Sendioksjonite riiklikust reguleerimisest kriitiliselt
Ei juhtu just iga päeva, et mõni ettevõte soovib enda tegevussfäärile riiklike regulatsioone lisaks nendele, mis tulenevad Võlaõigussedusest, kuid just seda näib soovivat Hannes Kranich (via Tehnokratt):
Netioksjonite edasiseks tegutsemiseks tuleb moodustada riigipoolsed töögrupid, mis tekitaks sendioksjonitele reglemendi ja tegutsemisraami, et võimalikke pettusi vältida, leidis sendikas.ee tegevjuht Hannes Kranich.
Ma olen ühe korra vaadanud, mida see sendioksjon endast kujutab, kuid pole ühestki osa võtnud. Samas ma saan aru küll, miks on tegu sedavõrd atraktiivse valdkonnaga uutele tulijatele. Kuna iga pakkumuse tegemine tähendab sageli suuremat tasu kui see, mida makstakse lõpuks saadaval oleva kauba eest, siis võib pakkumuse väiksusele piiranguid seades (näiteks iga järgmine pakkumine saab olla 7 senti eelmisest kõrgem) piisava hulga pakkujate puhul sendioksjoni korraldaja kauba hinna isegi mitme kordselt kätte saada.
Vaba ettevõtlus on aga võrratu asi, sest ei lase ühelgi ülikasumlikul ettevõtmisel kunagi pikalt üksinda tegutseda kui see pole just riiklike regulatsioonidega kuidagi piiratud. Mulle tundub, et Hannes Kranich unistab just kõrgematest turule sisenemise barjääridest, mida annaks endale sobivas suunas juhtida kui moodustatakse töögrupid, mis “tekitavad” reglemendi ja tegutsemisraami.
Lihtsalt niisama ei “teki” ükski reglement ega tegutsemisraamistik vaid keegi teeb ikka ettepanekuid. Kui neid teevad ettevõtjad ise, siis on põhjust juba huvi tunda, et miks ei minda vabatahtliku reguleerimise teed läbi mõne ühingu või liidu, mis võimaldaks suuremat usaldust otsivatel oksjonikorraldajatel kokku tulla ja mängureeglid paika loksutada? Nii jääb ju võimalus eksisteerida neile, kes soovivad täiendavate riiklike regulatsioonideta tegutseda ja need, kes soovivad tõesti üles ehitada usaldusele põhinevat ettevõtmist, saavad omaks võtta täiesti avaliku reglemendi, kus olulisemad põhimõtted kirjas. Miski ei takista väljaspool taolist liitu tegutsevate ettevõtete tegevusele tähelepanu juhtida või koguda pettuste ohvriks langenud inimeste juhtumeid, et üldsust teavitada. Mõistagi kaasnevad taolise tegevusega omad kulutused, mis on tõenäoliselt ka üks riikliku reguleerimise eelistamise põhjuseid.
Huvitav on ka see, et ajalehtedes ilmunud artiklite põhjal pole mingit põhjust arvata, et sendioksjonite puhul oleks tegu valdkonnaga, kus toime pandud pettused ei mahuks Võlaõigusseaduse alla. Enne kui hakatakse mingit valdkonda täiendavate regulatsioonidega kitsendama peaks olema selge ettekujutus probleemist, mida üritatakse regulatsioonidega ennetada. Ilmselgelt ei ole kahe-toalises korteris tegutsev ettevõtte (tavaliselt ettevõtte omaniku kodu!) veel illegaalne või oluliselt suurema tõenäosusega klientide pettusele orienteerunud.
Keeruline on mööda vaadata ka tõsiasjast, et reguleerimisele kutsub üles Hannes, kelle isaks on aga kohaliku poliitmaastikuga intiimselt tuttav Heiki Kranich, kes kahtlemata omab põhjaliku ülevaadet seadus- ja regulatsiooniloomest. See annab kahjuks põhjust arvata, et olukorras, kus teistel sendioksjonite korraldajatel sarnaste kogemustega nõustajad puuduvad, kujuneb kogu ettevõtmine üheks suureks renditaotluse harjutuseks, millest vähestel on midagi võita.
