Miks ma arvan, et kroon on ülehinnatud
Eelmisel nädalal jäi ühes kommentaaris õhku rippuma küsimus, et kuidas mõista väiteid sellest, et kroon ülehinnatud.
Ma julgeks väita, et ujuva kursi puhul praegune vahetuskurss euroga ilma valitsussektori toeta ei säiliks, sest jooksevkonto puudujäägi suurus avaldaks kui ei midagi muud siis spekulatiivset survet. Valuutakomitee süsteem tagab küll teatud stabiilsuse, kuid seda informatsioonikao hinnaga, mis väljenduks ujuva kursi puhul eelkõige vahetuskursis. Sisuliselt oleme olukorras, kus mingit alust väita, et krooni kurss ei ole ülehinnatud samuti pole.
Ühtlasi on mulle jäänud mulje, et jooksevkonto puudujääki finantseerivad eestlased eelkõige europõhiste laenudega samas kui palka saadakse kroonides. See tähendab kroonide vahetamist eurodeks, et jätkuvalt head ja paremat importida. Kuna sissetulekud ei kata aga kõiki tarbimissoove tuleb ülejäänud raha laenata.
Probleemi sellest pole kuni varade väärtus katab laenude väärtuse ja Eestisse voolanud odav raha ei avalda pidevat survet hinade ja palkade kasvuks, kuid kui olukord muutub ja laenutingimused karmistuvad, siis jääb jooksevkonto puudujäägi peamiseks finantseerimise vahendiks kohalike kaupade või teenuste müük välismaale samas kui laenude võtmisel on arvestatav osa inimestest arvestanud pideva palgakasvuga.
Kahjuks pole meil aga lood ekspordiga kõige paremad. Üle üldine majanduskasvu aeglustumine, vähendab ekspordivõimalusi aga täiendavalt samas kui palkade ja hindade kasv vähendab ekspordi konkurentsivõimet läbi stabiilselt kasvavate kulude.
Categorised as: ...
ühe linna või siis linnaosa suuruse majanduse toimist ei saa hinnata rääkida riikide tasemel majandusest ja tõmmates sellega paralleele.
toivo: ma oleksin sulle tänulik, kui sa täpsustaksid, miks ei saa. Täitas võimalik, et sa oled märganud midagi, mis minule on jäänud märkamatuks.
Hea ilus lühike kokkuvõte meie olukorra traagikast.
Seni oli krooni kursis teadmata kogus varu. Viimaste aastatega kulmineerunud odavast rahast tingitud inflatsioon ja sellega kaasnev on meid nihutanud üsna piiri peale. Globaalne finantskriis on viinud selle vähesegi manööverdamisruumi (taaskord odava raha abil).
Ega eriti muud välja pääsu pole kui jõhkra ponnistuse saatel eurole üleminek. Alternatiiv on kursi vabaks laskmine hiljemalt 2-3 aasta pärast. Proovida võib ju ka nö Läti paketti ehk siis väga IMF-i tungivate soovituste moodi fiskaalpoliitilisi ettevõtmisi aga nende mõju saab olla piiratud ajalise ulatusega.
Eesti ekspordivõime suurendamine on kahtlemata asja võti aga seni tundub, et ühelgi poliitilisel jõul pole selget ettekujutust, et kuidas seda teha. Tegemist ei ole 2-3 vaid 5-10+ aasta perspektiivis tulemusi andva tegevusega. Ja ega peale ekspordivõime suurendamise eriti muud välja pääsu ei ole. Maailmamajanduse nõudluse taastumine ei ole ekspordi kasv vaid recovery.
Toivo tundub vihjavat sellele justkui Eesti puhul tema väiksusest tulenevalt majandusseadused ei kehti või makromajanduslikes kategooriates rääkimine on kohatu. Ole mureta, Toivo, majandusseadused täiesti kehtivad, suurusest sõltumata. Ehmatav on vast see, et väga väikese inertsi tõttu on kõik nagu peo peal. Eestist on päris mitu väiksema majandusega riiki aga õnneks peab tunnistama, et tunduvalt rohkem on riike, kes Eestist lollimalt oma riiki majandavad.
Kuna vastus venis pikaks siis …
http://www.rohi.ee/ellakvere/?p=2029
Minu arvates on toimiva valuutakomitee puhul jooksevkonto puudujääk vähem ohtlikum kui ujuva kursi puhul. Enamuse kui mitte kogu jooksevkonto puudujäägi peaks moodustama pikaajalised investeeringud ja laenud Eesti majandusse. Näiteks eluasemelaenud on kõik ju vahemikus 20-30 aastat. Ning ülejäänu moodustavad investeeringud, mis on teadlik risk maksjate poolelt ning tagasimaksmise kohustus Eesti poolel puudub.
Üldjuhul peaks jooksevkonto olema nii riigi, ettevõtte kui ka eraisiku puhul olema positiivne, s.t. et tegutsetakse kasumlikult. Samas on palju situatsioone kus defitsiit ei pruugi tähendada, et inimene võtab näiteks SMS laenu et seda arutult kulutada.
Näiteid: eluasemelaen – ühekordne suur sissetulek mis koheselt tarbimisse suunatakse aga tagasimaksmine on kokku lepitult pikaajaline ning seetõttu saaja on pikajaliselt võimeline seda teenindama;
investeeringud – sisuliselt võib neid eraisiku analoogi puhul lugeda kingitud rahaks mida näiteks mõni vanem sugulane annab ülikooli hariduse omandamiseks. Kui haridusest on kasu siis võib investeerija loota dividenditulu (laps toetab vanemaid vanaduspõlves), kui aga saadud haridus mööda külge alla voolab või ei rakendata siis puudub ka kohustus raha tagasi maksta (äri ei vedanud välja).
Ehk siis jooksevkonto defitsiit per se ei ole negatiivne vaid selle ülesehitus, kui sinna sisse arvata ka pikajalised laenud ja investeeringud siis ei pruugi see tähendada riigi majanduse nõrkust. Olen seisukohal, et ainult jooksevkonto defitsiidile viitamine ei ole piisav, et tõestada krooni väidetavat ülehinnatust.