Hiljuti kirjutasin, miks ma ei tahtnud meedia tähelepanu pälvinud hartale toetusallkirja anda. Nädalavahetusel selgus, et ma ei olnud ainus, kes kiiresti vorbitud deklaratsioonis hulgaliselt probleem märkas. Skeptiliseks osutus teiste hulgas ka Mihhail Lotman, kes on enda seisukoht ka blogi vahendusel selgitanud:
Kahjuks ei saa alla kirjutada. Ehkki kirjatüki ajendid võivad olla õilsad, ei saa ma nõus olla ei sisu ega eriti stiiliga. Olukorra parandamiseks pakutud meetmed on üldsõnalised ja hambutud, tugevas kontrastis agressiivse, kui mitte öelda paanilise sissejuhatusega. Mulle sümpatiseerib Silver Meikar (eriti tema võitlus demokraatia eest totalitaarsetes ja autoritaarsetes ühiskondades), kuid antud juhul tekib mul paraku tunne, et tegu on pigem tema isikliku agendaga kui ühiskonna arengu jaoks oluliste asjade väljatoomisega (ei taha öelda, et need asjad pole olulised, kuid Eesti ühiskonnas on tunduvalt pakilisemaid probleeme).
Ivi Anna Masso igati tabavaid tähelepanekuid harta teemal tasub samuti lugeda:
Huvitav on olnud muidu nii kriitilise, inimestest ja nende sõnadest eelkõige vigu otsiva meedia reaktsioon. 17 inimese kiri on võetud vastu mitte ainult tohutu, vaid ka täiesti kriitikavaba tähelepanuga. «Harta» autorid nimetati kohe vaimueliidiks. Neile langes jagamatu rambivalgus, nad andsid intervjuusid, kus nad analüüsisid ise omaenda sõnavõttu ja selles juba kirjeldatud olukorda ning arvustasid seal juba arvustatuid.
Kõrvaltvaatajate jahedamaid hinnanguid ei küsitud. Igast hartalasest sai hetkeks oma meediarevolutsiooni superstaar. Ometi sisaldab «vaimueliit» lisaks tõsiseltvõetavaile ühiskondlikele mõtlejaile, nagu Rein Raud, David Vseviov ja Daniel Vaarik, ka üpris tundmatuid mehi ning mõttetegevusega enam või ka vähem silma paistnud poliitikuid.
Mõned hartalased on ise olnud vägagi varmad avalikkuses ülbitsevat kõneviisi kasutama ja ka faktidega viisakalt öeldes vabameelselt ümber käima. Üks rühma poliitikuist ei pidanud eelmist suuremat rahaskandaali piisavaks põhjuseks keelduda skandaalierakonna presidendi kandidatuurist.
Eraldi huvitav oli lugeda King’s College London’is ajalugu õpetava Adam Garrie mõtteid hartast, mis pakub teistsugust perspektiivi ja annab hea ülevaate sellest, kuidas paistab harta välja kaugemalt kui kohaliku mätta otsast:
From Magna Carta to Martin Luther to the English Chartists to Vaclav Havel and Charter 77, social and political events have often sprung from charters of one variety or another. There is always some element of righteousness mixed with quixotic idealism in such charters and Charter 12 is no exception to this rule. The idea of improving one’s government is generally a well-founded aim, but the statements in Charter 12 are so vague that they scarcely have any precise meaning, and the prescriptions to the supposed problems are simplistic and again highly vague.
Terve postitus väärib lugemist mitmete huvitavate võrdluste tõttu, sest postitusest ei puudu ka arusaam, et Eestis toimuvast on oluliselt suuremad probleemid Euroopa Liidu institutsioonidega.
Huvitav oli lugeda ka Daniel Vaariku vastust Lotmanile, millest jääb mulje nagu harta eesmärk oleks olnud ainult diskussiooni tekitamine ja konkreetsust ei saagi taoliselt algatuselt nõuda. Iga üks võiks ise lugeda Danieli selgitusi Lotamnile, kuid minu jaoks oli see “more of the same”.
Kui sa juba paned mingit hartata kokku, siis ole konkreetne ja ära häbene pakkumast lahendusi. Harta oleks saanud olla väga konkreetne lähtepunkt, isegi koordinatsioonipunkt edasiseks tegevuseks. Daniel saab suurepäraselt aru, et arvamusi on palju, kuid keeldub tunnistamast, et üldsõnalisus loob illusiooni ühtsusest, mida tegelikult ei ole ega tule järjest keerulisemas maailmas.
Liberaalse maailmavaate veendunud pooldajana on minu arvates lahenduseks võimu detsentraliseerimine ja otsuste viimine indiviidi tasemele, mis võimaldaks märksa suuremat autonoomiat riiklikest institutsioonidest ja rohkem vabatahlikkusele põhinevaid algatusi.
Watts Mortuary Chapel is a Gothic Revival chapel and mortuary located in the village of Compton in Surrey. It was constructed between 1896 and 1898 with virtually every village resident involved. Essentially circular, from the outside it has the look of a Roman Italianate Chapel; local villagers were invited to decorate the chapel under her guidance, resulting in an interior which is a merger of Angels and Arthurian Legend meets Edward Burne-Jones. Each member of Mary’s evening class, led by Louis Deuchars, had a separate job, with 74 Compton villagers taking part.
Skylon is a design for an unpiloted spaceplane by the British company Reaction Engines Limited. It uses a combined-cycle, air-breathing rocket engine to reach orbit in a single stage. A fleet of vehicles is envisaged; the design is aiming for re-usability up to 200 times. In paper studies, the costs per kilogram of payload are hoped to be lowered from the current £15,000/kg to £650/kg (as of 2011), including the costs of research and development (R&D), with costs expected to fall much more over time after the initial expenditures have amortised.
