The point is that economic behavior is complex and can vary among individuals, over time, between goods, and across cultures. Physicists do not need to know the behavior of every molecule to predict how a gas will behave under pressure. Economists cannot be so sanguine. Under some conditions, individual behavioral aberrations cancel one another out, making crowds more predictable than individuals. But, under other conditions, individuals influence one another in such a way that the crowd becomes a herd, led by a few.
. . .
Moreover, what seem like obvious, commonsense policy solutions all too often have unintended consequences, because a policy's targets are not passive objects, as in physics, but active agents who react in unpredictable ways. For example, price controls, rather than lowering prices, often cause scarcity and the emergence of a black market in which controlled commodities cost significantly more.
Raghuram Rajan selgitab ühe debati valguses majandusteadlaste poolt uuritavate küsimuste keerulisust ja teooriast tulenevate ettepanekute rakendamise problemaatilisust. Tema järeldus:
All of this implies that economic policymakers require an enormous dose of humility, openness to various alternatives (including the possibility that they might be wrong), and a willingness to experiment. This does not mean that our economic knowledge cannot guide us, only that what works in theory—or worked in the past or elsewhere—should be prescribed with an appropriate degree of self-doubt.
Paar nädalat tagasi lugesin Postimehest Viktor Trasbergi arvamuslugu "Mis maksab toit?" ja ei suutnud ära imestada, et Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent ilma igasuguse nalja või irooniata avalikult taolisi seisukohti võtab – sisuliselt väidab, et konkurentsi piiramine alandab hindasid või kuidagi "ühiskonna ressursse" efektiivsemalt rakendab.
Ilmselt oli natuke palju loota, et Trasbergi kolleegid tema "analüüsi" puuduseid üritavad siluda, kuid arvamusloos toodud mõttekäigud olid sedavõrd vastuolulised ja problemaatilised, et neid natuke üksikasjalikumalt vaadelda.
Trasberg alustab enda artiklit tähelepanukaga, et Eestis loodud lisaväärtusest moodustab kaubandus umbes 11%. Mulle jääb arusaamatuks, mida annab kogu Eestis loodud lisaväärtusest kaubanduse loodud 11% välja toomine? Ilma võrdluseta teiste riikidega pole selle numbriga midagi peale hakata. Teadmine, et Eestis loodud lisaväärtusest moodustab kaubanduses (kusjuures kas tegu on ainult jae- või ka hulgikaubandusega ei selgu kuskilt) loodu 11% ei võimalda midagi mõistliku öelda Eestis müüdavate toidukaupade hindade kohta. Euroopa Komisjoni tellimusel valmis 2009. aastal uurimus The functioning of the food supply chain and its effect on food prices in the European Union (pdf), mille tabelis 1 on toodud EU 27 lisaväärtus jae- ja hulgikaubanduse osas. Jättes kõrvale, et 11% ei õnnestunud mul tabelis toodud arvudest kuidagi kokku saada, selgub võrdlusest teiste riikidega, et Eesti jaekaubanduse loodud lisaväärtus on 5.2% oluliselt kõrgem Soome 3.5%-st, Rootsi 3.7%-st või Saksamaa 4.1%-st.
Kui kaubanduses loodud lisaväärtusest rääkida, siis eelkõige lisaväärtuse suurusest käibes. Võimalik, et Trasberg seda just silmas pidaski. Nii on Luksemburgis kui Leedus, Rumeenias ja Ungaris kaubanduses loodud lisaväärtuse protsent Eestist madalam, kuid paljudes teistes Euroopa riikides kõrgem. Nendest arvudest ei ole aga alust teha kaugele ulatuvaid järeldusi, sest me ei tea, millised on kaubanduspinna omanike ja kauplejate omandisuhted ning ainuüksi maksupoliitika või ühe osapoole asumine teises riigis võivad neid numbreid oluliselt moonutada.
Trasbergi arvamuslugu kubiseb taolistest vastuoludest ja probleemidest ning ma panin neist enamuse kirja, kuid see on pikem jutt, mis läheb joone alla peitu ja ootab lugema eelkõige neid, kelle teema vastu sügavam huvi. Üks on aga selge: Trasbergi ei huvita toidukaupade hinnataseme tegelikud põhjused ning tal puudub uudishimu selle vastu, kuidas ja millistel põhjustel on kujunenud praegune olukord. Milleks aga võtab Trasberg sõna teemadel, milles ta ei orienteeru? Milleks avaldada Eesti ühes suurimas päevalehes arvamuslugu, mis ei ole isegi esmakursuslase essee vääriline rääkimata siis majandusteooria dotsendist? Vastust nendele küsimustele teab ainult Trasberg ise, kuid üks on kindel: jaekaubanduse majanduslikust poolest ei näi Trasberg õieti midagi aduvat. Parem kui ta jääks tahvliökonoomika juurde ja jätaks toidukaupade hinnatasemest kirjutamine inimestele, kes teema vastu vähemalt sügavamat huvi tunnevad.
Hardo Aasmäe on enda arvates kirja pannud pika loo Detroidi õnnetu saatuse tagamaadest, kuid kahjuks jätab ta mainimata olulise ja suudab üpriski ebaolulist võimendades näha sarnast saatust ka Tallinnale ja tervele Eestile.
Mulle jääb mõistmatuks, miks interneti ajastul ilmub artikleid, milles toodud mitmed väited on ekslikud või eksitavad, kuid oleks olnud ennetatavad mõne üksiku otsinguga. Kas tegu on lihtsalt autorile sümpaatse narratiiviga, mida pressitakse lugejale peale fakte ignoreerides?
Kõikidel Aasmäe artikli probleemidel ei ole ilmselt mõtet peatuda, kuid juba ainuüksi artikli algusest võib leida väiteid, millesse tasub kriitiliselt suhtuda. Nii on näiteks Aasmäe väited NAFTA-ga seoses arusaamatult veidrad. Kolme riigi majanduse sügavamat lõimumist võimaldava lepinguga, mis avaldab mõju tuhandetele linnadele ja ligi 530 miljonile inimesele, ei ole mõistlik hinnata ühe linna tööhõive või edukuse seisukohalt. NAFTA oli kõigile liikmesriikidel kasulik ja müüte vastupidisest on teiste seas kummutanud ka Sara J. Fitzgerald.
Keeruline on muuks kui arhailiseks või mõttetuks lihtsustuseks nimetada Aasmäe väidet, et tänapäeval tuleb Mehhikost 50% USA-s müüdavatest autodest. Taoline sõnastus on aga autotööstuse globaalse tarneahela puhul sageli sisutühi, sest ei pööra tähelepanu sellele, kust tulevad auto valmimiseks vajalikud erinevad osad ega seda, mis riigist on pärit tehaste omanikud ja kus või kuidas nad enda kasumit kajastavad. Graig Howie vaatas mõned aastad tagasi natuke detailsemalt seda, kes toodab USA-s autosid ja kui paljud komponendid on toodetud kohapeal või sisse toodud.
