Seadusandlusest e-riigis ja Tarbijakaitseameti likvideerimisest
E-riigist on Vabalogis varem juba korduvalt juttu olnud, kuid seda eelkõige avaliku sektori erinevate e-teenuste näol. Märksa vähem tähelepanu on pälvinud e-riigi seadusandlik pool, mis ei puuduta niivõrd avaliku- kui erasektorit.
E-kaubandus on alles arenev valdkond, millele ei saa tagajärgi läbimõtlemata seada samu nõudmisi, mis traditsioonilistele füüsilise asukohaga poodidele kui füüsilise asukohaga poele ei kaasne mõnest seaduse paragrahvi lõikest täiendavaid kulutusi, kuid e-kaubandusega tegelevale ettevõttele kaasneb. Kui taolisi nõudmisi siiski rakendatakse, siis mitte ainult tooteid vaid ka teenuseid müüvatele ettevõtetele, vastasel juhul eelistatakse teenuste müüjaid täiesti alusetult toodete müüjatele, mis läheb aga vastuollu võrdse kohtlemise printsiibiga.
Eraldi huvitav ja järjest olulisem küsimus on vahe tegemine teenustel ja toodetel. Minu arvates on taoline eristamine paljuski kunstlik, sest üha rohkem teenuseid on seotud konkreetse tootega ja sagenevad ka olukorrad, kus ostetu kvalifitseerub nii tooteks kui teenuseks. Näiteks tarkvara puhul on poest ostes tegu tootega, kuid veebist ostetuna võib tarkvara tõlgendada ka teenusena. Täpselt sama muusikaga. Ostad poest plaadi on tegu tootega, kuid ostad veebist otse ja tegu võib olla meelelahutusteenusega.
Probleem on selles, et e-kaubandust ei piira riigipiirid vaid pakutav, pakkuja usaldusväärsus ja tehingu lihtsus ning üldiste ja väljakujunenud tavade (100% ettemaks) sisuliselt illegaalseks kuulutamine ei ole kellegi huvides. See seab lihtsalt kohalikud e-kaubandusega tegelevad ettevõtted olukorda, kus neil on märksa keerulisem konkureerida välismaiste rivaalidega.
Olukorras, kus e-poodide näol on tegu radikaalselt teistsuguse kaubandusega kui see, mida seadust kirjutades silmas peeti, ei ole otstarbekas samu nõudmisi e-kaubandusele seada ilma tagajärgedele mõtlemata.
Alternatiivne lahenduse e-kaubandusele
Vaatamata Tarbijakaitseameti seisukohale, et e-pood on võrdväärne tavalise poega ja müüjale on seatud 50% ettemaksu piirang, ei tähenda see veel automaatselt lõppu e-kaubandusele Eestis.
Nimelt on e-pood minu arvates käsitletav keskkonnana või teenusena, mille vahendusel on võimalik endale erinevat kaupa tellida. Kuna enamus e-poode vajavad nagunii eelregistreerimist, et midagi osta, siis võib e-kaubandusega tegelev ettevõte registreerimise ja keskkonna kasutamise üheks tingimuseks seada, et kaupade eest tasutakse 100% ettemaksu enne kui kaup tellijale saadetakse. See peaks looma olukorra, kus inimene, kes ei ole valmis ettemaksu e-poe soovitud ulatuses tasuma, ei saa/tohi ka keskkonda kasutada ja igasugused hilisemad ettemaksuga seotud kaebused (näiteks Tarbijakaitseametisse) on alusetud. Tarbijakaitseamet tõenäoliselt nii ei arva, kuid samas ei saa sellist skeemi ka ümber lükata ühelegi olemas olevale seadusele toetudes.
Jah, taoline skeem on kohmas ja paljuski kunstlik, kuid nii on ka seaduste pressimine valdkonda, mille jaoks nad kunagi mõeldud polnud. Võlaõigusseaduse § 213 lg 4 jääb jätkuvalt e-kaubandusega tegelejate peakohale rippuma. Tõenäoliselt aitab lõplikku selgust olukorda tuua alles seaduseparandus või kohtukaasus.
Kogu selle pulli lõpetuseks peab aga taas kord tõdema, et Tarbijakaitseamet sellisena nagu ta täna toimib, on mõttetu asutus, mis tuleks likvideerida või radikaalselt ümber organiseerid esimesel võimalusel.
Vaata ka:
I osa: Keda kaitseb tarbijate valikuid kitsendav Tarbijakaitseamet?
II osa: Tarbijakaitseamet: enamus Eesti e-poodidest rikub seadust
III osa: Seadusandlus e-riigis ja Tarbijakaitseameti likvideerimine
Categorised as: ...
