Kui iPad esimest korda maailmale avalikustati, siis oli ka inimesi, kes nägid iPad’i puudusi ehk natuke liiga suurelt. Üks, kes vist üle pingutas oli Cory Doctorow enda postitusega Why I won’t buy an iPad (and think you shouldn’t, either):
If you want to live in the creative universe where anyone with a cool idea can make it and give it to you to run on your hardware, the iPad isn’t for you.
If you want to live in the fair world where you get to keep (or give away) the stuff you buy, the iPad isn’t for you.
If you want to write code for a platform where the only thing that determines whether you’re going to succeed with it is whether your audience loves it, the iPad isn’t for you.
Ma mõnes mõttes mõistan Doctorow’i muret, kuid mitte iga tööriista pole vaja kõigil häkkida või modida. Kas puu- või jääskulptor peaks teadma, kuidas enda mootorisaagi häkkida – kas see on tema jaoks üldse oluline või on tema jaoks tegu hoopis tööriistaga, võimaldajaga, mis on mugav ning säästab aega seeläbi võimaldades panustada hoopis loomingulisemale osale loomisprotsessist?
iPad ei pruugi mõnede inimeste jaoks olla loomingulist eneseteost võimaldav, kuid teiste – äkki isegi enamuse – jaoks on ta uute võimaluste avaja. Samal päeval Doctorow’i postitusega ilmus ajakirja Wired ühes blogis postitus iPad Could Boost Interactive Music, mis peatus iPad’i võimalustel muusika loomisele mõnevõrra loomingulisemalt läheneda samas kui “maalimine” iPad’il on kujunenud omamoodi fenomeniks.
Brushes nimeline iPad’i app on piisavalt võimas loomiskeskkond, et isegi mõned New Yorker’i viimaste numbrite kaanepildid on iPad’i ja Brushes app’iga loodud. Flickr’is on olemas grupp, kus tuhandeid pilte, mis loodud erinevate kasutajate poolt. iPad’i pole omaks võtnud mitte ainult harrastajad vaid ka mitmed tuntud kunstnikud. David Hockney’s iPad Doodles Resemble High-Tech Stained Glass on vaid ühe iPad’i kasutava kunstniku harjumustest, kuid artiklist iPad Art: Who Says You Can’t Create With The iPad! võib leida ka 7 minutilise video sellest, kuidas valmib üks portree iPadil.
Rainhill Trials were an important competition in the early days of steam locomotive railways, run in October 1829 in Rainhill, Merseyside for the nearly completed Liverpool and Manchester Railway. When the Liverpool and Manchester Railway was approaching completion, the directors of the railway ran a competition to decide whether stationary steam engines or locomotives would be used to pull the trains. The Rainhill Trials were arranged as an open contest that would let them see all the locomotive candidates in action, with the choice to follow. Regardless of whether or not locomotives were settled upon, a prize of £500 was offered to the winner of the trials.
Crown Dependency of Forvik is a micronation located on the 2.5-acre (10,000 m2) island of Forewick Holm in the Shetland Islands of Scotland. Forvik was created in June 2008 by the island’s disputed owner, sole occasional occupant, and Cunningsburgh resident, Stuart Hill when he unilaterally declared Forvik to be a British Crown Dependency. Although Hill asserts the matter is for the Monarch to decide, a spokesperson for the United Kingdom Ministry of Justice stated that under the Constitution of the United Kingdom, Forvik is part of the Shetland Islands and as such is subject to United Kingdom legislation. The Shetland Islands Council Convenor Sandy Cluness has not dismissed Hill’s actions out of hand and said official bodies would wait and see how it progressed.
Picher is a ghost town and former city in Ottawa County, Oklahoma, United States. It was formerly a center of lead and zinc mining. The population was 1,640 at the 2000 census. Discoveries of ground contamination and the possibility of a cave-in of mines under the city have prompted all of its population to evacuate, and the nearby town of Cardin is following suit. The city is within the boundaries of the Tar Creek Superfund site.
Weregild was a value placed on every human being and every piece of property in the Salic Code. If property was stolen, or someone was injured or killed, the guilty person would have to pay wergild to the victim’s family or to the owner of the property. The size of the weregild was largely conditional upon the social rank of the victim. A regular freeman was worth 200 shillings in 9th century Mercian law, a nobleman was worth 1200. The law code even mentions the weregeld for a king, at 30000, composed of 15000 for the man, paid to the royal family, and 15000 for the kingship, paid to the people. The weregild for a Welshman was 110 if he owned at least one hide of land, and 80 if he was landless.
Crypt of Civilization is a sealed airtight chamber located at Oglethorpe University in Atlanta, Georgia. The crypt consists of preserved artifacts scheduled to be opened in the year 8113 AD. The 1990 Guinness Book of World Records cites the crypt as the “first successful attempt to bury a record of this culture for any future inhabitants or visitors to the planet Earth. This Crypt contains memorials of the civilization which existed in the United States and the world at large during the first half of the twentieth century.