Eelnevad kaks seika pärinevad ühest lõigust ja ilmselt võiks samas vaimus jätkata, kuid eesmärk ei ole selle postitusega lugeja kannatust proovile panna vaid juhtida tähelepanu artikli suurimale probleemile: Detroidi languse põhjuseks ei olnud niivõrd sotsiaal-majanduslikud programmid või poliitilised otsused kuivõrd tehnoloogiline progress, mis aegamööda röövis Detroitilt konkurentsieelised, mis võimaldasid linnal varasemalt aastakümneid õitsed.
Viimaste nädalate jooksul on paljude teiste seas käsitlenud Detroiti languse põhjuseid Megan McArdle ja Edward Glaeser, kes mõlemad juhivad tähelepanu Detroiti esialgsele geograafilisele eelisele. Asukoht Detroiti jõe ääres võimaldas soodsat ligipääsu tootmiseks vajalikele toorainetele samas kui kohalike ettevõtlikus võimaldas luua eduka uue tööstusharu. Ajaga kaotas aga asukoht jõeääres toorainete transpordi osas tänu tehnoloogilisele progressile enda eelise ja riskialtimad väikeettevõtjad asendusid riske pelgavate keskastmejuhtidega suurtööstuses.
Mööda ei ole mõtet vaadata ka autotööstuse ametiühingute mõjust, mis võimaldas küll töötajatel nõuda äärmiselt heldeid hüvitisi, kuid samas õõnestas suuremate tootjate sõidukite kvaliteeti. Hüvede finantseerimiseks tulid ressursid eelkõige toodetud sõidukite kvaliteedi arvelt, kuid nii, kuidas Detroiti suuremate autotootjate kartelli hakkas survestama teiste riikide autotööstuse konkurents, muutusid kvaliteediprobleemid tõsiseks probleemiks, mis vähendas läbimüüki ja õõnestas seeläbi ametiühingute lubaduste täitmiseks vajaliku tulubaasi.
Tehnoloogilise progressi alla liigitub ka konditsioneerid laialdane kasutusele võtmine, mis võimaldas mugavat elu oluliselt soojemas kliimas. Milleks kannatada ebameeldivalt jahedat kliimat kui sul on võimalik kolida märksa soojemasse ja meeldivamasse keskkonda? Taoline mõttekäik tundus loogiline paljudele, kes Detroitile selja keerasid ja hoopis lõunapoolsematesse osariikidesse kolisid, kus ametiühingute mõjuvõimu piirav seadusandlus ka autotööstus avatud kätega ootas.
Detroitist oli saanud 1950ndate alguseks aga ühe tööstuse linn, mille tõttu avaldasid kohaliku autotööstuse tagasilöögid ebaproportsionaalselt suurt mõju ka linna maksutuludele. Samas oli aga linn headel aegadel sõlminud linnaametnike ja -töötajate ametiühingutega heldeid lepinguid ja võimaldanud avalike teenuseid, mis kõik eeldasid kõrget tööhõivet koos sellest tuleneva maksutuluga.
Maksutulu suunati kuritegevuse vähendamiseks vajalike meetmete asemel infrastruktuuri projektidesse, mida linn ega selle elanikud tegelikult ei vajanud. Investeeringud elamute ehitamisesse mängivat siin samuti rolli, kuid ikkagi teisejärgulist rolli, mis kohe kindlasti ei olnud Detroiti hääbumise peamiseks põhjuseks. Lisame siia juurde ka Detroiti rassilised probleemid, mis avaldusid äärmiselt düsfunktsionaalses kohalikus poliitikas, ja saamegi kompoti mitmetest erinevatest teguritest, mis kokku selgitavad Detroiti languse tagamaid oluliselt paremini kui Aasmäe propageeritud narratiiv, kus peamist rolli mängivad poliitilised otsused läbi odava tööjõu.
Aasmäe puuduliku Detroiti languse põhjuste kirjeldamise tagajärjel ei ole põhjust tõsiselt võtta ka Aasmäe väiteid nagu hiiliks Detroit Tallinnale üha lähemale. Kindlasti koondub järjest suurem osa elanikkonnast Tallinnasse, kuid see on pigem hea kui halb nagu ühes varasemas postituses juba kirjeldasin, ja meil kõigil on sellest oluliselt rohkem võita kui kaotada.
Aasmäe hädaldab ja kurdab ning üritab läbi Detroiti kaasuses tendentsliku kirjelduse pressida peale narratiivi, millel on ainult kõige pealiskaudsemad seosed tegelikkusega, kuid taolise häma asemel võiks ta panustada hoopis lahenduste kirjeldamisele, mis võivad aga käesolevat artikli valguses ja lähemal vaatlusel osutuda mitte lahendusteks vaid hoopis veskikiviks, mille Aasmäe soovib Tallinnale või lausa tervele Eestile kaele panna enne jõkke tõukamist.
Aeg-ajalt satub huviorbiiti mõni uurimus, mis võib käsitletud teemade tõttu ka teistele huvi pakkuda, sest teemad on sageli universaalsed ja haakuvad hästi ka Eestiga. Kuna uurimused on aga nagunii inglise keelsed, siis ei hakka neid ümber jutustama vaid toon välja autori(te) enda kokkuvõtte. Lõplikud järeldused jäägu lugejatele.
Contracting Institutions (Claudia R. Williamson) – This paper attempts to provide a theoretical framework and empirical analysis to unpack the black box of property rights. The framework entails distinguishing between private and public protection and subsequent enforcement mechanisms. Previous findings suggest that informal, cultural rules underlie constraints on government predation. Following this logic, this study asks how contract enforcement is achieved – through formal or informal mechanisms? After controlling for reverse causality, the empirical results suggest that informal cultural mechanisms protect against private predation and support contracting institutions while the formal institutions are insignificant.
* * *
Grocery Bag Bans and Foodborne Illness (Jonathan Klick, Joshua D. Wright) – San Francisco County was the first major US jurisdiction to enact such a regulation, implementing a ban in 2007. There is evidence, however, that reusable grocery bags, a common substitute for plastic bags, contain potentially harmful bacteria. We examine emergency room admissions related to these bacteria in the wake of the San Francisco ban. We find that ER visits spiked when the ban went into effect. Relative to other counties, ER admissions increase by at least one fourth, and deaths exhibit a similar increase.
* * *
Patents and Innovation: Evidence from Economic History (Petra Moser) – The weight of the existing historical evidence suggests that patent policies, which grant strong intellectual property rights to early generations of inventors, may discourage innovation. On the contrary, policies that encourage the diffusion of ideas and modify patent laws to facilitate entry and encourage competition may be an effective mechanism to encourage innovation. Carefully executed historical analyses can help to shed further light on these pressing issues of patent policy.
* * *
Riding in Cars with Boys: Elinor Ostrom's Adventures with the Police (Peter J. Boettke, Jayme S. Lemke, Liya Palagashvili) – In order to combat the conventional view that “bigger means better,” Ostrom pioneered a field work-based framework for measuring police services that utilized consumer surveys and thereby created a community-centered model of analysis for public services. In this paper, we contend that although Ostrom’s career demonstrated the importance of employing multiple methods, her most enduring contributions and legacy came from on-the-ground research. Her case studies and field work proved to be necessary for examining complex systems beyond the state-market dichotomy, and these methods of analysis should be defended as critical for inquiry into the variety of institutional arrangements.