Kui homme selguks, et Tarbijakaitse ametit enam ei ole, mis siis minu elus muutuks? Ma arvan, et mitte midagi!
Tean mitmeid inimesi, kes on selle ameti poole pöördunud, kuid abi pole nad sealt saanud. Pigem on neil tulnud läbida mitmeid bürokraatlikke protseduure, mille tulemusena on nad teada saanud, et Tarbijakaitse amet on neile moraalseks toeks ja ongi kõik!
Tundub nii, et Tarbijakaitse amet kaitseb kaubanduse suurettevõtjaid tarbijate eest, olles tarbijatele “auru väljalaskmise ventiiliks”, kui nad saavad kaupluses petta või lubatust kehvema kvaliteediga kauba.
Olles isegi Tarbijakaitseametiga omal ajal kirju vahetanud võin öelda, et ega nendest suurt kasu pole… eriti kui olukord on veidi keerulisem ning seotud suurema summaga, kui paar odavaid Hiina kingi.
Seadused on siiski ise sõlmitud lepingutest või tingimustest ülemuslikud, ning üldiselt ei saa neid ka poolte nõusolekul eirata. Ka võib nõustuda lepinguga, milles on tühiseid ebaseaduslikke punkte ja siis ülejäänud lepingu täitmist endiselt nõuda.
Näiteks võib vaadata Autoriõiguse seaduse punkte reverse engineering’u ja varukoopiate tegemise kohta: seadus ütleb, et tarkvaraprogrammi kasutamise tingimused, mis seda keelavad, on tühised, kuid ülejäänud leping jääb kehtima ja programmi võid nii kasutada kui ka varundada.
Ennustan, et samamoodi käsitletaks ka 100% ettemaksu nõudmist veebipoe kliendiks registreerimisel.
Ettevõtluse vabamaks muutmine on teoorias hea, aga mulle tundub, et siin on tegelikult toetab Tarbijakaitseamet nii veebipoodide kui ka nende klientide huvisid. Veebipoodide suurimaks miinuseks Eestis tundub olevat just mitte veidrad nõudmised (mida ei täidetagi), vaid inimeste hirm internetist ostmise ees. Kui tarbijakaitseameti poolt veebipoodidele seatud tingimused tõstavad tarbijate julgust üldse neist kaupa tellida, oleks see lisakulutus kasulik investeering.
Samas on need konkreetsed nõudmised (50% raha ette ja 500k EEK tagatiseks) ülemaailmset tava ja niši-veebipoodide käivet arvestades liigselt tülikad. Ehk oleks hoopis vaja seda, mis välismaal internetikaubandust turvaliseks teeb: vahendajatest krediitkaardifirmad, kes puuduva kauba või kehva teeninduse üle kurtes raha tagasi maksavad?
mattias: ma ülteks nii, et kui taoline kaasus peaks kunagi kohtu ette jõudma, siis kerkib rida esile rida küsimusi, mis peaksid nii mõnedki inimesed punastama panema. Lisaks sellele on peaks lähtuma seaduse mõttest ja tehingu sõlmijate soovist mitte mingist idiootsusest, mida ühed kilplased kirja panevad ja teised jäärapäiselt järgivad. Kui mõni taoline kaasus peaks kohtusse jõudama siis pole mingit vahet, mida sina, mina või Tarbijakaitseamet arvab. Samas on Eesti kohtussüsteem selline, et kunagi ei või teada, kes ja millest lähtuvalt vähegi keerulisema kaasuse võidab.
Vaata Tarbijakaitseamet ei toeta ei kliendi ega veebipoodi huvisid kui tehingud jäävad totruste pärast tegemata. Lisaks sellele ei tulene usaldus mingi ükskõikse ametniku tegevusest. Kui tegu oleks tõesti tarbijate huvide eest seismisega, siis oleks juba ammu pidanud seadusemuudatusega tegelema või vähemalt enda veebilehe usalduväärsete (või vastupidi) veebipoodide nimekirja pidada. Kui tõesti usaldus on kõige tähtsam, siis äkki peaks veebipoodidele seadma nõude, et poodnik peab isiklikult kliendile kauba kätte toimetama.
Ei saa hästi su esimesest lõigust aru. Milliseid punastama panevaid küsimusi sa silmas pead? Kui mõni kohtunik peaks siia blogisse minu kommentaari lugema tulema, et selle järgi otsust vastu võtta, teen sulle ja kõigile selle blogi lugejatele õlle välja.