St Michael’s Mount is a tidal island located 366 m (400 yd) off the Mount’s Bay coast of Cornwall, United Kingdom. The Mount may be the Mictis of Timaeus, mentioned by Pliny the Elder in his Naturalis Historia, and the Ictis of Diodorus Siculus. Both men had access to the now lost texts of the ancient Greek geographer Pytheas, who visited the island in the fourth century BC. If this is true, it is one of the earliest identified locations in the whole of western Europe and particularly on the island of Britain.
Indrek Ibrus kirjutab Postimehes (õigemini selle AK lisas) õpiku revolutsioonist, poliitökonoomiliselt. Huvitav mõttearendus, mis on minu jaoks kohati õigustamatult paranoiline, kui jutt läheb potentsiaalsetele kitsaskohtadele.
1. Apple’i app store on tõesti kriitikat pälvinud ja paljuski ebaselgete ning mitmeti mõistetavate tingimuste tõttu, mis on viinud juhtumiteni, kus mõne arendaja rakendust ei ole Apple aktsepteerinud. Samas ei tasu unustada, et tegu alles areneva teenuse ja keskkonnaga, mille juriidilised tagajärjed on alles selgumas. YouTube’i ja Viacom’i vaheline kohtulahing andis selgelt mõista, et keskkonna loomisega, mille sisu ei kontrollita, võidakse lõpuks kohtusse kaevata ka keskkonna loojad kui teadlikult intellektuaalse omandi rikkumise võimaldajad. Taolise olukorra vältimiseks on tingimused, reeglid ja piirangud vältimatud ettevõtte jaoks, mis ei soovi ainult kohtuuksi kulutada vaid enda teenuste arendamisega tegeleda.
Ühtlasi on igal ettevõttel õigus enda loodud keskkonda piirata ja reguleerida enda soovidele vastavalt, eriti kui nad on veendumusel, et see on nende klientide huvides. Kui klientide jaoks on keskkond ahistav või liigselt piirav, siis keegi ei käse sul seda kasutada. Tegu on valikuga, ühe võimalusega paljudest, millele on alternatiive. Hennoste ja teiste entusiasmist ei tasu teha liigseid järeldusi.
Mis aga puutub Apple’i heakskiitu erinvatele rakendustele, siis päris mitmed neist on veebisisu seadmele sobivamalt kuvamiseks. Mingit tsensuuri või heakskiitu Apple’ilt sisu osas vaja ei ole. New York Times, USA Today, CNN või Delfi ei anna läbi nende app’ide kuvatava sisu üle kellelegi mingit aru.
2. Indreku vaenulikkus teenustasude üle jääb minule esialgu arusaamatuks. Kui Apple pakub sisuliselt poe teenust – ühtset müügikanalit, mille käigus hoidmine ja klientidele vajaliku kvaliteedi ja töökindluse tagamine vajab reaalseid ressursse – siis on iseenesest mõistetav, et mugavusel on ka oma hind tarkvaramüüjatele. Huvitav oleks teada, mida arvab Indrek jaemüügi poodidest või veel parem jalatsipoodidest, kus toote hind ja vahendaja marginaalid on oluliselt kõrgemad kui app store’is.
3. Minu jaoks on jutt, et “eraõiguslike ja rangelt kontrollitud keskkondade esiletõus” tähendab “sõda veebi kui universaalse ja vaba platvormi vastu” liialdaltud. Vaid mõned read hiljem mainib Indrek ise, et HTML5 on märksa paindlikum ja Steve Jobs on ka ise korduvalt rõhutanud, et kellel app store ei sobi, siis sellele jääb alati võimalus asju läbi HTML5 ajada ja Apple’il puudub jätkuvalt igasugune kontroll veebi sisu üle. Minu jaoks on iseenesest mõistetav, et uudse kasutajaliidese puhul ei pruugi universaalsed veebirakendused olla kõige sobivamad ja vajadus uute võimaluste ja piirangutega arvestada tingib ka spetsiifilisemaid rakendusi, mis vähemalt esialgu, on tasulised. Universaalne kipub juba tema universaalsuse tõttu olema universaalselt lame.
4. Mind isiklikult häirivad kohatud võrdlused: “Teisisõnu, kui läheks Hennoste juhatuse järgi, oleks suur oht, et kogu see nn õpikurevolutsioon kujuneks omalaadseks versiooniks keskerakondlikust Tallinna koolide renoveerimisdiilist – sõbralik vahendaja, olgu see siis Sõõrumaa või Apple, teenib «revolutsioonist» nii mõnegi kopika.” Tallinnas oli tegu PPP projektiga, mille eesmärk oli võimalikult kiiresti renoveerida võimalikult palju koole. Ilmselgelt polnud selleks linna eelarves raha ja projekti läbi PPP skeemi rahastades võimaldas kiiremini ja rohkemates koolides õppetingimusi parandada. Alternatiiv oleks olnud üksikute eelistamine teiste arvelt ja kogu protsessi venitamine lubamatult pikaks. Mulle tundub, et Indrek pole endale antud kaasuse detaile vaevunud selgitama, kuid Keskerakonnaga kõlbab hirmutada küll. Poliitilised eelistused ei kao aga kuskile tsentraliseeritud süsteemidest, mis korraldavad näiteks keskharidust.