* * *
The Hygienic Efficacy of Different Hand-Drying Methods: A Review of the Evidence (Cunrui Huang, Wenjun Ma, Susan Stack) – This review found little agreement regarding the relative effectiveness of electric air dryers. However, most studies suggest that paper towels can dry hands efficiently, remove bacteria effectively, and cause less contamination of the washroom environment. From a hygiene viewpoint, paper towels are superior to electric air dryers. Paper towels should be recommended in locations where hygiene is paramount, such as hospitals and clinics.
* * *
Soviet power plus electrification: What is the long-run legacy of communism? (Wendy Carlin, Mark Schaffer, Paul Seabright) – Two decades after the end of central planning, we investigate the extent to which the advantages bequeathed by planning in terms of high investment in physical infrastructure and human capital compensated for the costs in allocative inefficiency and weak incentives for innovation. We assemble and analyse three separate types of evidence. First, we find that countries that were initially relatively poor prior to planning benefited more, as measured by long-run GDP per capita levels, from infrastructure and human capital than they suffered from weak market incentives. For initially relatively rich countries the opposite is true. Second, using various measures of physical stocks of infrastructure and human capital we show that at the end of planning, formerly planned countries had substantially different endowments from their contemporaneous market economy counterparts. However, these differences were much more important for poor than for rich countries. Finally, we use firm-level data to measure the cost of a wide range of constraints on firm performance, and we show that after more than a decade of transition in 2002–05, poor ex-planned economies differ much more from their market counterparts, in respect to both good and bad aspects of the planning legacy, than do relatively rich ones. However, the persistent beneficial legacy effects disappeared under the pressure of strong growth in the formerly planned economies in the run-up to the global financial crisis.
Paar nädalat tagasi teatas Forum Cinemas, et soovib omandada Solaris Kino, mille peale tärkas nii mõneski inimeses konkurentsi ja monopoli ekspert, kelle hinnangul oleks taolise koondumise tagajärg monopol, mille tekkimist tuleks takistada. Rahva monopolimurest ajendatuna pidas kultuuriminister Rein Lang vajalikuks konkurentisameti poole pöörduda:
Kultuuriministeerium saatis eile konkurentisametile kirja, milles viidatakse võimalikule vastuolule seadusega, kui Forum CinemasSolaris Kino ära ostab.
"Kultuuriministeeriumi hinnangul koondub suurem osa kinoturust ühe ettevõtja kätte ning võib olla vastuolus konkurentsiseadusega," nenditakse kultuuriminister Rein Langi allkirja kandvas dokumendis.
Kirjas märgitakse, et kultuuriministeeriumi põhimääruse järgi on ministeeriumi üheks ülesandeks korraldada, koordineerida ja suunata filmi valdkonna arendamist ja probleemide lahendamist ning seetõttu palub ministeerium konkurentsiametil anda õiguslik hinnang ja seisukoht tehingu kohta.
Kogu selle monopoli jutu taga jääb aga paljudel märkamatuks, et olukorda tasub vaadelda natuke laiemalt kui "Tallinnas on kaks suuremat kino, mis nüüd soovivad üheks monopoliks koonduda".
Kinodes näidatakse ikkagi filme ja see on peamine põhjus, miks üldse kinno minnakse, kuid filme saab ka mujal vaadata kui kinos. Alustades DVD-ga ja lõpetades erinevate veebirakendustega, kust on võimalik filme nii osta kui laenutada. Lisame siia veel Elioni ja Starmani teenused, mille raames on võimalik tellida filmikanaleid ja Elionil toimib isegi oma laenutus ning saame olukorra, kus filmide vaatamiseks on legaalseid võimalusi enam kui küllaga. Ei tasu unustada ka piraatlust.
Filme on seega võimalik vaadata mitte ainult kinos vaid ka kodus (miks mitte ka tänaval), millest tulenevalt on kinopiletile olemas tõsiselt võetav asenduskaup ehk kaup, mis täidab sarnast funktsiooni ega võimalda sisuliselt tekkida klassikalisel monopolil, mis saab hindu vastavalt enda suvale sättida, sest kliendil alternatiivi pole. Vastupidi, kinopidajad peavad arvestama sellega, et kinopileti hinda saab tõsta ainult teatud piirini, mille järel hakkavad potentsiaalsed kinokülastajad alternatiive tarbima ja kui neil tekib alternatiivi tarbimise harjumus, siis on neid kinno tagasi meelitada juba keeruline.
Kinopidajad peavad lisaks arvestama ka tõsiasjaga, et filmid on meelelahutus, mille asenduskaupade hulka kuulub muu hulgas kõik, mis käsitletav meelelahutusena alustades kontsertite ja teatritega ning lõpetades YouTube'ide ja Vimeo'dega. Hulgaliste alternatiividega (asenduskaupadega) olukorras puudub majanduslik põhjus kahe kino koondumist takistada ja kõik taandub juriidilistele nüanssidele. Ma loodan, et konkurentsiametis on inimesi, kes on huvitatud taoliste koondumiste sisulisest poolest mitte ainult juriidikast, mis tänu konkurentsiseaduse kohatisele arhailisusele võib jääda lõpliku otsuse tegemisel siiski domineerivaks.
Ehk väärib tähelepanu ka tõsiasi, et kino ärimudel ei rajane niivõrd piletihinnale kuivõrd kõigele sellele, mida inimestel on võimalik kinosaali filmi vaatama minnes kaasa müüa ja mida neile on võimalik näidata enne filmi algust. Hea ülevaate kinode ärimudelist andis mõned aastad tagasi Edward Jay Epstein Slate'i jaoks kirjutatud artiklis The Popcorn Palace Economy, mis juhib tähelepanu sellele, kust kinod enda raha teenivad.
Forum Cinemas ja Solaris Kino koondumise takistamiseks ei ole mõjuvat põhjust ning hirmud koondumisele järgnevast hinnarallist ei ole põhjendatud. Ilmselt selgub veel lähiajal, mida arvab tehingust Konkurentsiameti. Jääme ootama.
Ma ei arvagi, et loosungiga „Eesmärgiks on õnnelikud inimesed!” välja tulles see kohe ka juhtuks. Aga kui me arutleme, milleks riik üldse loodud on ja mis võiks tema eesmärk olla, on teisi ideid väga raske leida. Mis muu saaks riigi kui struktuuri eesmärk üldse olla, kui tagada see, et seal elaksid õnnelikud inimesed? Majanduskasvu sihiks seadmine tundub minu jaoks veidi kesine: kõhu täis söömine on küll üks esmaseid vajadusi, aga sellest jääb inimeseks olemiseks väheks.
Mind häirivad taolised mõttekäigud enda vildakuse tõttu, eriti kui on olemas põhjalike uurimusi, mis annavad mõista, et inimeste sissetulekutel (ja seda võimaldaval majanduskasvul) on otsene seoses inimeste subjektiivse rahuloluga, mida võiks lihtsustatult ka õnnelikkuseks nimetada. Inimeseks olemist võimaldavad mitmekülgsemad ja laiemad valikud enda elu korraldada ja siin on sissetulekul tähtis roll. Betsey Stevenson ja Justin Wolfers, kes ei ole just üleliia tuntud enda parempoolsete vaadete poolest, avaldasid mõned kuud tagasi uurimuse Subjective Well‐Being and Income: Is There Any Evidence of Satiation?.