Ver Sacrum was the official magazine of the Vienna Secession. Published from 1898 to 1903, it featured drawings and designs in the Jugendstil style along with literary contributions from distinguished writers from across Europe. These included Rainer Maria Rilke, Hugo von Hofmannsthal, Maurice Maeterlinck, Knut Hamsun, Otto Julius Bierbaum, Richard Dehmel, Ricarda Huch, Conrad Ferdinand Meyer, and Arno Holz.
Belle Époque was a period in European social history that began during the late 19th century and lasted until World War I. Occurring during the era of the Third French Republic and the German Empire, it was a period characterised by optimism and new technological and medical discoveries. The Belle Époque was an era of great scientific and technological advancement in Europe and the world in general.The Belle Époque was named in retrospect, when it began to be considered a “golden age” when compared to the horrors of World War I. In the newly rich United States, emerging from the Panic of 1873, the comparable epoch was dubbed the Gilded Age. In the United Kingdom, the Belle Époque overlapped with the late Victorian era and the Edwardian era.
Nemean Games were one of the four Panhellenic Games of Ancient Greece, and were held at Nemea every two years (or every third). The games were at first of a warlike character, and only warriors and their sons were allowed to take part in them; subsequently, however, they were thrown open to all the Greeks. The games took place in a grove between Cleonae and Phlius. The various games, according to Apollodorus, were horse-racing, running in armour in the stadium, wrestling, chariot racing and discus, boxing, spear-throwing and archery, to which we may add musical contests.
Glasgow School was a circle of influential modern artists and designers who began to coalesce in Glasgow, Scotland in the 1870s, and flourished from the 1890s to sometime around 1910. Representative groups were: The Four (also known as the Spook School), the Glasgow Girls and the Glasgow Boys. They were responsible for creating the distinctive Glasgow Style. Glasgow experienced an economic boom at the end of the 19th century, resulting in a burst of distinctive contributions to the Art Nouveau movement, particularly in the fields of architecture, interior design, and painting.
Täna kogub tähelepanu “Harta 12” nimeline dokument, kus deklareeritakse dramaatiliselt, et “Eesti demokraatia laguneb meie silmade all”, mille järgneb äärmiselt üldine heietus sellest, kuidas osad inimeste arvates võiks ideaalne demokraatia välja näha. Ega allkirjade kogumiseks (mis näib olevat peamine eesmärk) tõenäoliselt konkreetsem sõnastus sobigi, kuid vähemalt enda arusaama kodanikuühiskonnast oleks võinud lahti mõtestada, sest ilmselt saavad erinevad inimesed sellest mõnevõrra erinevalt aru:
Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad.
Esmajärjekorras tahame, et Eesti poliitilises süsteemis leiaksid teostust järgmised põhimõtted, mille keskmes on erakondliku süsteemi avamine ja kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas.
Mulle jääb väga häguseks, milles võiks seisneda kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas või kuidas kujutavad hartale allakirjutanud ette alternatiivset institutsiooni, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad? Arvestades seda, et esialgsete alla kirjutanute seas paistab silma rohkem kui üks sotsiaaldemokraat, siis mida arvaks sotsid kui näiteks pärast järgmisi valimisi Maksumaksjate Liit ja Kaubandus-Tööstuskoda teatavad, et kodanikühiskonna esindajatena ei poolda nad maksude tõstmist (tulumaks) või uute maksude kehtestamist (ettevõtte jaotamata kasumi maksustamine) küll aga maksude alandamist? Kui makse ikkagi tõstetakse ja kehtestatakse, kas siis saab öelda, et kodanikuühiskonnale pole reaalset mõju poliitikas antud?
Minu ootused demokraatiale on oluliselt tagasihoidlikumad. Esiteks pole radikaalsed muudatused Euroopa Liidu (ja paljude rahvusvaheliste lepingute) kontekstis võimalikud ja teiseks puuduvad ambitsioonikamate algatuste teostamiseks rahalised võimalused. Eestit valitsetakse üpriski tehnokraatlikult, mis tähendab piiratud võimalusi radikaalsemateks algatusteks. Demokraatia on minu jaoks võimalus vägivallatuks võimuvahetuseks mitte enda soovunelmate realiseerimiseks, mida ei pruugi kaugeltki nii paljud jagada kui tundub. Inimeste eelistused ja prioriteedid on erinevad ning kui valimisteks ja prioriteetide seadmiseks läheb, siis ilmnevad ka erinevused arusaamades ja prioriteetides.
Kui millegi poole pürgida, siis ühiskonna korralduse poole, kus inimesed saavad ise teha võimalikult palju nende eluga otseselt seotud rahastusotsuseid mitte ei pea leppima sellega, mida järjest ulatuslikumalt tsentraliseeritud riigiaparaat otsustab. See tähendab rohkem otsustusvabadust enda tervishoiu, hariduse ja tööelu korraldamisel ning oluliselt väiksemat raha ümber jagamist.
Aga mõtleme värske deklaratsiooni autoritega kaasa:
* avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest – nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
Poliitiliste ühenduste rahastamine peaks olema läbipaistev ja rahastamine maksumaksjatelt kogutud rahast ei ole minu arvates põhjendatud. Kes tahab mõnda erakonda toetada tehku seda otse, kas eraisiku, ettevõtte või mõne muu organisatsiooni kaudu. Ma ei saa pidada eetiliseks olukorda, kus inimesi sunnitakse toetama osasid erakondi vastu nende endi tahtmist.
* erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
Poliitiline ühendus on juba enda olemuselt kindla nägemusega ning esindab mingi grupi maailmavaatelisi eelistusi ehk enda grupi huve. Avalik huvi ei ole paljudes küsimustes sugugi kergelt tuvastatav ja on mitmetes küsimustes vastuoluline ning manipuleeritav (a la Keskerakonna küsitlused Tallinnas). Avalik huvi ei ole alati see, mis Marju Lauristinile või Andres Ammasele parajasti meeldib.
* valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
Kui on soov valimissüsteemi muuta, siis palun, aga enne võiks täpsustada, mida täpselt pakutakse. Ma ei saa praegu aru, milles pidev aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees seisneb. Kas kirjalikes aruannetes või vastustes konkreetsetele küsimustele? Kas aru peaks andma ainult enda valijatele või kõigile? Millise detailsusega ja kas aruandmise kõrvalt jääks aega ka Riigikogu jaoks? Idealismi paberil lämmatavad reaalsed võimalused koos sellega, mis on üldse praktiline.
* parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse;
Uute poliitiliste ühenduste loomine võiks tõesti oluliselt lihtsam olla (100 inimeste on poliitilise ühenduse jaoks piisav), kuid kas mitte pole Res Publica ja Rohelised tõestanud, et isegi tänastes tingimustes on uutel erakondadel keeruline kauem kui ühe tsükli pildil püsida, sest sellest piisab enda ideoloogilise puhtuse diskrediteerimiseks? Küll aga ei tahaks taolisel juhul näha olukorda, kus poliitilisi ühendusi toetatakse maksumaksjate raha eest.
* kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.
Kui keeruline on selgelt sõnastada, mida tegelikult soovitakse? “Rahvaalgatuse instrumendi” alla mahuvad mitmed väga erinevad “instrumendid”. Mul on keeruline allkirja anda deklaratsioonile, mis ühelt poolt kutsub üles läbipaistvusele ent teiselt poolt on teadlikult asunud enda eesmärke hägustama.
Mina isiklikult ei taha ägestunud kätega vehkimisele alla kirjutada, sest olgem ikkagi ausad, ei lagune see Eesti demokraatia veel kellegi silmade all kui isegi järjest ulatuslikumad piirangud ja suunised Brüsselist pole tõlgendatavad Eesti demokraatia lagunemisena.
Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi juhataja Vello Pettai vastab Neeme Korvi küsimusele USA tervishoiureformist Postimehes:
See oli reform, mille ümber võisid libertaarid punuda põhiõiguste ja vabaduste retoorikat, mille kaudu kutsuti ellu Tea Party. See võib panna siit vaadates tõesti kukalt kratsima: kuidas on võimalik sellises kriisis, mis ilmselgelt on seotud üleliberaliseeritud turuga, minna veel liberaalsemaks? Kuid see on osa Ameerika poliitilisest kultuurist, mis ulatub tagasi aega, kus teerajajad läksid hobustel läände, pannes nii aluse individualismile. See on osa Ameerika ajaloolisest enesepildist.
Et lihtsalt räägime meile meeldivaid lugusid…ma tahaks ka teada, kus see üleliberaliseeritud turg on ja kuidas selle seosed kriisiga on ilmselged nagu ka milles veel liberaalsemaks minek seisneda võiks?
Kui ma tahaks kuulda mõnele inimesele sümpaatseid lugusid, siis ma otsiks mõne kaasahaaravama teema ja jutuvestja. Kui ma vaatan, et küsimustele vastab TÜ riigiteaduste instituudi juhataja, siis ma ootan talt natuke enamat kui seda, mis sülg parajasti suhu toob. Alati võib öelda “ma ei tea” või “põhjuseid on palju” või “on erinevaid arvamusi”.
Midagi ilmselgelt üleliberaliseeritud siin pole. See on vaid üks arvamus, mis põhineb…millele täpselt?
Factory Girls: Cultural technology and the making of K-pop – John Seabrook kirjutab New Yorkeris Korea kultuuritehnoloogiast ehk sellest, kuidas Koreast tuleb järjest rohkem tüdrukute- ja poistebände, mis on hoolikalt kujundatud läbi lööma mitte ainult Koreas või isegi Aasias vaid terves maailmas. Kaasahaaravalt huvitav lugu sellest, kui süstemaatiliselt korealased enda muusikatööstust arendavad koos pilguga nende inimeste taustale, kes praegu näivad peamised niiditõmbajad olevat.
* * *
Most People Who Take Blood Pressure Medication Possibly Shouldn’t – Jeanne Lenzer kirjutab Slate’i jaoks värskest uurimusest, mille kohaselt ei ole tavalisest natuke kõrgema vererõhu puhul arstimite välja kirjutamine ilmtingimata kõige parem mõte, sest enamusel patsientidest on rohkem kaotada kui võita. Mõistagi ei ole ükski meditsiiniline uuring ammendav, kuid vähemalt annab värske uuring põhjust ärksamatele patsientidele põhjuse sellel teemal ka enda perearstiga natuke põhjalikumalt vestelda.
* * *
Les misérables – mõned nädalad tagasi ilmus Economist’is pikem artikkel Euroopa ettevõtluse probleemidest, eriti nendest, millega peavad võitlema väikeettevõtted ja kuidas see uute kiirelt kasvavate ettevõtete loomist mõjutab. Palju tundub taanduvat ettevõtluskultuurile, kuid samas ei ole pääsu tõsiasjast, et ettevõtte maksujõuetust soovitakse Euroopas käsitleda pigem kuriteo kui vahel vältimatu tööõnnetusena, väikeettevõtet on Euroopas oluliselt keerulisem finantseerida kui näiteks USA’s ja tööseadused on väikeettevõtete jaoks Euroopas sobimatult paindumatud. Erinevad valitsused panustavad ka aktiivsemalt ettevõtluse toetamisse, kuid sageli projektipõhiselt mitte aga ettevõtluskeskkonda laiemalt silmas pidades.