Seaduse mõte tundub mulle lihtne: vähendada tõenäosust tavatarbijal nii rahast kui ka kaubast ilma jäämisest, keelates veebipoed, mis ei oma piisavalt omavahendeid, et vaid 50% ettemaksuga kaup kohale toimetada. See eesmärk on tarbijakaitsele sobiv, kuid meetod tõesti üle pingutatud. Selle asemel võiks tarbijakaitse näiteks välja tulla vabatahtliku “pankrotiohuta veebipoe märgiga”, mida tohivad kasutada ainult ettevõtted, kelle varade väärtus alati ületab makstud aga kätte toimetamata tellimuste väärtust. Aga vist praktiline kasu sellest märgist oleks minimaalne nagu ka <50% ettemaksu nõudmisest, sest veebipoed ei piirdu ainult eesti ettevõtetega ja kontrollimine oleks veelgi tülikam kui praegu…
Ma arvan, et kui kohus praeguse seaduse mõtet arvestab, siis ei saaks sinu trikki kasutades veebipoed oma ettemaksu piiramise kohustust vältida. On palju asju, mida ei ole lubatud ka poolte kokkuleppel teha, alustuseks näiteks kriminaalkuriteod. Ning selliste punktide esinemine lepingus ei pruugi veel kogu lepingut tühiseks muuta. Näiteks lapseootele jäämist keelav tööleping ei muutu tervenisti kehtetuks, isegi kui see punkt ei ole seaduslik. Seetõttu ennustangi, et samamoodi võidaks kaebuse korral kehtetuks tunnistada ka tarbijalt 100% ettemaksu nõudev veebilehe kasutajaks registreerimise tingimus – kuid ka nagu praegugi “<50% ettemaksu” nõudest, ei teeks kasutajad sellest reaalselt välja.
Vaidlemisega ununesid tegelikud küsimused välja…
Oled kindlasti minust parema õigusalase kogemusega – kas sa ise usud, et niimoodi registreerumistingimustega oleks tarbijakaitseseaduse paikamine võimalik?
Äkki tead, kas ja milliseid reaalseid online-äri kliendiks olemise kindlustamise võimalusi eesti pankade klientidele on? Ma vaatasin kiirelt SEBi ja Hansapanga krediitkaartide (ka virtuaalkrediitkaardinumber) pisikeses kirjas tingimusi, kuid kuskil ei paistnud infot raha tagasi küsimise võimaluse või pettuste korral pangapoolse vastutuse kohta.
mattias: punastama peaksid kõik inimesed, kes on Eestit kui e-riik promonud samas sisuliselt meie e-kauabnduse teistest riikidest halvemale positsioonile seades. Seos jutu ja tegude vahel puudub. Arengufondi investeeringust on nüüd samuti juttu olnud (vaata järgmist postitust)
Samas isegi minu ego suurus ei luba arvata, et mõni kohtunik Vabalogi satub lugema või isegi kui satub, siis siin kirjutatu põhjal enda otsust kujundab.
Ma olen sinuga nõus, et kaugeltki kõik seadusepunktid ei muutu isegi vastastikuse kokkuleppe tulemusena õigustühiseks, kuid samas on siin ikkagi arutluse all olnud kõigest täiesti tavaline ostu-müügitehing, kus eelduseks, et e-pood peab ülejäänud seadustest kinni.
Küsimustest.
Minu õigusalased teadmised piirduvad tegelikult vaid kolme kursusega kõrgkoolis, seega mingi ekspert ma ei ole. Minu pakutud variant pole kindlasti “kohtukindel”, kuid samas on ta parem kui jätkata nii nagu praegu. Nii jääb vähemalt vaidlustamise võimalus ja kui keegi tõesti kaebab kohtusse, siis lihtsam on kaevata neid, kes midagi pole teinud kui neid, kes on vähemalt tõlgendamise nüansid olukorda sisse toonud ja potentsiaalse kliendi tähelepanu juhtinud võimalikele probleemidele.
Kahjuks ei ole teadlik online-äri kliendiks olemise kindlustamisest. Minu loogika toimibi nii, et veebist millegi ostmine on sinu enda risk ka poest. Enamasti on müüja usaldusväärsust lihtne kontrollida ja saab natuke veendunumalt oste teha, kuid samas ei ole põhjust väga nukker olla kui kaup kohale ei tule. Minul isiklikult taoline kogemus aga puudub. Üks kord Aamazon’i raamatud ei jõudnud kohale, kuid saatsin neiel ühe ainsa e-kirja ja saadeti uuesti. Teine pakk jõudis kohale probleemideta.