Mind hämmastab ka natuke Indreku fantaasiavaegus. Apple ei võta tasuta app’idelt mingit vahendustasu (nagu ka Indrek ise märkis). Kui soov on riiklikult tagada mingid lahendused, siis kohalikel õpikukirjastajatele või uutel tegijatele on võimalik tasuda app’i väljatöötamise eest ja tulemust levitada tasuta kui soovime seda teha tsentraliseeritud nagu Indrek näib ette kujutavat. Samas jääb väidetavast “poliitökonoomilisest” analüüsist välja arutlus selle üle, kes otsustab, mida ja kuidas. Vähemalt ettevõtte huvid on kasumit võimalikult paljudelt teenida mitte rahuldad üksikute võimulolijate soovide rahuldamisega.
5. Ei ole mingit mõtet ka vabavaralist tarkvara üle fetisheerida. Hiljuti avaldasid VoxEU’s Sebastian v. Engelhardt, Andreas Freytag ja Stephen M. Maurer artikli Open vs closed source software: The quest for balance, mis juhib tähelepanu vabavaralise tarkvara liiga suurele rollile:
The existence of CSS (closed) code increases OSS (open) output and vice versa. To see why, consider an all-OSS world in which each company offers consumers exactly the same shared code as every other company. By definition no company can then compete by writing more OSS code than its rivals. This lack of competition suppresses code production for the same reason that cartels suppress output. Conversely, a wide range of generic models predict that software production should peak when roughly 15% to 20% of all companies adopt OSS methods.
Without specific evidence to the contrary, this suggests that competition policy should not normally challenge OSS collaborations whose members comprise less than about 20% of the market. (Larger collaborations may also be acceptable and would have to be examined on a case-by-case basis). In the US, authorities have long applied a similar “Five Effort” rule to joint R&D ventures. This, then, is the “balance” that politicians speak of.
Kokkuvõtlikult: ilma erasektori panuse ja seal toimiva konkurentsita võib vabavaralise tarkvara eelistamine viia samuti innovatsiooni defitsiidini.
6. Indrekul on õigus, et pole mõtete kiirustada tahvelarvutite riikliku hankega. Minu arvates on märksa sobivamaid võimalusi. Osaku või vautsheri jagamine võimaldaks noortel või nende vanematel ise valikuid teha ning soovi korra juurde maksta, et saada uuem, võimsam või meeldivam toode. Ühte tootjat ei ole tõesti otstarbekas soosida vaid valik peaks jääma kasutajale, kes tõenäoliselt teab paremini, mida ta soovib ja milleks.
Projekt on märkimisväärne mitte ainult intervjuude mahu tõttu, mis kokku ületavad 15 tunni piiri vaid ka küsitlejate tõttu. Lisaks Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses pälvinud James Buchananile vestlevad Hayekiga teiste seas ka Armen Alchian, Axel Leijonhufud, Tom Hazlett ja Robert Bork.
Mõistagi mahub 15 tunni sisse nii mõndagi, mis Hayekist lugupidavatele inimestele korda läheb – alustades tema enda huvidest lapsena ja intellektuaalsest atmosfäärist perekonnas tema Londoni, Chicago ja Freibrugi aastateni. Haykeil oli ka oma tagasihoidlik nägemus liberalismi tulevikust, mille ta peatub korduvalt ja talle omase huumoriga.
Minu jaoks isiklikult olid aga kõige huvitavamad need lõigud, kus Hayek peatub teda kõige sügavamalt huvitanud küsimustel, millel on nii majanduslikud, poliitilised kui filosoofilised mõõtmed. Üritasin mõned köitvamad Hayek’i ütlemised intervjuudest välja noppida, mida on tänu suurepärasel rakendusele (video kõrvalt võib lugeda transkriptsiooni) võimalik ka lugejate mitte ainult vaatajateni tuua.
Ma loodan, et minu väljavõtted ajendavad siiski neid märkimisväärseid intervjuusid täies mahus vaatama, kuid ilmselgelt pole need huvitavad kõigile.
Kuna enamasti on tsitaadid parajalt ühe blogipostituse pikkused, siis tähendab see postitust kõigest esimest postitust tervest seeriast Hayek’i intervjuusid tsiteerivatest postitustest.
I would say it’s rather a reflection of a more general public belief, a general belief. This idea that the anthropologists now frequently teach that every culture is as good as any other. Well, good for what? If you want to live in small tribal groups, some other [culture might] be good; but if you want not only to have a world society but to maintain the present population of the world, you have no choice.
If that is your ultimate aim–just to assure to the people who live a future existence and continuance–I think you must create and maintain essentially a market society. If we now destroy the market society, then two-thirds of the present population of the world will be destined to die.