* * *
Silicon Valley’s Next Great Company – Farhad Manjoo kirjutab Slate’is Jack Dorsey uuest algatusest nimega Square, mis on siiani eelkõige tähelepanu kogunud sooviga kaardimakseterminalid asendada väikeste kuubikutega, mis sobivad nutitelefonidele ja tahvelarvutitele. Manjoo vaatleb Dorsey toimetamisi natuke sügavamalt ja leiab sealt ühe võimaliku jaekaubanduses tehtavate maksete arengusuuna, mis seisneb nähtamatutes maksetes läbi nutitelefoni.
* * *
Behind the race to build utopian city-states in the Honduran jungle – Tim Fernholz kirjutab Quartzi jaoks sellest, kuidas Paul Romer’i plaanist luua Hondurases linn-riike, mis oleks ülevõtnud mõne natuke usladusväärsema riigi seadusandliku raamistiku ja organiseerinud piiratud territooriumil majandustegevust, läbi kukkus. Põhjuseid on üksjagu, kuid kõige rohkem on kahju Honduurase elanikkest, kes jäid ilma võimalusest väljaspool enda riigi korrumpeerunud süsteemi toimetada.
* * *
New Stanford/NYU study documents the civilian terror from Obama’s drones – Glenn Greenwald andis Guardian’is hiljuti ülevaate uurimusest, mis käsitleb USA poolset droonide kasutamist Pakistanis. Uurimuse tulemused ei tee kahjuks USA’le au ja viitavad tõsistele probleemidele droonide kasutamisel, mis pigem takistavad kui võimaldavad USA’l saavutada piirkonnas pikaajalisi eesmärk, sest tegu näib olevat kohalike süstemaatilise terroriseerimisega mehitamata lennukite poolt.
* * *
Creative blocks – füüsik David Deutsch mõtiskleb pikemas artiklis tehisintellekti loomise üle, mille käigus heidab pilgu erinevate arengusuundade potentsiaalile ja lähenemiste probleemidele. Deutsch on kindel, et tehisintellekt tuleb, kuid enne seda tuleb põhjalikumalt mõista õppimise protsessi ja isegi lahendada mõned filosoofilised probleemid, mis praegu takistavad uuematele lähenemistele baseeruvaid arenguid.
Mõni aeg tagasi avanes võimalus kirjutada Erik Tergi raamatust “Eestist ja ettepoole” Sirpi pikem artikkel Rohkem alandlikkust tuleviku kujundamisel. Üritasin enda arvates olulise raamatust välja noppida ja kirjutatu kohta üht-teist ka arvata. Kui hästi see õnnestus või ebaõnnestus võib iga üks ise otsustada. Üks väljavõte arvustusest samuti:
Probleem on selles, et tuleviku-uuringute väljundiks on kõrge abstraktsioonitasemega narratiivid, kuhu mahuvad isegi väga erinevate eelistuste ja veendumustega inimeste tulevikunägemused. Iseenesest lubab piisav abstraktsioonitase jõuda konsensuseni, mis muidu jääks tõenäoliselt saavutamata, kuid konsensus osutub illusoorseks, niipea kui jõutakse konkreetsema tegevuseni, mis ei ole enam vabatahtlik, vaid mida hakatakse ellu viima eelkõige keskvalitsuse aktiivse sekkumise toel. Abstraktsioonid sisustavad aga tavalised inimesed, kes lähtuvad möödapääsmatult oma väärtushinnangutest, veendumustest, kogemustest ja eelistustest. Positivistlikust kirjeldavast harjutusest saab seega normatiivne, juhendeid ja soovitusi sisaldav konkreetsete tagajärgedega tegevus. Kulminatsiooniks on sel puhul seadusandlikud aktid ja piiratud ressursside ümberjagamine edendamaks tegevust, mis kaldub toetama eelkõige domineerivat narratiivi, mida on kujundanud üksikud.
Sarnastel teemadel on loomulikult Vabalogis ka varem juttu olnud, näiteks siin.
Tarbijakaitseamet ja justiitsministeerium leiavad, et elektrimüügilepingute nõue, millega tarbijalt võib tähtajalise lepingu katkestamise eest trahvi nõuda, on ebaseaduslik.
Mulle tundub, et tegu on hea näitega sellest, kuidas tarbijakaitseamet tegeleb “probleemidega”, mille lahendused on tarbijatele pigem kahjulikud ega ole sugugi enamuse huvides.
Jah, VÕS § 234 lg 3 sätestab, et “tarbijast ostja võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud lepingu sõltumata sellest, kas leping on tähtajaline või tähtajatu, üles öelda, teatades ülesütlemisest ette vähemalt üks kuu. Sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine”, kuid see on ajale jalgu jäänud kitsendus, mis ei arvesta sellega, et elektrienergia müüjaks ei pruugi enam olla tootja vaid näiteks vahendaja, kes peab saama arvestada enda klientide vajadustega enne kui sõlmib tootjatega lepingud. Ettevõtjal peab olema võimalus võimalikult täpselt enda varustuslepinguid planeerida, sest nii saab ta ka enda klientidele soodsamat hinda pakkuda.
Sisuliselt muutub VÕS § 234 lg 3 turule sisenemise barjääriks, mis sunnib ka neile klientidele, kes oleks ennetähtaegse lepingu lõpetamisega kaasneva tasuga nõus, peale kõrgemaid hindasid, mis aga kitsendavad nende valikuid. Vähemalt on Eesti Energial kavas teha elektrituru ümarlauale ettepanek seaduse muutmiseks:
Eesti Energia esitab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juures tegutsevale elektrituru ümarlauale ettepaneku algatada kehtiva võlaõigusseaduse täiendamine.
«Elektriturg on täiesti uus turg ning siin kehtivad teatud erisused. Et tagada kõigi turuosaliste – nii müüjate kui klientide – jaoks parimaid tingimused, tuleks võlaõigusseadus üle vaadata. Kliendid võidavad seeläbi soodsama hinna ning läbipaistvamad lepingutingimused,» toonitas Rink.