Toetudes põhjalikele ja ulatuslikele aegridadele ja erinevate riikide andmetele on tulemuseks järeldus, et majanduskasvu poolt võimaldatav sissetulekute kasvamine võimaldab suuremat subjektiivset rahulolu ehk õnnelikumaid inimesi. Mul on kahju, et Peeter Jalakas sedavõrd kitsendavalt majanduskasvu tõlgendab, et tulemuseks on lihtsalt vastuoluline jutt, mis tegelikkusega hästi ei haaku.
Betsey Stevenson ja Justin Wolfers andsid juuni lõpus ka pikema intervjuu Russ Robertsile, kus selgitasid uurimuse tausta ja arutlesid ka kasutatud metodoloogia üle.
NB! Ilma väga mõjuva põhjuseta edaspidi enam Päevalehele ei viita, sest ka arvamuslugude tasuliseks tegemine ei ole põhjendatud olukorras, kus arvamuslugude autoritele ei maksta midagi.
The Next Internet-Like Platform for Innovation? Airspace (Think Drones) – Eli Dourado kirjutab Wired’is, kuidas lennuruumist võib droonide abil saada järgmine laiaulatuslik innovatsiooniplatvorm, millele on võimalik ehitada uuenduslike lahendusi nii uutele kui vanadele probleemidele. Üks huvitavamaid on võimalus päikesepaneelide arengu tulemusena kuude kaupa stabiilselt (nii 60 km kõrgusel) hõljuvate droonide abil luua uus interneti või telekommunikatsiooni infrastruktuur. Peaasi, et keegi kogu valdkonda enne üle ei reguleeri kui midagi on õieti juhtuma hakanud.
* * *
Meet the ‘tutor kings and queens’ – Yojana Sharma kirjutab BBC jaoks, kuidas Hong Kong’is on mõnedest õpetajatest saanud ihaldusväärsed tuutorid, keda jälgitakse samasuguse pühendumusega kui näitlejaid või muusikuid. Sarnaseid tendents võib kohata ka Lõuna-Koreas, Tais ja Indias, kus kenamatest õpetajatest on saanud superstaarid, kes korvavad kohaliku koolisüsteemi puudujääke. Ettevõtlikumatele tuutoritele tähendab see üllatavaltki tulusat tulevikku.
* * *
Memories of Peak Oil – Vaclav Smil tunneb huvi, miks keegi enam eriti “peak oil”-ist ei räägi ja leiab, et vaikuse peamiseks põhjuseks on tõsiasi, et 2012. aastal toodeti rohkem naftat kui kunagi varem ja naftavarude drastilisest vähenemisest eriti rääkida ei saa. Smil’i optimismi ohjeldamiseks võib aga lugeda James Hamiltoni, kes juhib tähelepanu natuke vähem rõõmustamist pakkuvatele seikadele.
* * *
Everest Maxed Out – Mark Jenkins kirjeldab enda viimast Eversti külastust ja maailma kõrgeima mäe staatusega kaasneva populaarsuse tagajärgi. Pikad järjekorrad, mitme tunnised ooteajad ning kõhedust tekitavad külmunud laibad raja kõrval annavad mõista, et midagi peab muutuma. Eriti võigas tundub olevat olukord inimestest mahajääva prahi ja ekskremendiga, mida keegi sarnaselt laipadele mäeotsast koristama vabatahtlikult ei lähe. Nepaali valitsuselt pole aga julgeid otsuseid niipea oodata, pigem peamistelt ekspeditsioonide korraldajatelt.
* * *
We Aren’t the World – Ethan Watters kirjutab Pacific Standard’i jaoks Joe Henrich’ist, kes otsustas enda antropoloogia praktika käigus Peruus proovida ühte biheivioristliku eksperimenti. Selgus, et kohalikud ei käitunud sugugi nii nagu USA ülikoolide tudengid, kes tavaliselt taolistes eksperimentides osalevad. Tulemused panid Heinrich’i aga mõtlema, et äkki on sarnastest eksperimentidest tehtud laiaulatuslikud järeldused alusetud?
* * *
Who Owns This Land? In Greece, Who Knows? – Suzanne Daley kirjeldab New York Times’is kreeklaste probleemset suhet kinnisvarasse, mis on eelkõige tingitud eelajaloolisest viisist omandisuhete registreerimisel. Kui eestlaste jaoks on elektrooniline kinnistusraamat iseenesest mõistetav, siis kreeklased ei ole vaatamata sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvatele investeeringutele kaugemale jõudnud paberis ja pliiatsist. Ja kui omandisuhete tõestamine on keeruline, siis kinnistu piiride välja selgitamine võimatu. Hämmastavalt valgustav artikkel.
* * *
Generation Boris – The Economist kaardistab noorte brittide poliitilisi suundumusi ja tõdeb mõningase ettevaatlikkusega, et noorte maailmavaade on oluliselt liberaalsem kui nende vanematel või vanavanematel. Muu hulgas selgub, et noored on märksa vabameelsemad samadooliste abielude, eutanaasia, seksi, narkootikumide ja alkoholi suhtes, kuid märksa skeptilisemad maksude ja ümberjaotamise osas. Ilmselt jääb liberaalide revolutsioon siiski tegemata, kuid poliitikat võib see järgnevate aastakümnete jooksul küll tuntavalt mõjutada. Jälgigem huviga.
Sven Kirsipuu kaitses hiljuti Äripäevas Rahandusministeeriumi otsust mitte kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Problemaatiliseks teeb artikli mitte niivõrd Kirsipuu käsitlus sotsiaalmaksu laest kui suunatud soodustusest vaid soov võrdsustada EAS’i arendustöötaja kaasamise toetusmeede maksusoodustusega.
Vastupidiselt maksusoodustusele kaasnevad arendustöötaja kaasamisega läbi EAS’i ettevõtjale ka ulatuslikud kulud ja ka riskid. Kulude kohalt väärib esile tõstmist, et EAS’ile tuleb esitada taotlus, mille ettevalmistamine on ajamahukas, ja hiljem pidevalt ka kaasatud arendustöötaja tegevusest aru anda. Bürokraatiahulk, mis toetuse taotlemisega kaasneb, on arvestatav ja seab suuremad ettevõtted, kellel on rohkem inimressurssi, automaatselt eelisseisu. Tähelepanu väärivad ka kaudsed kulutused, mis väljenduvad eelkõige EAS’i personalikulus, kuid mulle tundub, et neid on Kirsipuu otsustanud lihtsalt ignoreerida. Riskide osas ei ole vaja aga kaugemale vaadata kui eelmise aasta oktoobrisse kui EAS otsustas antud toetusi ettevõtjatelt tagasi nõuda probleemide tõttu, mis tulenesid eelkõige EAS’i töötajate tähelepanematusest.
Keeruline on ka nõustuda Kirsipuu väitega, et EAS’i toetuse näol on “tegemist oluliselt paremini sihitud meetmega alles loomisel olevate töökohtade suunal” olukorras, kus meede kitsendab oluliselt nii töötajate ringi, keda saab toetust kasutades üldse palgata, kui ka nende arvu. Tähelepanu väärib ka tõsiasi, et nelja aasta jooksul jagati arendustöötaja kaasamise toetusega 12,2 miljonit eurot ehk natuke üle 3 miljoni euro aastas, kuid sotsiaalmaksule lae kehtestamisega väheneb sotsiaalmaksu laekumine 14 miljonit eurot aastas ja seda hinnanguliselt 2500 inimesele rakenduva lae kehtestamise tõttu. Samas ei leia Kirsipuu artiklis mainimist tõsiasi, et EAS’i arendustöötaja toetust on saanud viimase 4 aasta jooksul 65 ettevõtet.
