VABALOG

Eesti e-valitsuse/e-riigi reformidest

Ühe rahvusvahelise koostööprojekti raames paluti mul mõni aeg tagasi kirjutada e-valitsust toetavatest reformidest Eestis. Kuigi esialgne soov oli saada 8 lehekülge lihtsalt loetavat teksti, siis lõpptulemus osutus peaaegu poole pikemaks.

Ma ei hakanud pikemat varianti kohe iseseisvalt kärpima, sest minu enda huvid ja rõhuasetused ei pruugi kaugeltki kõigile huvi pakkuda, vaid otsustasin ära oodata esimesed kommentaarid ja alles siis vaadata, mida ja kuidas lühendada.

Samas ei näe ma mingit põhjust, miks see artikkel ei võiks huvi pakkuda teistele e-valitsuse huvilistele, kes oskavad ehk isegi tähelepanu juhtida puudustele, probleemidele või eksitavatele tõlgendustele. Igal juhul on artikkel The Development of E-Government and the Reforms that Made it Possible: The Case of Estonia huvilistele alla laetav PDF’ina.

Midagi väga originaalset selles artiklis ei ole, sest see polnud ka eesmärk. Vaja oli ülevaadet toimunust ja konkreetseid soovitusi neile, kes soovivad rohkem tähelepanu e-valitusele pöörata. Ilma Per Högseliuse ja Tarmo Kalveti varasema tööta näeks artikkel aga kardinaalselt teistsugune välja.

Nagu eelnevalt mainitud polnud originaalsus ja uudsus eesmärk omaette, kuid üht-teist ma siiski kirjutasin, mida pole siiani mujal näinud, kuid mis siiski väärib tähelepanu:

1. Tagantjärgi vaadates tundub, et 1990ndate alguses sõlmitud Kontsessioonileping, millega Eesti Telefon sai sisuliselt ainuõiguse osade teenuste osutamiseks tingimusel, et investeeritakse infrastruktuuri, ei olnud õigustatud. Tõsi, internetist ei teadnud siis veel eriti keegi midagi ja ajendid telekommunikatsiooni infrastruktuuri uuendada oli tagasihoidlikud, kuid samas on mobiilside operaatorid suutnud paralleelselt üles ehitada mitu võrgustiku. Ühtlasi oleks tulnud tõsiselt kaaluda kohe algusest peale infra ja teenuse lahutamist, kuid see on tagantjärgi tarkus.
2. Eraalgatuse rolli e-valitsuse edasises arengus ei tasu alahinnata ning võimalusel tuleks seda igati julgustada ning toetada läbi “avatud” lahendust, kus võimalik. Artiklis mainisin ära Peeter Mõtsküla ja Peeter Marveti rakendused, mis on hea algus ning selge märk sellest, mida on võimalik teha juba praegu – pakkuda alternatiivset kasutajaliidest, mis lähtub inimese vajadustest mitte programmeerimise mugavusest ja koondada ning organiseerida informatsiooni teiste olemas olevate veebiteenuste baasil. Kui keegi teab teisi sarnaseid lahendusi, siis andke kindlasti kommentaarides teada.

Hiljuti võis lugeda postitusest E-stonia: müüt, tegelikkus ja reaalne olukord ühte hinnangut meie e-riigile, mis on kahetsusväärselt lähedal tõele ja annab kindlasti põhjust juba lähiajal sellel teemal edasi kirjutada, sest e-valitsuse teema pole selle ühe ja tegelikult ikkagi pealiskaudse artikliga veel kaugeltki ammendatud.

Näiteks on erinevate rahvusvaheliste võrdlust ja edetabelite puhul minul tekkinud rida küsimusi. Siia lõppu väike asjakohane tsitaat minu artiklist:

The fact that e-government will be increasingly important in the future has not gone unnoticed by most governments. However, this does not mean that there is a clear understanding of what services a true e-government should provide online and how. This is evidenced most clearly by the various e-government surveys. For example the “UN e- government survey 2008” ranked Estonia 5th in Northern Europe and 13th in the World and the Economist Intelligence Unit’s “The 2007 E-Readiness Rankings” ranked Estonia 1st in Eastern-Europe and 28th in the World. Meanwhile Capgemini survey “Online availability of Public Services” ranked Estonia 2nd in Europe after Austria which contrasted sharply with Brown University’s “Global E-Government, 2007” survey, where Estonia came in at a humble 128th. The uncomfortable fact is that there’s plenty of room for different interpretations of what the most essential elements of e-government are.

Tagged with: E-government, e-riik, e-valitsus, Marvet, Mõtsküla

Categorised as: ...