Ainuõige ja loogiline on anda klientidele valikuvõimalus. Kui lepingu ennetähtaegse lõpetamise tasu maksta ei soovi, siis maksad rohkem. Kui tahad maksta vähem, siis lepid ennetähtaegse lepingu lõpetamise tasuga. Seadusemuudatuse ettepanekuga oleks võinud välja tulla aga mitte Eesti Energia vaid tarbijakaitseamet, kuid lihtsam on mitte kaasa mõelda.
Mitte et tarbijakaitseameti tarbijate huvisid kahjustav tegevus eriti üllataks.
Olen varasemalt kirjutanud üpris skeptiliselt ettevõtlustoetustest ja nende kahtlase väärtusega mõjust, kuid ühele negatiivsele stsenaariumile ei olnud veel tulnud: toetus küsitakse tagasi mitte sellepärast, et taotleja oleks midagi valesti teinud vaid hoopis sellepärast, et rakendusüksus on rahuldanud taotlused, mis sisaldavad abikõlbmatuid kulutusi.
Tänaseks on potentsiaalselt tagasinõutav summa paisunud üle 10 miljoni euro ja nõuded ähvardavad jõuda vähemalt poolesaja ettevõtteni. Pikem artikkel teemal ilmus Postimehes ning Äripäevas on lausa neli artiklit (1, 2, 3, 4), mis EAS-i “tööõnnetust” kajastavad.
Äärmiselt markantseks teeb aga kogu loo tõsiasi, et probleemid pole mitte ettevõtjate vaid hoopis EAS’iga. EAS’i kui rakendusüksuse töötajate ülesanne on olla teadlik regulatsioonidest, seadustest ja riigiabi andmise nüanssidest ning ettevõtjaid nõustada taotluste koostamisel, et vältida reeglite vastu eksimist. Üheks peamiseks põhimõtteks on aga riigiabi puhul, et abikõlbulikud on ainult need kulutused, mis on tehtud peale toetuse taotluse rahuldamist.
Mulle jääb esialgu arusaamatuks, kuidas on seda “pisidetaili” suudetud süstemaatiliselt ignoreerida ja kes selle segaduse eest vastutab? Sisuliselt on tegu kellegi tegemata tööga – raha on kasseeritud, kuid tööd pole ettevõtjate nõustamise näol tehtud. Erasektoris nimetatakse sarnaseid juhtumeid ebakompetentsuseks, millega kaasneb usalduse kaotus ja sellest tulenevalt vallandamine. EAS’is näib aga igasugune vastutuse hajutamine toimivat suurepäraselt, sest Krõõt Kilvet annab Postimehe artiklis mõista kogu probleem on alguse saanud määruse ekslikust tõlgendamisest ja/või tõlkimisest.
Ilmselt saab käesolev juhtum veel mitu jätku, kuid üks huvitav nüanss veel, mille võiks sisse juhatada Heiti Hääle tsitaadiga:
EASile üllatuseks oli selles ka ettepanek nõuda ettevõtja Heiti Häälele kuuluvalt ASilt Paldiski Tsingipada tagasi 700 000 eurot, kuna raha andmisel oli rikutud riigiabi ergutava mõju põhimõtet. Hääl tunnistas, et nõue on nendeni jõudnud, ja lisas: «Aus vastus – ma ei sooviks seda üldse kommenteerida. Lahendus peab siin tõenäoliselt tulema kohtus.»
Toetust taotlenud ettevõtjana, kelle taotlus on rahuldatud ja kelle kuludokumendid on EAS’i poolt aktsepteeritud, oleks minu esimene küsimus igasuguse tagasinõude osas, et mille alusel te üldse midagi tagasi nõuate? Kulutused on tehtud ja raha ei pruugi toetuse tagasi maksmiseks olla enam kuskilt võtta. Millised on EAS’i nõuete õiguslikud alused ja mida peaks kogu saagast arvama ettevõtjad, kes heauskselt on toetusi ikkagi taotlenud ja olnud varem vähemalt kindlad, et toetusi jagava rakendusüksuse töötajad teavad, mida nad teevad? Kas tõesti peaks EAS’i ümber ristima EPS’iks ehk Ettevõtluse Pidurdamise Sihtasutuseks?
Ma ei näe võimalust, et suuremaid summasid keegi tagasi maksaks ilma, et seda küsimust ka kohtus arutatakse. Olukorras, kus ettevõtjale on mõista antud, et enne taotluse aktsepteerimist tehtud kulutused on abikõlbulikud, tunduvad mulle EAS’i võimalused kohtuvaidlusest võitjana väljuda õhkõrnad. Ettevõtja argumendiks jääb alati, et kui ta oleks teadnud kulude abikõlbmatusest, siis poleks ta üldse toetust taotlenud ja teinud projekti hoopis väiksemas mahus. Õiguskindluse põhimõte jätkuv kehtimine Eestis teeb minu arvates praktiliselt võimatuks toetuste tagasi küsimise olukorras, kus probleemid on toetuse andja mitte aga toetuse saajaga.
Eks näeb, mis edasi saab. Praegu kisub kogu jant sarnasele rajale suhkrutrahvidega, kus ettevõtjatelt nõutakse olematutel alustel tagasimakseid, mille alusetust peab ametnikele selgitama Riigikohus. Kallis lõbu, millest võidavad ainult juristid, sest tulemus on juba ette teada.
Seoses arstide streigiga on tervishoiurahastamine koos erinevate alternatiividega kerkinud päevakorda. Isegi Päevalehes ilmus eraravikindlustust kajastav artikkel pealkirja all Spetsialistid tõrjuvad eraravikindlustuse ideed, kuid mõned asjad jäid artikli puhul piisavalt häirima, et isegi pärast nädalast ootamist kirjutama ärgitada.