John Sculley On Steve Jobs – Apple’i algusaastatel, kui ettevõte kasvas meeletu kiirusega ja vähestel oli usku, et kahekümnendates Steve Jobs suudaks edukalt juhtida ja kasvatada Apple’i edukaks arvutitootjaks, tundus ainuõige lahenduse Apple’it juhtima palgata inimene, kellel oli sarnase suurusjärguga ettevõtte juhtimise kogemus. Selleks inimeseks oli John Sculley, kes pikemas intervjuus mõtiskleb nii enda panuse, Jobsi visiooni kui ka Apple’i praeguse edukuse üle.
* * *
How Tea Party Organizes Without Leaders – Tea Party liikumine on USA’s jõudsalt arenenud ja seda eelkõige läbi detsentraliseeritud organiseerumise põhimõtete. Jonathan Rauch avab liikumise organiseerumispõhimõtteid ja selles osalevate inimeste mentaliteeti jõudes lõpuks järelduseni, et tegu pole niivõrd poliitilise kui kultuurilise liikumisega. Kas tegu on ajutise nähtusega, mis peatselt hääbub, või tõesti teistsuguse organiseerumisvormiga, mis hakkab järjest jõulisemalt sekkuma poliitikasse, selgub järgmise aasta või paari jooksul.
* * *
The Sound of Spirit – paljudele muusikasõpradel seostub Eesti eelkõige Arvo Pärdi ja tema muusikaga. New York Times avaldas hiljuti pikema artikli Pärdist, mis vähemalt osaliselt ajendatud tema 75. sünnipäevast. Artikli autor heidab pilgu Pärdi arengule heliloojana ning vestleb nii Pärdi kui tema mitmete imetlejatega nii Eestis kui kaugemal. Kes Pärdi loominguga veel tuttav ei ole saab hea ettekujutuse sellest, mida peetakse Pärdi kõige silmapaistvamateks teosteks.
* * *
Lies, Damned Lies, and Medical Science – kui ma mõni aeg tagasi kirjutasin Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse uuringust (PDF), siis ühes osas käsitlesin ka tervishoiukulutuste ohjajate suurt lootust: suhtelise efektiivsuse uuringuid, kus viitasin ka John Ioannidise uuringutele. Atlanticus ilmus hiljuti pikem artikkel Ioannidise tegevusest meditsiiniliste uuringute analüüsimisel ja järeldustest, milleni ta enda meeskonnaga on jõudnud. Oluline artikkel kõigi jaoks, kes soovivad teada, kui asjalikud erinevad tervishoiu- ja meditsiiniuuringud tegelikult on.
* * *
Japan Goes From Dynamic to Disheartened – Jaapanis on viimased kümmekond aastat tagasihoidliku inflatsiooni asemel domineerinud deflatsioon, mille käigus hinnad on langenud. Millist mõju avaldab taoline majanduskeskkond ettevõtlusele, kodulaenudele, tarbimisele ja noorema põlvkonna mentaliteedile on kõik küsimused, mis väärivad vastust ja artiklis vastuse ka saavad. Kuidas taolisesse olukorda jõuti erilist tähelepanu artiklis ei pälvi, küll aga annab tagajärgede kirjeldus mitmeid põhjuseid sarnase olukorra vältimiseks teistes riikides.
* * *
Cleaner for the Environment, Not for the Dishes – hiljuti jõustusid mitmes USA osariigis uued nõudmised nõudepesumasinates kasutatavatele vedelikele ja tablettidele, mille eesmärgiks vähendada nendes sisalduvate fosfaatide hulka. Ligi kümme korda väiksem fosfaatide sisaldusega ained tulid kenast müüki, kuid paljusid nende kasutajaid ootas ees ebameeldiv üllatus: nõud ei saa enam puhtaks. Fosfaatide vähendamisel on küll omad eelised, kuid need peavad millegi arvelt tulema ja tundub, et selleks millekski on inimeste aeg ja nõude pesemiseks kasutatav vee kogus.
Eesti Ekspressis ilmusid suht lühikese aja vältel kaks järjest koormavamat reguleerimist hukkamõistvat arvamuslugu.
Triin-Liis Härma kirjutab austraallaste järjest kasvavast ja haiglaselt inimeste vabadusi kitsendavatest regulatsioonidest vähemalt ühes ahvatlevas Austraalia rannas:
Isegi kui see kümneliikmeline seltskond on otsustanud üheteistkümnenda liikme siiski koju jätta (või istub too nukra näoga teistest mõne meetri eemal), ei tohi lapsed enam liiva sisse auke kaevata – ei mingeid liivalosse ega tunneleid, samuti mitte suuri mänguasju, ei mingeid lapselikke rannamõnusid. Kuna liivaga enam mängida ei saa, siis tuleks selle loogika järgi ju paigal istuda. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et suurt päikesevarju enam lahti lüüa ei tohi, no ei ole lubatud lihtsalt.
