VABALOG

Ebavõrdsuse ja Gini koefitsendi problemaatilisusest

Juba pikemat aega on draftina seisnud üks postitus, mis sai kunagi vastusena ühele kommentaarile kirjutatud. Kuna teema on vähemalt inglisekeelses blogosfääris huvitavaid postitusi esile kutsunud, millele põhjust viidata, siis miks jätta endagi arvamus välja ütlemata.

Minu arvates on (üllatus, üllatus) Gini koefitsent üle hinnatud.

Jah, ta näitab ebavõrdsust, kuid kas ilma täiendavate näitajateta omab Gini koefitsent mingit tähendust? Nii on näiteks UNDP Development Indicators 2005 (PDF) Gini indeksi kohaselt Valgevene (30,4), Rumeenia (30,3) ja Ruanda (28,9) võrdsemad riigid kui Prantsusmaa (32,7), Hispaania (32,5), Saksamaa (28,3) või USA (40,8). Kui pidada võrdust kõige tähtsamaks, siis ei oleks ju erilist vahet, kas inimene elab Ruandas, Valgevenes või Saksamaal. Vaevalt, et keegi sellega aga nõustuda sooviks.

Statistika on riukalik ja seda eriti kommentaarideta Gini indeksi puhul, mis ei kajasta näiteks majanduskasvu ja vaeste ning madala sissetulekuga inimeste paranevat olukorda. Samuti ei leia kajastust see, milline on vaese sissetulek näiteks Ruandas või Saksamaal.

Ebavõrdsus ei ole tähtsusetu, kuid mingit põhjust seda arvestatava ette heitena (eriti USA’le) esile tuua ma ei näe.

Pigem peaks iga hooliv inimene ikkagi huvituma vaeste ja madalama sissetulekuga inimeste käekäigust ja siin aitab majanduskasv – töökohtade loomine ning võimalus ise enda saatust parandada. Vara ja rikkust ei ole piiratud hulk vaid seda on võimalik juurde luua. Just ettevõtlik loomisprotsess võimaldab luua töökohti ja suuremaid sissetulekuid.

Nii pole USA vaeste olukord sugugi halvem Euroopa ja isegi mitte Skandinaaviamaade vaeste olukorrast. Ambit blog vahendab 2003. aasta Economisti artiklit, kust selgub USA vaese ostujõud enam-vähem sama, mis Skandinaavia vaese oma. Ebavõrdsus on Euroopa ja USA vahel suurem hoopis sellepärast, et USA rikkad on Euroopa omadest keskmiselt kaks korda rikkamad. Ehk siis, rikkad saavad rikkamaks, kuid mitte vaeste arvelt.

Lisaks sellele soovitan tutvuda ka rootslase Fredrik Bergströmi ja Robert Gidehag’i uurimusega US vs. EU (PDF), kus võib leida ka keskmise ameeriklase ja eurooplase eluaseme suuruse võrdluse.

Ei tasu ka unustada, et teatud hulk ebavõrdust on vältimatu tööjaotusega ühiskonnas, kus inimesed spetsialiseeruvad. Nii on värskelt ülikooli lõpetanu (umbes 25. aastane) sissetulek tööle minnes heal juhul näiteks 10 000, kuid kui see summa kahekordistub iga 10 aastaga, siis 35. aastaselt on tema sissetulek 20 000, 45. aastaselt juba 40 000 ja 55. aastaselt 80 000. Ainuüksi vanus ja sellega kaasnevad kogemused toovad ühiskonda ebavõrdsust ehk sissetuleku kasv (sotsiaalne mobiilsus?) tekitab ebavõrdsust.

Ja kui jutt juba sotsiaalsele mobiilsusele läks, siis Cardinal Collective blogist väike tsitaat:

A 1996 Federal Reserve study found that, by tracking individuals and comparing them against the whole population, “only 5.1 percent of individuals in the lowest quintile in 1975 remain in that quintile in 1991, while 29 percent of such individuals are in the highest quintile in 1991.” That’s an astounding change over 16 years

Ehk siis 5% elanikkonna kõige vaesemast viiendikust jäi sellesse samasse viiendiku 16. aasta möödudes samas kui selle aja jooksul jõudis 29% sellest samast vaeseimast viiendikust rikkaimasse viiendiku.

Lõpetuseks veel mõned huvitavad tähelepanekud, mis seotud ebavõrdsuse ja majanduskasvuga:

1. Mida suurem on töötus, seda suuremaid järeleandmisi peavad töötajad tegema palganõudmistest, seega aitab kasvav majandus, mis loob töökohti, toetada töötaja palganõudmisi. Vastavalt sellele, kui reguleeritud on tööturg paraneb kas ainult produktiivsemate ning haritumate töötajate (üpris reguleeritud) positsioon või nii haritute kui vähese haridusega töötajate positsioon (vähe reguleeritud).