Alustaks “spetsialisti” määratlemisest. Nii Pevkur kui Nestor on poliitikud, kelle sõnavõtud ja kaalutlused on eelkõige poliitilised ja ainuüksi see, et nad on natuke rohkem tervishoiuküsimustega kokkupuutunud, ei tee neist veel spetsialiste, eriti diskussioonides, mis käsitlevad erakindlustust. Mind jätkuvalt üllatab (halvas mõttes), et erakindlustusele pole erasektorist eestkõnelejat, kes suudaks kolmanda sektori (Praxis ja Maailmapank) esindajate väiteid mõnevõrra teises valguses näidata või juhtida tähelepanu puudustele nende väidetes. Kusjuures puudusi on üksjagu.
Esimene, millest iga ravikindlustuse teemadel kirjutaja peaks alustama, on endale kindlustusteenuse olemuse selgeks tegemine. Kindlustus on teadmatute riskidega kaasnevate suurte finantskohustuste maandamine läbi teadaolevate ning regulaarsete väikeste maksete tegemise, mille suurus sõltub kindlustaja hinnangust kindlustatava riskidele ja kindlustatava poolt valitud omavastutuse suurusest. Haigekassa poolt osutatav teenus, mida finantseeritaks sotsiaalmaksust, sisaldab hulgaliselt regulaarseid ja ette teadaolevaid kulutusi.
Haigekassa poolt osutatava teenuse näol ei ole tegu niivõrd kindlustuse kui tsentraliseeritud rahavoogude juhtimisega, mis on juba enda olemuselt ebatõhus, sest seos teenuse maksumuse ja selle eest saadu vahel puudub. Isoleerides inimesed nende ravile tehtavatest kuludest kaob kohe patsiendil ajend enda kulusid jälgida, mis tähendab, et kulusid on sunnitud kontrollima haigekassa läbi hinna ja osutatava teenuse hulga piirangute. Kroonilise alarahastatuse tingimustes tähendab see aga kõigile võrdselt nigelamat teenust ja kättesaadavust, mis lihtsalt ignoreerib tõsiasja, et inimesed väärtustavad enda tervist erinevalt – mõned on valmis rohkem maksma kiire ravi eest, teised on jälle valmis kauem ootama kui saab vähem maksta, kolmandad aga tervislikumalt elama kui see tähendab väiksemaid kindlustusmakseid.
Kui hakata konkreetset Eestis toimivat haigekassapõhist süsteemi võrdlema erakindlustusega, siis tuleks objektiivsuse ja läbipaistvuse huvides täpsustada, millisest erakindlustuse mudelist käib üldse jutt. Erakindlustuses on mitmeid lähenemisi, millest osad on Eestis paremini rakendatavad kui teised, kuid ilma konkreetsuseta on võimalik iga võrdlusküsimuse puhul kohe näidata puudusele mõnes teises riigis. Pange tähele, et kõnealuses artiklis jõutakse mainida Tshehhi, Slovakkia, Hollandi ja USA kindlustust võrdlustes Eestiga ja need süsteemid ei ole kaugeltki äravahetamiseni sarnased.
Eelneva kontekstis tekib seega täiesti õigustatult küsimus, kuidas mõista väidet, et spetsialistid on “üsna üksmeelel, et alternatiivi süsteemi täielikuks asendamiseks haigekassalt erakindlustusele ei ole”. Kas keegi on midagi taolist üldse väitnud olukorras, kus valdava enamuse jaoks oleks täiesti aktsepteeritav, et osa inimesi vajab ja väärib abistamist? Üksjagu inimesi on valmis isegi vabatahtlikult mingi osa oma sissetulekust loovutama teiste inimeste abistamiseks, eriti kui sellega kaasneks ka vastavad maksusoodustused ehk annetamist ei maksustatakse täiendavalt. Sotsiaalministri veendumus (vähemalt sellisena nagu ta artiklis kajastub), et “sama raha killustamine erinevate kindlustusseltside vahel ei too süsteemi raha juurde” on aga tautoloogiline labasus. Erakindlustuse puhul taandub küsimus hoopis sellele, kas sama raha oleks võimalik tõhusamalt kasutada, kas kindlustusseltside vaheline konkurents avaldaks piisavalt mõju hindadele või kas ja kui palju on inimesed valmis ise täiendavalt juurde maksma või kas ja millises ulatuses nad eelistaksid tervemaid eluviise?
Tervishoiukorraldus on keeruline ja nüansirikas teema, millest vähegi tõsiselt võetavalt kirjutamiseks tuleb hulgaliselt eeltööd teha, vähemalt mõned terminid endale selgeks teha. Kui ma loen, et “tervishoiuturul räägitakse palju informatsiooni asümmeetriast – endale sobiva kindlustuspaketi valimine nõuab head arusaamist oma riskidest ja tervishoiu vajadustest”, siis jääb mulle mulje, et ajakirjanik pole päris hästi aru saanud, et kindlustajale on asümmeetria oluliselt suurem probleem kui kindlustatavale. Kindlustaja ei tea sinu perekonna terviselugu, ei tea sinu eluviisidest ja eelistustest ega oma ülevaadet kõigest muust, mis sinu tervist mõjutab. Erakindlustuses toimiv konkurents töötab aga otseselt kindlustatava kasuks, sest temaga lepingu sõlmimisest on huvitatud mitmed kindlustajad, kes võivad juhtida tähelepanu puudustele enda konkurentide pakettides või tuua esile enda pakettide tugevusi. Ühtlasi on igal kindlustataval võimalus konsulteerida enda perearsti või mõne muu spetsialistiga, et enda vajadusi täpsustada. Kes ennast eraldi konsultatsiooni ei suuda vedada, siis veebist saaks tõenäoliselt sama informatsiooni kätte.