Tõnn Sarv juhib tähelepanu sellele, et kaine mõistusega peaks valdav enamus inimesi toime tulema ja iga pisiasja ei ole vaja trahvi ähvarduse saatel fikseerida:
Milleks on vaja selle pärast veel mingeid seadusi ja reguleerimisi? Iga viimast pisiasja ei saa ju reguleerida. Ega peagi. Kui keegi tahab kuskile pöörata või peatuda või liikuma hakata, siis ta annab märku kui vaja. Ja teised loomulikult arvestavad sellega.
Eks see ole muidugi ka õigusfilosoofiline küsimus. On ju mingid juristide koolkonnad, kes jumaldavad üksikasjalikke regulatsioone ja sanktsioone; kelle jaoks on esmatähtis, et kohtulahendid oleksid vettpidavad ja vaidlustamatud. Tundub, et Eestis on seesugune filosoofia domineeriv.
Kuna Tõnn kirjutab liikluseeskirjadest, siis tuletaks meelde ühte aastate tagust postitust, kus tuli juttu sellest, mis siis juhtub kui liiklusmärgid korjatakse ära ning vahe tee ja kõnnitee vahel kaob.
Kusjuures regulatsioonitulva tulemus on ju tegelikult õigusriigi järkjärguline õõnestamine. Ühelt poolt on selge, et mitmeid piiranguid enamus inimesi ei järgi, kas teadmatusest või nende totruse tõttu, ja teiselt poolt loob see olukorra, kus järjest rohkem sõltub ametnike suvast, millega sisuliselt sülitatakse võrdse kohtlemise põhimõttele. Oled alandlik ja hoiad suu kinni, siis pole ka probleemi. Kui aga oled ebasümpaatne tüüp, siis midagi on ikka võimalik leida, mille vastu sa eksid.
Ainuõige inimlik lähenemine on lähtuda eeldusest, et täiskasvanud inimestele ei pea kõike ette kirjutama vaid nad on suutelised olukorda hindama ning vastavalt olukorrale tegutsema. Kahjuks pole järjest kasvav paternalism ainult meie vaid enamuse arenenud riikide probleem.
Urmas Volens küsis hiljutises arvamusloos Miks aktsepteerime riigi ebaefektiivsust? ja tõi hulga näiteid, mille üle oleks põhjust tõsisemalt mõelda kõigil neil, kes arvavad, et avalik sektor võiks tegeleda lisaks olemas olevatele ülesannetele ka näiteks turgude, panganduse, meedia, elamumajanduse või kaubandusega. Avaliku sektori poolt osutatavate “kindlustusteenuste” (jutumärkides, sest ravikindlustusel ei ole kindlustusega eriti mingit pistmist) ebatõhususe illustreerimiseks toob aga Volens hea võrdluse:
Kui teie kindlustusandja teataks, et tasutud kindlusmaksete eest saab teie avariis kannatada saanud auto küll remonditud, kuid esimene võimalik aeg selleks on 5 kuu pärast, ning samas pakuks, et kui olete nõus paranduse eest ise maksma, võib remondimehe juurde saada ka juba homme, siis mõtleksite kindlustusandja vahetamisele või uuriksite, kas on alternatiivseid kindlustustooteid. Ometi lepime sellise teenusega avaliku tervisekindlustuse puhul. Miks?
Avaliku sektori poolt osutatavate teenuste hulk kipub vägisi ainult laienema, kuid pädevaid inimesi neid teenuseid osutama leida on järjest keerulisem. Iga uus avaliku sektori teenus tekitab oma väikese võimuhierarhia, mille tipp ahvatleb muidu pädevaid spetsialiste teistest avaliku sektori organisatsioonidest. Pädevate spetsialistide varasem kogemus avalikus sektoris annab uutele – kõrgematele – kohtadele kandideerimisel aga eelise, mis õõnestab juba olemas olevate organisatsioonide võimekust kogenuma personali lahkumise näol. Sisuliselt valgub aastatega kogunenud inimkapital lihtsalt erinevate ametkondade vahel laiali. Parim, mida loota võib, on mõnede funktsioonide ühendamine, kuid siingi lähtutakse pigem kitsamatest isiklikest eelistustest kui organisatsiooni või organisatsiooni poolt osutatava teenuse võimalikust tõhususest.
Volens pakub, et riiki võiks võrrelda “suurema ülebaltikumilise firmaga”, kuid ma pole sugugi kindel, et see on kõige parem lähenemine juba ainuüksi ajendite tõttu, mis on avalikus sektoris märksa problemaatilisemad kui erasektoris. Kui tulubaas ei sõltu osutatava teenuse kvaliteedist, siis on keerulisem ka töötajatele selgitada, miks nad peaksid teenuse osutamise parendamisesse panustama mitte aga veebiväljaannete kommentaariumitega ennast lõbustama.