Häma jagub aga veelgi kui jutt läheb ettevõtjate maksukäitumisele:
Sotsmaksu lae kehtestamise ettepanekuga sooviti vähendada ka maksupettusi ja tööjõumaksude optimeerimist, nt palga asemel igakuiste dividendide maksmist. Samas näitavad arvutused, et tegelikult ei ole põhjust eeldada muutust ettevõtete käitumises.
Alatu on enda argumentatsioon üles ehitada “arvutustele”, mille sisu ega olemusega (mida? kuidas? miks?) ei ole võimalik tutvuda samas toppides maksupettused (illegaalne tegevus) ja maksude optimeerimine (legaalne tegevus) ühte patta. Makse optimeerivad ettevõtted ei ole probleemsed ja nende palgataseme kohta üldistuste tegemisel nende liigitamine samasse klassi maksupetturitega on häbematult manipuleeriv.
Mulle jääb ka mõistmatuks, miks võrdleb Kirsipuu Eesti tööjõu maksukoormust (ja sedagi üldiselt – kas konkreetseid numbreid on piinlik mainida?) Eesti eelnevate perioodidega kui kvalifitseeritud tööjõu eest konkureerivad Eesti ettevõtted mitte 2008. aastaga vaid ikkagi teiste riikide ettevõtetega, kellele rakendub nende asukoha riigi maksukoorumus. Kirsipuu viitab ka uuringutele, mille kohaselt on välisinvestori jaoks maksukoormusest olulisemad mitmed muud tegurid, kuid Eesti investori (ja me kujundame Eesti maksupoliitikat eelkõige eestlaste huvidest lähtuvalt, eks ju) jaoks on üks suuremaid küsimusi, kas maksukoormuse tõttu tasub mujal alustada või idee teostamisest lausa loobuda?
Eelnevale vigasele ja puudulikule arutelule toetudes jõuab Kirsipuu järelduseni:
Sotsiaalmaksu laest tekkiv maksutulude vähenemine [on] ebaproportsionaalselt suur võrreldes võimalike positiivsete mõjudega ning meede toetab eelkõige kõige võimekamaid ettevõtteid. Sotsiaalmaksu lae kehtestamise asemel tuleks täiendada ja arendada täna EASis olemasolevaid ja oluliselt täpsemini suunatud meetmeid kõrge lisandväärtusega töökohtade loomiseks ning välisekspertide teadmiste importimiseks.
Sõnu ja lauseid on Kirsipuu ritta seadnud, kuid tema kokkuvõte ei baseeru eelnevale jutule vaid näib olevat artikli lähtepunkt, mille õigustamiseks on hiljem kõik eelnev tekitatud.
Täiesti vastumeelseks teeb Kirsipuu artikli aga suhtumine, kus maksustamine (teenitud raha võtmine) on võrdsustatud toetuste jagamisega (teenimata raha andmisega), mis võimaldab raha mitte võtmist (sotsiaalmaksule lae kehtestamisega) näidata andmisena sarnaselt toetuste jagamisele. See aga eeldab lähtepunkti, milles riigil on alati olnud õigus kõigele, mida ei ole (veel?) võetud. Taoline lähenemine on äraspidine ja tuleneb tülgastavast ametnikuloogikast, millega ükski erasektori tööandja nõustuda ei saa.
Kaks aastat tagasi (2011. aasta aprillis) ilmus Ekspressis artikkel Haigekassa ei arvestanud Villa Benita puhul kohtuotsust, mis käsitles halduskohtu otsust kaasuses, kus Haigekassa jättis hooldusravi teenust osutav Villa Benita täiendava hooldusravi tellimuse konkursist lihtsalt välja:
Villa Benita lubas võtta haigekassas kindlustatud inimesi hooldusravile sama raha eest nagu ülejäänud hooldushaiglad. Haigekassa aga isegi ei kaalunud Villa Benita pakkumist.
Märtsi lõpus otsustas Tallinna halduskohus, et Villa Benital on õigus ning haigekassal pole veenvaid argumente, et senisest kivistunud süsteemist kinni hoida.
Haigekassa tellib meditsiiniteenust maksumaksja raha eest. Avaliku ressursi jagamisel peab olema võimalus osaleda kõigil nõuetele vastavatel isikutel, leidis kohtunik Villem Lapimaa. Raha peab haigekassast saama see, kes pakub paremat teenust ja odavamalt.
Ekspressis ilmunud lugu tundus esialgu sedavõrd must-valge, et pöördusin Haigekassa avalike suhete juhi poole, et teada saada, kas midagi, mis võimaldaks haigekassa valikuid natuke selgemalt mõista, jäi artiklist välja.
Järgnenud 2-kuulise kirjavahetuse käigus hakkasid ükshaaval ilmnema erinevad nüansid, mille detailide täpsustamisel muutusid Haigekassa esindajad järjest üldsõnalisemaks ja tõrksamaks. Kaasuse üksikasjade mõistmiseks vajaliku teabe kätte saamiseks olin sunnitud kaasama Andmekaitse Inspektsiooni, kelle abil tuli Haigekassa esindajatele selgitada, et avaliku teabe seadus on ka Haigekassale täitmiseks. Dokument, millega tutvumist Haigekassa juhatuse assistent Reelika Truuts erinevaid ringloogika mänge mängides takistas, oli Haigekassa apellatsioonikaebus, mis esitati Haigekassa poolt 25. aprillil 2011. aastal Tallinna Ringkonnakohtule.
Põhjus kogu lugu kirja panna nüüd mitte aga kaks aastat tagasi taandub vägagi lihtsale põhjusele: Villa Benita ja Haigekassa kaasuse arutamisega ei piirdutud ringkonnakohtus vaid see läks edasi Riigikohtusse, kus küsimus läks edasi Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule. Lõpliku otsuseni jõuti alles mõned kuud tagasi, eelmise aasta 29. novembril.
Riigikohtu kolleegium käsitles AS Villa Benita ja OÜ BioDesign kaebeõigust ning vaidlusaluse otsuse õiguslikku iseloomu. Seejärel selgitas kohus kaalutlusotsuste põhjendamise kohustust ja võttis seisukoha Haigekassa otsuse põhjendamisvigade tagajärgede kohta, mille järel kontrollis kolleegium Haigekassa otsuse sisulist õiguspärasust.
Vaidlusaluse otsuse õiguslik iseloom
Üks huvitavamaid seikasid oli Haigekassa soov taandada kogu küsimus menetluslikele nüanssidele, millest tuleb välja, et kui tegu on otsusega, mis nagu ei olegi otsus, siis see edasi kaebamisele ei kuulu ehk Haigekassa esindajate sõnastuses:
Halduskohtu otsuses on jäetud tähelepanuta Eesti Haigekassa käsitlus, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna nende suhtes ei ole vaidluse esemeks olev haldusmenetlus alanud.