Kõige huvitavam ja tõenäoliselt tõsiseltvõetavam argument erakindlustuse vastu on Eesti suurus. Nii peab Nestor vajalikuks väita (Anvelt midagi ei täpsusta, lihtsalt tsiteerib teda), et tegu on põhitõega, mida on Eestis korduvalt kontrollitud. Taolisele väitele ootaks täpsustust, kuid ega “ekspert” ei pea ju “põhitõde” selgitama, sest ta on ju “ekspert”. Õõvastav suhtumine, millel järgneb Anvelti tõdemus:
Isegi kui keegi hakkaks meiesuguse rahvaarvuga riigis konkureerivat kindlustusseltsi pakkuma, siis inimesed sinna ei läheks, kuna see oleks liiga kallis. See maksaks rohkem kui praegu ravikindlustuseelarvesse panustatav 13%.
Esiteks tuleks täpsustada, millisest konkureeriva erakindlustuse mudelist me räägime ja millistel tingimustele see toimiks. Alles siis saaks hakata väitma, et inimesed ei valiks erakindlustust, sest see on liiga kallis või maksab rohkem kui praegu panustatav 13% palgast. Maksuvabad ravikindlustuskontod koos katastroofiliste juhtumite kindlustusega oleks vägagi paljude jaoks atraktiivne lahendus. Aga milleks laskuda labastesse detailidesse kui lihtsam on kõige ebasümpaatsemat eraravikindlustuse varianti tühistada ja lihtsalt ignoreerida tõsiasja, et üksjagu inimesi maksavad sotsiaalmaksuks enda palgalt summat, mis oleks erakindlustuse puhu oluliselt väiksem.
Ma lugesin samuti, mida Andres Võrk kirjutas, kuid siin on üks “aga”. Nimelt käis jutt Hollandi süsteemist ja selle sobivusest Eestile. Hollandi variandi sobimatus ei välista aga teisi, väiksemale rahvaarvule märksa sobivamaid lahendusi, mis oleks erakindlustuse põhised. Lisaks sellele on praeguseks üpris selge, et Euroopa Liidu integratsioon saab pigem hoogu juurde ja teenuste vabalt liikumiselt peab samuti järjest rohkem piiranguid ära langema. Selles kontekstis tundub natuke lühinägelik ja asjatult piirav erakindlustust vaadelda ainult Eesti rahvaarvu kontekstis, sest lähimate aastate jooksul tuleb ainuüksi demograafiliste probleemide tõttu tsentraliseeritud ravikindlustuse võimalused ja jätkusuutlikkus üle vaadata ka mitmetes teistes Euroopa riikides.
Kentsakas on aga taas kord lugeda solidaarsusprintsiibist ilma, et selle mainimisel oleks jutt sellest, kellega siis õieti solidaarsed ollakse. Igale vähegi kaasamõtlevale noorele on tänaseks selge, et solidaarsus tähendab Eesti ravikindlustussüsteemis enda palgast 13% ära maksta selleks, et teised saaksid täna tervishoiuteenuseid tarbida ja siis kui mõnikümmend aastat hiljem soovid ise samaväärset teenust saada pärast aastakümnete jooksul tuhandete eurode maksmist haigekassale, siis pole teenust kuskilt võtta, sest raha lihtsalt ei ole – sinuga solidaarsed kodanikud kulutasid raha ära ja uusi maksjaid pole õieti kuskilt võtta. Nii palju siis solidaarsusest.
Eraravikindlustuse puhul võtab kindlustusmakse erinevas osa inimeste sissetulekust, kuid täpselt samuti võtab toit vaesemate inimeste sissetulekust suurema osa kui jõukamate sissetulekust. Kas see tähendab, et toidule minev raha tuleks kõigilt kokku korjata ja söögi eest tasuks toidukassa, mis otsustab sinu eest kui palju ja millal sa toitu saad sõltumata sinu poolt tehtavatest sissemaksetest? Ilmselt oleks sarnasused Põhja-Koreaga liiga suured, et kellegi jaoks oleks ebavõrdsus tõsiselt võetav argument toidukassa loomiseks. Kui eesmärk on ebavõrdsuse vähendamine (kas eesmärgiks on võrdsus?), siis selleks on oluliselt tõhusamaid meetodeid kui toidu- või haigekassa pidamine.
Keeruline on mõista, mida peab Toomas Palu silmas “heade ja halbade” riskide näol. Haigekassale põhineva süsteemi üheks suurimaks puuduseks on seose puudumine inimese enda valikute ja neist tulenevate riskide vahel, millega sisuliselt karistatakse kõiki neid, kes rohkem teenivad ja samas tervislikult elavad, teadlikult enda riskide maandamisega tegelevad. Erakindlustus paneks inimesed valiku ette, kas astud konkreetseid samme “halbade” riskide vähendamiseks või maksad rohkem. Valik jääks sinule mitte aga paindumatule bürokraatiale, mis on hinnasurve tõttu lähimate aasate jooksul piiranguid ainult suurendama.
Äärmiselt tüütu on aga lugeda Toomas Palu juttu administratiivkuludest, mis on väidetavalt erakindlustuse puhul oluliselt kõrgemad. Enda väite illustreerimiseks toob Palu välja administratiivkulud USA’s. Tüütuks teeb taolise jutu aga tõsiasi, et haigekassa administratiivkuludest on oluline osa peidetud teiste avaliku sektori organisatsioonide kuludesse. Meeldetuletamist väärib juba ainuüksi see, et haigekassa ei tegele ise raha kogumisega ega pettuste kontrollimisega – tegevused, mis lähevad erakindlustuses administratiivkulude alla. Kuna aga Palu USA’le juba viitas, siis soovitan lugeda The Myth of Medicare’s ‘Low Administrative Costs’. Artikkel selgitab üksikasjalikult, milles seisneb erakindlustuse kõrgete administratiivkulutuste müüt ja võimaldab paremini mõista, miks Palu poolt toodud võrdlused on tegelikult kohatud. Ühtlasi selgub artiklist, et kui administratiivkulusid sarnase metoodikaga arvutada, siis kalduvad erakindlustuses administratiivkulutused pigem väiksemad olevat.