Taoline reguleerimise läbi konkurentsi kaudne piiramine pole kaugeltki ainulaadne vaid juba aastakümneid kestnud saaga, mille absurdsust mõistetakse enamasti tagantjärgi. Bruce Yandle (Bootleggers and Baptists) on EconTalk’is seda probleemi lahanud nagu ka Don Boudraux (Market Failure, Government Failure and the Economics of Antitrust Regulation). Mõlemad õpetlikud ja valgustavad vestlused.
Lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata, et ettevõtte, mis soovib täiendavaid regulatsioone võiks enne kinni pidada olemas olevatest. Sendioksjon.ee on üks nendest ettevõtetest, mis ei pea kinni Tarbijakaitseameti pedantsusest nimega “üle 50% ettemaksu ei tohi küsida”, mille totrust on juba Vabalogis lahatud. Ilmselgelt pole see väidetetavalt usalduse suurendamisele suunatud regulatsioon sendioksjoni inimestele midagi korda läinud. Riiklikel järelevalveinstitutsioonidel pole suutlikust olemas olevatest regulatsioonidest kinnipidamist kontrollida, seega ei ole ilma selge ja tungiva põhjuseta otstarbekas uusi regulatsioone vastu võtta.
Kohalikel ettevõtetel on juba niigi kohustusi ja kitsendusi, mis teevad ettevõtlusega tegelemise keerulisemaks kui ta võiks või peaks olema.
Kokkuvõtvalt
- Reguleerimine tähendab enamasti piiranguid, mis soosivad juba tegutsevaid ettevõtteid ja mis loovad arvestatavad sisenemisebarjäärid neile, kes alles soovivad valdkonda siseneda. See tähendab vähem konkurentsi ja kõrgemaid tulusid.
- Reguleerimine tähendab reguleerijale ka järelevalve kulusid, mis võivad internetipõhise äri puhul olla üpriski arvestatavad. Tarbijakaitseamet on suurepärane näide organisatsioonist, mis ei ole suutlik isegi olemas olevatest piirangute üle järelevalvet teostama.
- Usaldust on võimalik luua ka muud moodi kui läbi riikliku reguleerimise, näiteks ühenduste ja liitude või kolmandate osapoolte, kellele võimaldatakse näiteks ligipääsu andmetele, mida konkurentidega ei jagataks (vaata ka: Private Regulation: A Real Alternative to Regulatory Reform – PDF).
- Reguleerida reguleerimise pärast pole otstarbekas, kui potentsiaalsete probleemide lahendamiseks saab kasutada olemas olevat seadusandlust. Võlaõigusseadus ei ole täiuslik, kuid sendioksjonid ei ole valdkond, mis ei mahuks Võlaõigusseaduse alla.
- Heade poliitiliste sidemetega ettevõtjate tegevusse tasub suhtuda märksa skeptilisemalt, eriti kui nad lähevad tiheda konkurentsi tingimustes valdkonna reguleerimist taotlema. Oleks narr arvata, et regulatsioonide loomisega tegelevad emotsioonitud, erapooletud ja eelarvamusteta robotid, keda ei ole võimalik mõjutada.
Categorised as: ...
Muide, kasutajad ise “tyssavad” ka sendioksjoneid päris usinalt. Nimelt väga suure (eesti mõistes) Interneti kasutajagrupi sees (näiteks mitmesuguseid huvigruppe ühendavad foorumid) on võimalik saavutada kokkulepe: ära täna paku sina ja mina saan odavalt, siis homme ei paku mina ja sina saad odavalt. Täiesti toimiv praktika muide. Ja oksjonikorraldajatel ei jää üle muud kui vihast hambaid kiristada ja pakkumine alla neelata.
Asi selles, et sendioksjonid on orineteeritud kasutajate omavahelisele KOKUREERIMISELE, aga niipea kui kasutajad suudavad oma vahel KOKKU LEPPIDA hävib oksjon.