. . .
Kaebajate õigusi saaks haldusmenetluse algatamata jätmine nende suhtes rikkuda ainult siis, kui haldusorganil oleks kohustus haldusmenetlus algatada. Selline kohustus vastustajal puudub (RaKS § 35 lg 2). Otsus ei välista kaebajate õigust taotleda ravi rahastamise lepingu sõlmimist, kui vastustaja poolt RaKS § 36 lg‑s 4 sätestatud kriteeriumide kaalumisel ilmneb sellise otsuse õigsus
Ei Tallinna Ringkonnakohus ega Riigikohtu kolleegium pidanud taolist arutluskäiku tõsiselt võetavaks:
Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlusalune otsus on haldusakt, kuna sellega määratakse siduvalt kindlaks tingimused, millele ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatav taotlus peab vastama ja kellel on õigus sellist taotlust esitada. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud põhjusel vastab otsus nr 295 eelhaldusakti tunnustele, millega HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Otsus on sarnane hanketeate või hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused ja mida kolleegium on oma praktikas samuti pidanud eelhaldusaktiks.
Haigekassa esimene argument näib olevat eelkõige ajendatud tõsiasjast, et Haigekassa poolt tehtud kaalutlusotsus ei olnud piisavalt põhjendatud. Kohtule oli seega vaja jätta mulje, et Haigekassa ei pidanud põhjendamist vajalikuks, sest nende arvates polnud haldusmenetlust üldse alustatudki. Kui taoline manööverdus oleks läbi läinud, siis ülejäänud küsimuste arutamiseks poleks enam põhjust olnud.
Kaalutlusotsuste põhjendamise kohustusest ja põhjendamisvigade tagajärgedest
Vaidluse teine osa käsitles seda, kuidas Haigekassa enda valikuid teeb ja kuidas valikute tegemise aluseid on asjaosalistele kättesaadavas vormis dokumenteeritud. Kuna haigekassa valikud toimusid kaalutlusõiguse alusel, siis varasemale kohtupraktikale toetudes oleks haldusakti motivatsioon pidanud olema “eriti põhjalik”. Vaidlusaluse Haigekassa otsuse tekst ei sisaldanud aga faktilisi aluseid ega kaalutlusi, mille tõttu polnud võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses (ringkonnakohus) esitatud, põhjendustest juhinduti juba haldusakti andmisel.
Vaatamata sellele asus Riigikohtu kolleegiumi enamus seisukohale, et tegemist oli erandliku olukorraga, kus pole põhjust kahelda, et Haigekassa juhindus otsuste tegemistel muudest kaalutlusest kui riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest ja haiglavõrgu arengukavast, mille arvestamise kohustuse tuleneb ravikindlustuse seadusest. Taolise erandi tegemine üldistel ja segastel alustel sai aga terava kriitika osaliseks riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamuses, millega ühines riigikohtunik Harri Salman.
Eriarvamusest selgub, et kahe riigikohtuniku hinnangul on taolises otsuses mitmeid puudusi, mis teevad sarnaste juhtumite lahendamise tulevikus oluliselt keerulisemaks:
vaidlustatud otsus oli kaalutlusotsus, seega oleks tulnud kõigepealt selgitada, kas kaalutlusotsuse tegemisel oli võimalik ja tuli kaaluda erinevaid lahendusi. Riigikohus nendele küsimustele ei vastanud ja ebaselgeks jäi, milliseid võimalikke lahendusi otsuse tegemisel kaaluti ning millest on haldusorgan haldusakti andmisel lähtunud;
kolleegiumi enamus ei võtnud otsuse osas kindlat seisukohta, kas muudetakse senist järjekindlat paraktikat või luuakse uus erand. Nii jäi lahtiseks, millistest reeglitest tuleb sarnaste asjade lahendamisel tulevikus lähtuda. Eriarvamuses rõhutatakse, et Riigikohtu üheks rolliks on kohtupraktika ühtlustamine, mis tähendab selgete seisukohtade esitamist;
eriarvamuses ei nõustuta enamuse seisukohaga, et kui haldusaktis puuduvad põhjendused ja kaalutlused, ei ole see haldusakti tühistamise aluseks juhul, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samast põhjendusest, mis esitati kohtumenetluses. Selline seisukoht halvendab kaebaja võimalusi end kaitsta ja kahjustab menetlusökonoomiat;
ringkonnakohus pole lähtunud tõendamiskoormise jagamisest ja tuginetud on üksnes abstraktsetele järeldusele, et kohtul pole põhjust kahelda haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlustes. Ka kolleegiumi otsusest ei nähtu, et haldusorgan lähtus kohtumenetluses esitatud põhjendustest kaalutlusotsuse tegemisel;
problemaatiline on kolleegiumi seisukoht, et kohtumenetluses esitatud põhjendusi ja kaalutusi võib arvestada kui mõistliku inimese jaoks pidi olema arusaadava, et haldusorgan juhindus samadest põhjendustest, mis esitati kohtumenetluse käigus. Põhimõtteliselt tähendab taoline seisukoht, et tulevikus tuleb kaaluda ka seda, kas kaebaja pidi aru saama, millistest haldusaktis esitamata põhjendustest ja kaalutlustest haldusorgan lähtus;
olukorras, kus puudutatud isik on sunnitud ainuüksi haldusakti kaalutluste ja põhjenduste saamiseks kohtusse pöörduma nihutatab haldustegevuses vajalikku tasakaalu käsukeskse lähenemise ning isikute õiguste ja vabaduste austamise vahel käsukeskse lähenemise kasuks. Haldusorgani eksimust kompenseeritakse puudutatud isiku koormamisega. Samuti nõrgestatakse tema seisundit, kindlustunnet ja võimalusi. Sisuliselt on ahendatud isikute võimalust kasutada kaebeõigust.
kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kõnealuses kaasuses aga puuduvad tõendid ja mõistlik ei ole ka eeldada, et otsust tehes kaalumist üldse teostati. Asja materjalidest ja kolleegiumi kohtuotsusest ei selgu, kas ja milliseid erinevaid lahendusi võrreldi. Selline viga haldustegevuses kujutab endast mitte formaalset, vaid sisulist õigusrikkumist – diskretsiooni teostamata jätmist.
Haigekassa otsuse sisulise õiguspärasuse kontroll
Eelnevalt toodud kahele formaalsele küsimusele lisaks arutas Riigikohus ka Haigekassa otsuse sisulist õiguspärasust, mis tundus vähemalt minule oluliselt nüansirikkam kui Riigikohtu kolleegiumi arutluskäik välja tõi. Sisulise küsimuse arutamine on jaotatav kaheks: RaKS § 36 lõikes 4 toodud kriteeriumite käsitlemine ja piirkonna määramine.
Kriteeriumitest
Riigikohus pidas oluliseks määratleda Haigekassa kaalutlusõiguse piirid RaKS § 36 kohaldamisel. RaKS § 36 lg 4 sätestab, et ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa asjaolusid lähtuvalt RaKS § 36 lõikest 4, mis sisaldab 10-punktilist loetelu.