Lõpetuseks ka mõni sõna artikli autorist, Kärt Anveltist. Mul on ikkagi väga keeruline võtta erapooletu või objektiivsena artiklit erakindlustusest, mis on kirjutatud juhtiva sotsiaaldemokraadiga abielus oleva ajakirjaniku poolt, kes toetub üpris kitsale ringile “spetsialistidele”. Inglise keelse on ütlus: “Damning with faint praise” ja mulle tundub, et see käib kahetsusväärselt tabavalt ka Anvelti artikli kohta. Tõsiselt võetav huvi eraravikindlustuse toimimise ja võimaluste vastu Eestis puudub – lihtsam on varjata ja siluda tsentraliseeritud süsteemi puudusi ning näidata erakindlustust kui kallist ja sobimatut.
Iga kuu valivad Cato Unbound toimetajad ühe teema diskussiooniks, mille järel üks teemaga hästi kursis olev ja enamasti akadeemilisema taustaga inimene kirjutab essee. Diskussioon ei saa aga tekkida ilma vastandlike või vähemalt mõnevõrra erinevate seisukohtadeta ja nii antakse kahele või kolmele inimesel võimalus oma esseega vastata. Järgneva kuu jooksul avaneb autoritel võimalus avalikult diskuteerida, selgitada lugejatele enda seisukohti või juhtida tähelepanu puudustele või vigadele teiste argumentatsioonis. Septembris on teemaks: teooria ja praktika austria koolkonnas.
Tõenäoliselt andis tõuke teema tõstatamiseks Josh Barro kahetsusväärselt üleolev artikkel Who Needs Posner When You Have Mises and Hayek?, mis suutis terve austria koolkonna taandada ühele paljuski sobimatule raamatule ja kahele inimesele. Ühtlasi ei pidanud Barro üleliigseks süüdistada austria koolkonna liikmeid empiiriliste uuringute ignoreerimises ning võrdsustas austria koolkonna saientoloogiaga.
Kuna austria koolkonna lähenemine inimeste majandustegevuse analüüsile on peavoolu majandusteadusest mõnevõrra erinev, siis tõstatuvad sarnased diskusioonid regulaarse järjepidevusega. Barro võib küll tulistada valimatult puusalt, kuid see ei tähenda, et tal ühtegi tõsiselt võetavat sihtmärki silmapiiril pole ja empiiriliste uurimuste roll vajab nii mõnegi austria koolkonda kuuluva majandusteadlase puhul täiendavat selgitamist.
Cato Unbound avaessee autoriks on Steven Horowitz, kes peatub empiirilise uurimuste olulisusel ka austria koolkonda kuuluvate majandusteadlaste seas. Ta selgitab üksikasjalikumalt austria koolkonda kuuluvate majandusteadlaste katseid viimaste aastakümnete jooksul tegeleda vähem uute teooriate genereerimisega ja rohkem erinevate nähtuse selgitamisega läbi austria koolkonna prisma, mille valguses empiirilistest uurimuste ignoreerimisest rääkida tundub kentsakas.
Horowitzi esseele vastas esimesena Bryan Caplan, kellel jagub sümpaatiat austria koolkonnale, kuid kes on siiski austria koolkonnast eemaldunud ja ligi kakskümmend aastat tagasi isegi eemaldumise põhjused üksikasjalikult kirja pannud essees Why I Am Not an Austrian Economist. Aastate jooksul on Caplani esialgsele esseele kogunenud ka üksjagu vastuseid. Caplani kaasamine suvalisse debatti tähendab aga enamasti konkreetsust ja sõbralikult kompromissitut kriitikat, millega tutvumine on alati valgustav. Nii ka seekord. Caplan küsib enda essees, kas austria koolkonna lähenemine võimaldab empiiriliste uuringute tulemusi, kuidagi paremini või sügavamalt mõista?
George Selgin proovib enda essees lahti mõtestada, mida ikkagi tähendab a priori austria koolkonna jaoks ning kuidas peaks teised seda fraasi mõistma olukorras, kus Ludvig von Misese enda kirjutatust on võimalik leida nii kitsamaid kui laiemaid tõlgendusi.
Antony Davis peatub aga enda essees kaasaegse matemaatilise majandusteaduse probleemidel ning kuidas austria koolkonna kriitika pakub perspektiivi peavoolu majandusteaduses levinud hoiakutele ja veendumustele, mis liiga sageli on rajatud varjatud või ebarealistlikele oletustele. Davis on veendunud, et austria koolkonna lähenemine pigem täiendab peavoolu majandusteadust kui pakub eraldiseisvat alternatiivi.
Diskussiooni jätkub mitmeks vooruks, kus peamiselt saavad sõna Horowitz ja Caplan, kes lõpuks jõuavad sarnaselt Davisele järeldusele, et austria koolkonna traditsioone järgivad majandusteadlased peavad olema paremini informeeritud kui peavoolu majandusteadlased ning ilma peavoolu meetodeid kasutamata on austria koolkonna liikmetel keeruline enda teisiti mõtlevaid kolleege veenda.
Lugemist on hulgaliselt, kuid debatt väärib vähemalt kiiret pilku kõigilt, kellele austria koolkonna lähenemine on jätkuvalt sümpaatne. Caplan ei väldi konkreetseid küsimusi ja Horowitz annab küll mõista, et ta ei soovi metodoloogilistesse diskussioonidesse laskuda, kuid annab siiski Caplani küsimustele ka konkreetseid vastuseid.