Problemaatiline on ka seadusandlik raamistik, milles avalik sektor tegutseb. Haldusõigus on (paljuski õigustatult) üles ehitatud põhimõttel “kõik, mis pole lubatud, on keelatud”, kuid selle tulemusena on indiviidi otsustusvabadus avaliku sektori organisatsioonis oluliselt kitsendatud. Sisuliselt välistab see efektiivsust või teenuse kvaliteeti tõstvat innovatsiooni. See ei tähenda, et avalikus sektoris ei oleks võimalik uuendusi läbi viia vaid eelkõige seda, et uuenduse mõju pole võimalik hinnata, sest puuduvad konkurendid ja seeläbi valikuvõimalus, mis võimaldaks teenuse tarbijal teha teadliku valiku ühe või teise lahenduse kasuks. Avalikus sektoris tähendab kahjuks uuendus pigem uuendust uuenduse enda pärast ja kas teenuse kasutaja tajub uuenduse vajalikkust või saab sellest kasu on teisejärguline küsimus.
Mida siis saaks teha riigi ebaefektiivsuse vähendamiseks? Omalt poolt pakuks välja kaks üldisemate põhimõtet:
konkurentsil ja võimalusel valida alternatiiv on äärmiselt distsiplineeriv mõju erasektori poolt osutatavate teenuste kvaliteedile kui hinnale. Mitmeid teenuseid osutab avalik sektor täna moel, mis kitsendab või lausa välistab alternatiivsed lahendused ja lähenemised erasektoris. Avalik sektor on enda olemuselt jäik ja kohaneb kiiresti muutuva keskkonna nõudmistega enamasti aeglaselt ja vastumeelselt. Alternatiivsed institutsioonilised vormid võimaldaks pidevat arengut, katsetamist ja proovimist, mis looks eeldused kvaliteetsema ja efektiivsema teenuse osutamiseks. Kindlasti tähendaks taoline lähenemine ka rahastamispõhimõtete muutmist.
on mitmeid funktsioone, mida sobivad kõige paremini täitma (vähemalt täna) avaliku sektori organisatsioonid ja nendele valdkondadele tuleb varasemast rohkem tähelepanu pöörata. Kindlasti tähendab see mitmete avalikus sektoris tegutsevate organisatsioonide ja ametiasutuste likvideerimist, mis on arenenud näiteks regionaalpoliitikast tulenevatel põhjustel ebaefektiivseteks ja puuduliku teenust pakkuvateks organisatsioonideks. Tõenäoliselt oleks möödapääsmatu mitmete töökohtade likvideerimine avalikus sektoris, sest väikeriigis ei ole ebaefektiivsete organisatsioonide kahtlase väärtusega töökohtade subsideerimine õigustatud ainuüksi põhjusel, et kellelegi meeldib füüsiliselt kuskil mujal asuda. Hõredamalt asustatud piirkonnas elamisel on oma võlud, kuid nende võludega kaasnevad ka kulud, mida meelsamini teiste kaela lükatakse. Liigne piirkondlik sõltuvus avalikust sektorist teeb aga potentsiaalsete ettevõtjate elu keerulisemaks, sest ettevõtjate soove ja vajadusi on lihtsam mitte arvestada, sest erilist vajadust nende poolt loodavate töökohtade järgi pole.
Loomulikult võiks rääkida mõõdikutest ja tulemuslikkuse ulatuslikumast mõõtmisest avalikus sektoris, kuid David Simon’i on mõõdikute küsimuse elegantselt kokku võtnud seriaali The Wire ühes stseenis, mis käsitleb koolidele seatud mõõdikuid:
California’s Green Nightmare – Stephen Moore kirjutab “roheliste töökohtade” loomise mõjust California tööhõivele. Kui täpsem olla, siis eelkõige järjest kasvava regulatsioonide koorma all ägavatest ettevõtjatest, kellest paljud näevad enda ettevõtte tuleviku väljaspool Californiat. Küsimus ei ole niivõrd selles, et üldse ei võiks reguleerida vaid olukorras, kus kõikide regulatsioonide täitmine muudab kasumlikult tegutsemise paljude jaoks järjest keerulisemaks.
* * *
Having a ball – The Economist heidab analüütilisema pilgu muusikatööstuse käekäigule, mis pole kaugeltki nii nutune nagu autorikaitse organisatsioonidele meeldib serveerida. Kui CD’de müük on tõesti langenud, siis seda kompenseerib mingil määral digitaalne müük, kuid järjest rohkem ka kontserdipiletite hinnad, esinejaga seotud meened ning võimalus muusikaõigusi müüa mobiilihelinateks, seriaalide ja videomängude taustamuusikaks. Tulemuseks on käibe kasv, mis isegi viimase paari aasta jooksul on jäänud 2-5% kanti.
* * *
Wage Laws Squeeze South Africa’s Poor – Lõuna-Aafrika tekstiilitööstust on tabamas ulatuslik sulgemist laine, sest mitmed ettevõtted ei ole valmis ega suutelised maksma töötajatel uut miinimumpalka. Töötajad ise on hämmingus ja küsivad, miks tehas suletakse, sest nagu paljud teised üle terve maailma eelistavad nad madalapalgalist tööd töötusele. Eraldi väärib esile tõstmist tõsiasi, et miinimumpalka tõsteti Lõuna-Aafrikas eelmisel aastal ligi 10% just ametiühingute survel. Siinkohal väärib ehk meeldetuletamist, et Eesti Ametiühingute Keskliit tegi mõni aeg tagasi ettepaneku tõsta alampalka 2011. aastal peaaegu 15%.