2. Sotisaaldemokraatial on kalduvus võtta rikkust konstantsena ning keskenduda rohkem olemas oleva ümber jagamisele kui uue rikkuse loomisele ja seda toetavate poliitikate toetamisele. Mida rohkem turumajandusele orienteeritud ühiskond, seda vähem pööratakse tähelepanu ebavõrdsusele ja rohkem hoopis sotsiaalsele mobiilsusele.

3. Daniel Drezner tsiteerib raamatust Saving Capitalism form the Capitalists:

One statistic best sums up the changes that have taken place: in 1929, 70 percent of the income of the top .01 percent of income earners in the United States came from holding of capital — income such as dividends, interest, and rents. The rich were truly the idle rich. In 1998, wages and entrepreneurial income made up 80 percent of the income of the top .01 percent of income earners in the United States, and only 20 percent came from capital. Seen another way, in the 1890s the richest 10 percent of the population worked fewer hours than the poorest 10 percent. Today, the reverse is true. The idle rich have become the working rich!

4. Tyler Cowen teeb huvitava tähelepaneku Thomas Piketty ja Emmanuel Saez’i uurimusest Income Inequality in the United States, 1913-1998:

War and other disruptions appear to damage capital income more than labor income. If that is the case, a healthy and peaceful society might have increasing income inequality. In other words, if we are lucky, income inequality will increase even more.

5. Valitud punktid Wikipediast (for what its worth!) Gini koefitsendi puuduste kohta:

* The Gini coefficient measured for a large geographically diverse country will generally result in a much higher coefficient than each of its regions has individually. For this reason the scores calculated for individual countries within the E.U. are difficult to compare with the score of the entire U.S.
* Comparing income distributions among countries may be difficult because benefits systems may differ. For example, some countries give benefits in the form of money while others use food stamps, which may not be counted as income in the Lorenz curve and therefore not taken into account in the Gini coefficient.
*Economies with similar incomes and Gini coefficients can still have very different income distributions. This is because the Lorenz curves can have different shapes and yet still yield the same Gini coefficient. As an extreme example, an economy where half the households have no income, and the other half share income equally has a Gini coefficient of ½; but an economy with complete income equality, except for one wealthy household that has half the total income, also has a Gini coefficient of ½.

6. Mida avatum on riik immigrantidele, seda suuremad on erinevused rikaste ja vaeste vahel. Immigrandid jõuavad USA’sse sageli ei millegi muu kui riietega endi seljas ja alustavad sisuliselt nullist. Samas on Rootsi või Taani lubatud immigrantide arv äärmiselt piiratud ja kumbki riik ei võta ka protsentuaalselt sama palju immigrante vastu kui USA. (PS. See väide leidis arutelu kommentaarides ja on vähemalt osaliselt ekslik!)

7. Teadmispõhised majandused, kus asetatakse suurt rõhku elukestvale õppele võivad tekitada olukorra, kus ennast pidevalt täiendavad inimesed on märksa konkurentsivõimelisemad ja nende sissetulek kasvab märksa kiiremini kui neil, kes ei pea elukestvat õpet tähtsaks. Sealjuures võib arvuti ja erinevate IT-lahenduste kasutusele võtmine täiendavalt tõsta inimese tootlikust ja seeläbi palka. Mida ulatuslikum on aga varasem haridus, seda tõenäolisem, et ka IT-st osatakse viimane välja pigistada.

Seega.

Jah, USA on ebavõrdsem, kuid mida see meile näitab – et seal on tasuvam olla ettevõtlik, et seal on parem olla madalasissetulekuga, sest sama raha eest saad rohkem kui Euroopas? Või hoopis seda, et palju oleneb sellest, mida me millega võrdleme?

Sissetulekute erinevuse põhjuste välja selgitamine on problemaatiline ning isegi majandusteadlaste seas puudub konsensus sellest, mis avaldab kõige suuremat mõju sissetulekute erinevusele.

Hiljuti (2006.07) on sellel teemal sõna võtnud näiteks Brad deLong ja Russ Roberts, mõlemad käsitlevad ka Paul Krugmani ühes hiljutises kolumnis mainitud uurimust ja sellest tulenevaid järeldusi. Huvitavad mõttekäigud mõlemad, mis võimaldavad igal inimesel endal otsustada, millele ja kui palju ta kaalu annab.

Kasutatud (kuid otsest viitamist mitte leidnud) allikad:

Drezner, Daniel W. (2003) Reagrding income inequality.
Drezner, Daniel W. (2003) A Roiling debate about income inequality
Norber, Johan (2001) Inimeste rikkus – globaalne turumajandus (lk 77-82). Eesti: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003.

Tagged with: ...

Categorised as: ...