Enda otsuses viitas Riigikohus varasemas haldusasjas asutud seisukohale, mille kohaselt RaKS § 36 lg 4 sõnastus ei võimalda sõnaselgelt hindajal valida, milliseid sätestatud kriteeriumitest kohaldada, ega luba ühtegi neist ka hindamisel arvestamata jätta. Kaalutlusotsuse tegijal peab selleks, et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, eeldusel, et ta kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid.
Kolleegium jäi seisukohal, et viidatud lahendiga ei ole vastuolus olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse teatud kriteeriumitest lähtudes eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg‑s 4 sätestatud kriteeriume.
Eriarvamuses asutakse aga seisukohale, et varasemas haldusasjas võetud seisukohta ei saa mõista selliselt, et käesolevas asjas on ühe kriteeriumi alusel eelvaliku tegemine põhjendatud. Edasist hindamist enamikus väljakuulutatud “piirkondades” ei toimu, sest sisuliselt on eelvalikuga tehtud lõplik valik. Eriarvamuse kohaselt on taoline kolleegiumi RaKS § 36 lg 4 tõlgendus väär. Kui Haigekassa annab mõnele kriteeriumile suurema kaalu kui teistele või välistab mõne kriteeriumi, tuleb see otsuses välja tuua ja põhjendada.
Piirkonnast
Toetudes ravikindlustuse seadusele leidis ringkonnakohus, et üks ravikindlustuse põhimõtetest on ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus, millest tulenevalt võib Haigekassa ravi rahastamise lepingute sõlmimisel teha piirkondlikke eelistusi. Seda seisukohta toetab ka RaKS § 36 lg 4 p 7, mis kohustab Haigekassat lähtuma ravi rahastamise lepingute sõlmimisel riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest ning haiglavõrgu arengukavast. Riigikohtu kolleegium leidis, et kohtud järeldasid õigesti, et kuna õigusaktidest ei tulene piirkondlikke eelistuste täpsemaid geograafilisi tingimusi, võib teenuse osutamise kohana määrata ka Haigekassa piirkondlikku osakonna teenindatava territooriumi siseseid väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondlikku kättesaadavuse huvides põhjendatud.
Riigikohtu kolleegium nõustus ka ringkonnakohtu seisukohaga, et Haigekassa poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlused valikukohtade määramise kohta olid asjakohased ja piisavad, seega oli vaidlustatud Haigekassa otsus sisuliselt õiguspärane.
Eriarvamuses juhiti aga tähelepanu taolise tõlgenduse problemaatilisusele. Kuigi regionaalpoliitiliselt olid Haigekassa argumendid asjakohased (igal kindlustatud isikul võiks olla võimalikult kodu lähedal mõni vastavate teenuste pakkuja), siis kaebajad väitsid, et patsiendid ei vali taastus- või hooldusraviteenuse osutajat tingimata selle järgi, milline neist tegutseb kodule kõige lähemal, vaid võivad eelistada näiteks töökohale lähemal olevat asutust või teha valiku teenuse kvaliteedi põhjal sealjuures esitasid kaebajad ka vastavaid statistilisi andmeid. Teenuse mõistlik kättesaadavus on võimalik tagada ka juhul, kui valikupiirkonda ei määrata mitte konkreetse linnana või suisa linnaosana, vaid mõistliku suurusega piirkonnana, näiteks maakond või vald.
Viimase seigana väärib eriarvamusest välja toomist, et riigikohtunik Tõnu Antoni arvates oleks vastupidiselt Haigekassa soovile tulnud selles haldusajas vaielda ka haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutajate eelistamise õiguspärasuse üle, sest piirkondade valik Haigekassa otsuses sõltus just sellest, millist tervishoiuteenuse vajadust ei suuda arengukavas märgitud haiglad ära katta.
Riigikohtu kolleegiumi lõpliku otsuse antud kaasuses võib kokku võtta järgnevalt: Haigekassa haldusakt oli piisavalt puudulik, et välja mõista kaebajatele kohtukulud, kuid piisavalt kohtumenetluse käigus sisustatud, et mitte otsust tühistada. Kaebajad said küll võidu, kuid mitmed olulised küsimused jäi vastuseta nagu selgus ka Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamusest.
Kaugeleulatuvatest nüanssidest
Minu arvates oli kogu kaasuse võtmeküsimuseks, kuidas on võimalik eelistada Keila ja Kallavere hooldusravihaiglaid, millest viimasega kokkupuutunud ei ole just kõige paremal arvamusel, Villa Benitale? Kirjavahetuse käigus Haigekassa esindajatega selgus, et Haigekassa hinnangul kattis Lääne-Harjumaa hooldusravi vajaduse Keila haigla, mis kuulus siis veel Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA alla ning nendega oli hooldusravi osutamiseks sõlmitud 5-aastane leping 2009. aastal. Taolise käsitlusega on aga kaks probleemi.
Esimene neist käsitleb teenuse osutamise piirkonna täiendavat kitsendamist, millega ei olnud konkurssi ajal võimalik arvestada. Täiendava hooldusravi valiku konkursi tingimustes ja isegi vaidlustatud Haigekassa otsuses on täiendava valiku piirkonnaks Harjumaa. Harjumaa täiendavat jagamist piirkondadeks nagu “Lääne-Harjumaa”, “Ida-Harjumaa” ja “Tallinn” ei ole dokumenteeritud ja kaalutlused, millest lähtuvalt on taolised kitsendused tehtud (millega arvestatud, millega mitte) jäävad mõistatuseks.
Kui juhtisin Haigekassa esindajate tähelepanu tõsiasjale, et Keila haigla näol oli tegu Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, siis kuidas saab juttu olla ainult Lääne-Harjumaa teenindamisest, kui sisuliselt on tegu tervet Põhja-Eestit teenindava regionaalhaigla hooldusravi osakonnaga? PERH’i enda arengukavas (pdf) on PERH’i teeninduspiirkonnaks oluliselt laiem piirkond kui Harjumaa. Vastuseks sain, et “Keila haigla” on PERH-i hooldusravi kliinik ning tema teeninduspiirkond on tõesti oluliselt laiem ja sinna võivad pöörduda pere- või eriarsti saatekirjaga kõik Tallinna ja Harjumaa patsiendid, kes on kantud Eesti Haigekassa Harju osakonna kindlustatud isikute nimekirja. Välistatud ei ole teenuse osutamine ka teistes piirkondades elavatele kindlustatud isikutele.
Kui palusin täpsustada, kust tuleneb jaotus “ida” ja “lääne” piirkonnaks, siis viidati Harju maakonna hooldusravi arengukavale aastateks 2004 – 2015 (pdf). Arengukavas on küll ühes tabelis tõesti toodud “lääne” ja “ida” jaotus, kuid millest taolise jaotuse tegemisel on lähtutud ei selgu kuskilt. Mõtlemisainet pakuvad aga tõsiasjad, et arengukava koostajateks on nende haiglate esindajad, kes Haigekassaga lepinguid omasid ja vaatamata sellele, et arengukava koostati 2004. aastal järgmiseks kümneks aastaks, ei ole isegi mitte proovitud arvestada tõenäosusega, et hooldusravi osutajaid võib selle aja jooksul juurde tulla. Seega jääb üle ainult nentida, et Harjumaa jaotamine täiendavatakse piirkondadeks oli meelevaldne ja lähtus eelkõige arengukavast, mis välistab konkurentsi ja vähendab seeläbi survet osutatavate teenuste kvaliteedile.