* * *
Egypt and Thirsty Neighbors Are at Odds Over Nile – lugemist vääriv artikkel probleemist, mis võib natsionalistliku retoorika taustal vabalt eskaleeruda sõjaks kui lähima aasta või paari jooksul ei suudeta kõiki Niiluse vett kasutavaid riike rahuldava lahenduseni jõuda. Mulle tundub loetu põhjal, et üheks peamiseks probleemiks on tasuta vesi, mille tõttu on ka kalduv põllumajanduses – vähemalt Egiptuses – veega hooletumalt ja raiskavamalt ümber käia, mis mõistagi ärritab neid, kes sama priiskavad ei ole.
* * *
Beware of Greeks Bearing Bonds – Michael Lewis demonstreeris hiljuti taaskord enda kaasahaaravat sõnaseadmisoskust artikliga Kreekast, mis valgustab selle tagasihoidliku riigi finantside äärmiselt nukrat olukorda. Mul on keeruline tõrjuda mõtet, et Kreekat ootab lähiaastatel ees tõsisem kriis, mille varjus jääb üle loota, et ülejäänud rahaliidu liikmed on enda finantsid selleks ajaks enam-vähem korda saanud. Juttu tuleb ka kinnisvaramunkadest, maksude kogumisest, pististest avalikus sektoris ja vohavast töökohalt varastamisest. Ühe sõnaga: mentaliteedist.
* * *
Confessions of a Used-Book Salesman – selgub, et USA kasutatud raamatute poodides ja raamatukogude müügiüritustel liigub seltskond tegelasi laserskänneritega, mis ühendatud pidevalt uuendatavate andmebaasidega, et leida odavalt raamatuid, mida hiljem kallimalt edasi müüa. Artikli autor on üks nendest tegelastest, keda skänneriga tegutsemise tõttu kohati põlastavad pilgud saadavad. Valgustav pilk ühe mikroettevõtjate tegevusele, tema eneseväärikusele ja enesehinnangule.
* * *
Five myths about prostitution – septembris sulges USA üks menukamaid kuulutuskeskkondi craigslist.com oma…”täiskasvanutele suunatud teenuste” osa, mis ajendas Sudhir Venkatesh’i kirjutama viiest prostitutsiooni müüdist USA’s. Muu hulgas selgub, et prostitutsioon pole juba mõnda aega enam tänavanurgaäri vaid interneti vahendusel märksa ohutum ja kupeldajate survest vabam alternatiivne sissetuleku allikas (muu hulgas ka Rootsis, kuigi sellest artiklis juttu ei ole). Venkatesh juhib tähelepanu ka sellel, et mehed ei ole ainult seksi peale välja, sest 20-40% juhtudest ei lõpp kohtumised seksiga. Artiklist leiab ka muid huvitavaid täheldusi.
* * *
Michel Houellebecq, The Art of Fiction No. 206 – Michael Houellebecq andis hiljuti Paris Review’le pikema intervjuu, mis on täis huvitavaid täheldusi ja julgeid ütlemisi. Muu hulgas selgitab kirjanik, miks prostitutsiooni on pigem kasulik kui kahjulik ja kuidas ta tajub eurooplaste Tai seksiturismi. Juttu tuleb ka üksildusest, koledate inimeste seksuaalelust ja vanade inimeste varjatud vihkamisest. Intervjuust võib leida nii mõndagi üllatavat, mis aitab ehk paremini mõista ka ühe menuka prantsuse kirjaniku loomingut.
* * *
Don’t give him the Nobel – he’s right-wing! – Johan Norberg kirjutab Rootsi ajalehtedes ilmunud õigustamatult üleolevast suhtumisest Mario Vargas Llosa Nobeli kirjanduspreemiasse. Värske laureaat pole sellest saladust teinud, et tema maailmavaade on pigem liberaalne, kuid miskipärast peab vasakpoolsem osa Rootsi intellektuaalse eliidi ladvikust vajalikuks meest süüdistada seisukohtades ja hoiakutes, mida ta kunagi pole omanud samas pigistades silma kinni varasemate võitjate märksa problemaatilisemate mõtteavladuste osas.
* * *
Tough Truths of VC Financing – Yrjö Ojasaar andis hiljuti huvitav ja otsekohese intervjuu riskikapitali kaasamise võimalustest Eestis, kohalike ettevõtjate äriideedest ja potentsiaalist, EAS’i ja Arengufondi rollist ettevõtluse toetamisel, kohalikust IT tööjõust ja tööjaotusest laiemalt. Mitmekülgne intervjuu, mis annab tegelikult päris hea ettekujutuse Eestis tegutsemise eelistest ja puudustest. Natuke teistsuguse rõhuasetusega, kuid siiski ettevõtlusvõimalustest Eestis kirjutas ka Andrei Korobeinik.
