näivad neil olevat pigem otsitud ja soovitud kui tegelikud.

Tagged with:

Categorised as: ...