Teine probleem käsitleb aga Keila hooldusravi haigla juriidilist staatust. Nimelt oli juba 2010. aasta augustis selge, et PERH on huvitatud Keila hooldusravi haigla võõrandamisest ja võõrandamine viidi läbi avalikul (!) enampakkumisel. Et müügi vormistamiseni jõuti alles 2011. aasta mais ei muuda vähem oluliseks tõsiasja, et Haigekassa Keila hooldusravi haiglaga täiendavate lepingute sõlmimine pärast PERH poolset võõrandamise protsessi algust on parimal juhul küsitav tegevus. Sisuliselt sõlmiti täiendavate ravijuhtude osas lepingud kaheks aastaks haiglavõrgu arengukavasse kuulumise ettekäändel haiglaga, mis mõned kuud hiljem kuulus SA PJV Hooldusravile, mis aga haiglavõrgu arengukavasse ei kuulunud. Ilmselt on siinkohal mõistetav ka Villa Benita esindajate nördimus ja arvamus, et tehinguga venitati meelega samas kui Haigekassa soov oli tähelepanu hajutada jutuga, mis oli kahetsusväärselt ühekülgne ja paljuski lihtsalt eksitav.
Järeldusi pika jutu lõpuks.
Maksumaksjate raha administratiivsel ümberjagamisel tervishoius muutuvad järjest olulisemaks arengukavad, mille koostajatena on kaasatud aga eelkõige olemasolevad organisatsioonid. Uute tulijate või potentsiaalsete muudatustega, mis on vähegi pikemas perspektiivis süsteemi edasiseks arenguks ja konkurentsi loomiseks lausa vajalikud, arengukavade koostamisel ei arvestata. See lihtsalt ei ole arengukavade koostajate huvides, kellest arvestatav osa on kas vahetud rahalise kasusaajad või passiivsed administratiivsed osalised.
Ei pea olema hooldusravispetsialist, et mõista kui suur on keskkonna kvaliteedi vahe Kallavere hooldusravi haigla ja Villa Benita vahel. Olemasolev seadusandlus ei käsitle aga kvaliteeti muus ulatuses kui miinimumnõuete täitmise osas ning patsiendist maksumaksja eest otsustab hoopis tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi rahastav organisatsioon, mis ei pea osutatava teenuse keskkonna kvaliteeti mingiks valikukriteeriumiks – peaasi, et miinimumnõuded on täidetud. Tõsiasi, et inimesed oleks omast taskust nõus maksma, et Kallavere asemel hoopis Villa Benitasse jõuda ning eelistavad kvaliteeti teenuse elukoha läheduse asemel, ei ole Haigekassa jaoks argument.
Haigekassa on loodud üllal eesmärgil, kuid kõigi jaoks peaks olema järjest selgem, et olemasolev süsteem on jäik ning ei arvesta uute tulijatega, kes võivad osutada patsientide jaoks märksa meeldivamas keskkonnas paremat teenust sama raha eest, mis vanad tegijad. Haigekassa esindajate väited turutõrgetest on silmakirjalikud olukorras, kus olemasolev süsteem kannatab pidevate administratiivsete tõrgete all ja patsiendi huvidest seisavad kõrgemal administratiivsed otsused, mis lähtuvad kaalutlustest, mille hulgast patsiendi rahulolu ei leia.
Võib-olla jätab eelnevalt kirjutatu valdava osa eestlaste täiest külmaks, kuid need on otsused, mille najal kujuneb ja areneb kohalik tervishoiusüsteem. Ma arvan, et vaidlusalune Haigekassa otsus oleks tulnud Riigikohtul tühistada, sest praeguse otsuse ja eriti veel eriarvamuse valguses võib aimata järjest suurema probleemina süsteemi suletust ja järjest ulatuslikumat toetumist administratiivsetele otsustele, mille kaalutluste kohta puudub lihtsurelikel igasugune teave.
Post Scriptum: käesoleva postituse koostamisel on toetutud ulatuslikule kirjavahetusele Haigekassa esindajaga, Haigekassa dokumendiregistrist pärit dokumentidele ja intervjuudele, millest kõigile pole otseselt viidatud.
Suure huviga ootasin, et mõni ajakirjanik kirjutaks natuke pikemalt AS Tallinna Vesi ja Konkurentsiameti peatselt algava kohtuprotsessiga seos tulnud otsusest. Asjata. Teema pakub ilmselt huvi üpris kitsale ringkonnale, sest kuidas muidu mõista ükskõiksust olukorra suhtes, kus AS Tallinna Vesi soovib menetluse avalikuks kuulutamist, kuid Konkurentsiamet – avalike ülesandeid täitev organisatsioon, mis reguleerib hindasid ja peaks enda tegevuses püüdlema igakülgse läbipaistvuse poole – seda ei soovi vaid taotleb vastupidist:
Konkurentsiamet keeldus avalikust menetlusest ning nendepoolse avalduse rahuldas Tallinna ringkonnakohus 31.05.2012 ilma AS-iga Tallinna Vesi menetluslikult konsulteerimata. Kuna ettevõte omas piisavalt tõendusmaterjali põhjendamaks miks haldusasja on mõttekas avalikult menetleda, taotles AS Tallinna Vesi kohtumenetluse taasavalikustamist.
See tähendab, et kohtumenetlus on avalik erastamise protsessi käsitlemise, erastamislepingu seadusele vastavuse, hinnametoodika ning ettevõtte majandusnäitajate osas. Hoolimata ettevõtte korduvatest püüdlustest kohtuasja avalikult menetleda, otsustas kohus Konkurentsiameti taotlusel, et tegelikku hinnametoodikat ning Ameti põhjendusi arutatakse kinnisel istungil, kaitsmaks informatsiooni, mida Konkurentsiamet käsitleb oma ärisaladusena.
Mulle jääb artikli põhjal arusaamatuks, miks ja kuidas toetub Konkurentsiamet “ärisaladusele”, kuid ainuüksi tõsiasi, et tegu on valitsusasutusega, tekitab hulgaliselt küsimusi.
Taolised küsimused on problemaatilised kui tegu on ametiga, mis teostab seadusega sätestatud ülesannete ulatuses riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi ning menetleb süütegusid. Kui riikliku sundi ja süütegusid menetlev asutus ei ole enda tegevuses ja protsessides läbipaistev, siis on kahtlused ameti erapooletuse puudumisest lihtsad tekkima ja ka juurduma. Taolisi kahtlusi hiljem hajutada on aga oluliselt keerulisem kui hoida avalikuna ühte kohtuprotsessi, mille tulemus mõjutab otseselt kümned kui mitte sadu tuhandeid inimesi.
Eelnevalt viidatud Postimehes toodud artikkel on äravahetamiseni sarnane AS Tallinn Vesi uudiste leheküljel ilmunud uudisega, kuid Konkurentsiamet pole enda seisukohta/kommentaari pidanud vajalikuks laiema avalikkusega jagada. Ideaalis küsiks mõni ajakirjanik ka Konkurentsiameti kommentaari salatsemise vajalikkuse kohta, kuid kui kedagi see teema ei huvita, siis milleks küsida?