Not restricted by the need to maximize the audience (it has no advertising), ratings boards (it has no censorship) or non-English speaking markets, it was able to create edgy character-driven edgy series such as Sex and the City, not only succeeded in retaining their subscribers but achieved surprising acclaim in the media. Other pay-channels followed suit. So did other networks so as not lose market share. The result is the elevation of television, or at least some tiers of it, to a medium of entertainment for the elite.
Edward Jay Epstein võrdleb USA televisiooni- ja filmitööstuse liikumapanevaid jõudusid ning mõlemat valdkonda vormivaid ajendeid. Järeldused ei tule USA-s valminud filme ja seriaale vaadanud inimestele üllatusena. Nii filmide kui seriaalide tootjad soovivad kasumit teenida, kuid millises keskkonnas nad tegutsevad ning kuidas neid konkurents mõjutab on üllatavaltki erinevad.
Mulle meeldivad debatid ja diskussioonid paljuski just sellepärast, et lisaks arutelule konkreetse probleemi põhjuste ja tagajärgede üle võimaldab pikem debatt osa saada sama probleemide erinevatest tõlgendustest, mis lähtuvad põhimõttelistest erinevust – olgu need maailmavaatelised või filosoofilised. Kuidas keegi enda seisukohti kaitseb ja kuidas teiste argumentidesse suhtub on samuti kõnekad detailid, mis võivad tuua täiendavat selgust muidu segasesse olukorda.
1.
Minul erilist sümpaatiat Paul Krugmani vastu pole. Tema üleolev ja kohati manipuleeriv argumenteerimisstiil minule ei istu, kuid kuna tegu on intelligentse ja võimeka inimesega, kes pälvinud ka Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses, siis aega-ajalt tuleb tema lugemine kasuks ainuüksi silmaringi laiendamise seisukohalt – eriti kui Krugmani kriitika osaks saanud enda vaateid ja seisukohti kaitsevad. Augusti lõpus New York Review of Books’is ilmunud artiklis The Slump Goes On: Why? annab Krugman koos abikaasa Robin Wells’iga ülevaate kolmest 2008. aasta kriisi algeid uurivast raamatust, millest kõige rohkem kriitikat pälvib Raghuram Rajan’i Fault Lines: How Hidden Fractures Still Threaten the World Economy. Mõistagi tundis Rajan ennast mõnevõrra puudutatuna ja ei pidanud liigseks pikemalt vastata artiklis Many Are the Errors, kus juhib tähelepanu enda argumentidele ja nende kajastamisele Krugmani poolt.
2.
The Economist võttis hiljuti artiklis Cutting edge kokku IMF’i värske uurimuse, mis annab nende hinnangul alust kuulutada Alesina ja Ardagna uurimus eelarve kärbete mõjust majanduskasvule “sügavalt puudulikuks”. Peamine põhjus erinevate järeldusteni jõudmisel näib eelkõige tulenevat metodoloogilistest erinevustest. Kuna eelarve kärbete mõju on jätkuvalt aktuaalne ka Eestis ja olen varasemalt Alesina ja Ardagna uurimusele viidanud, siis ei saa ma jätta viitamata Alesina vastusele. Alesina on seisukohal, et enamus järeldusi on mõlemas uuringus sarnased samas kui metodoloogiliselt pole IMF’i uurimus sugugi vähem problemaatiline. Ühes on aga mõlema uurimuse autorid üksmeelel – eelarve kärped on eelarve puudjäägi vähendamiseks majanduskasvu seisukohalt parem lahendus kui maksude tõstmine.
3.
Hiljuti lõõmas interneti avarust Chicago professori Todd Hendersoni kaasus, mis sai alguse postitusest, kus Henderson kurtis enda raske elu üle, mis Obama administratsiooni kavatsuste tõttu Bushi administratsiooni maksukärpeid mitte pikendada, muutub veelgi raskemaks. Teiste arvutused on näidanud, et tõenäoliselt teenib Hendersoni perekond aastas umbes 300 000 USD. Järgnes palju moraalset hukkamõistu, mis läks vägagi isikukeskseks. Brad DeLong ei pidanud samuti paljuks Hendersoni enda blogis “töödelda”, kuid vastupidiselt paljudele teistele pidas DeLong vajalikuks ka Hendersoni akadeemilist panust ilma süvenemate halvustada. DeLong on samuti üks nendest inimestest, kes on minu jaoks paljuski enda halvustava blogimisstiili poolest…antipaatne. Hendersoni blogikaaslased (1, 2) üritasid küll DeLong’i tähelepanu juhtida mõnedele puudustele tema arutluskäigus, kuid DeLong pidas vajalikuks vastata valikulise ja moonutava tsiteerimisega, mille ulatusest ja kahepalgelisusest annab aimu Jonathan Adler’i postitus DeLong Doubles Down. Keegi ei keela DeLong’il kirjutamast seda, mida heaks arvab, kuid taoline “trikitamine” ei tee ühelegi inimesele, kes tahab tõsiselt võetav olla, au.