Eks sellepärast on neil ka kasutustingimustes taolist tegevust keelav punkt sees, kuid ilmselgelt on kontrollimine keerulisem kui teksti üles panemine.
Ei usu, et suure, avaliku sendioksjoni osalejaid on võimalik nii organiseerida, et kõik pakuvad oksjonipidaja vastu!
See on võimalik ainult siis, kui oksjon on teada ja suunatud mingile kitsale grupile.
Kui nii lihtne oleks kokku leppida, siis ei saaks riigihankeid (oksjoni eriliik) ja suuri oksjone, kus miljonid mängus üldsegi pidada!
Regulatsioonid on kindlalt ja alati kellegi huvides, olgu see siis müüja või ostja. Kui müüja tellib regulatsiooni, siis tahab ta saada mingi eelise teise müüja või siis ostja ees!
Teemapuhtuse huvides tuleks sendioksjonite reguleerimise problemaatikast kõrvale jätta küsimused võitja petmisest (kaupa ei saadeta õigel ajal ära vms). See on ka puhas võlaõiguse temaatika ja e-kaubanduses läbi käidud.
Sendioksjonitega on kaks olemuslikku probleemi:
1) Tegemist on hasartmänguga. Kes viitsib põhjalikumalt definitsiooni kallal nokkida saab ilmselt veel parema tulemuse aga kuna tulemus pole selge: mitte, et mina tahan seda, maksan teadaoleva summa ja saan selle vaid saamine ja maksumus sõltuvad juhusest
Wikipedia: Gambling has a specific economic definition, referring to wagering money or something of material value on an event with an uncertain outcome with the primary intent of winning additional money and/or material goods
Siit jääb küsimus, et mis piirist alates osta.ee osutub sendioksjoniks. Pakkumise samm vs üksikpakkumise maksumus ostjale?;
2) Sendioksjoni tulemus on oksjonipidaja kasuks manipuleeritav ja seda manipuleerimist pole võimalik kontrollida. Kas oksjonikeskkond ise või oksjonipidaja poolt opereeritavad bot-id pakuvad hindu viisil mis tagab oksjonipidajale suurema kasumi. Silma paistavad loomulikult eriti avalikult botidega opereerivad oksjonipidajad aga ülejäänute puhul kehtib loogika, et kõik botivad aga mõõdukalt. Põhimõtteliselt ei peaks ka välisel osapoolel olema võimatu teha võitev bot juhul kui oksjonipidaja on aus.
Pooldades küll vaba ettevõtlust pakuks tööhüpoteesina, et
a) kvalifitseerida hasartmänguks;
b) keelata (a la sõrmkübaramäng).
Hüpates teooriasse – perfect market’i definitsiooni vaadates on üks silmapaistev anomaalia – tehingukulud võrreldes tehingu väärtusega on üüratud. Lisaks ka see, et kõikidel turuosalistel ei pruugi olla samaväärselt infot ja seda ei ole võimalik tagada.
Vaielge vastu.
Lihtsalt kommentaar eelmise kommentaari viimase lõigu kohta:
perfect market definitsiooni järgi on maailma vigane – ühelgi turul pole turuosalistel samaväärset infot ja seda ei ole võimalik tagada. Peame vist uue tegelikkuse looma. Või siis perfect market definitsioonist vabanema…
Paul: igati nõus, et kokkulepetest on kinni pidada keeruline ja sellepärast ei arva, et ka sendioksjonitel oleks põhjust karta erilist manipuleerimist. See vähene, mis toimub, õpetab neid kindlasti enda teenust täiendama ja petuste vastu kindlamaks tegema. Kartellide alane kirjandus on korduvalt väljatoonud, kui keeruline on neid tegelikult koos hoida ilma valitsussektori poolse sekkumiseta. Muide, see on ka peamine põhjus, miks jutud bensiinimüüjate kartellidest tunduvad mulle äärmiselt kahtlased.
araterl: see on iseenest hea küsimus, et mis hetkest alates muutub osta.ee taoline keskkonda sendioksjoniks. Ilmselt on oksjoneid korraldavaid keskkondi veel teisigi, kes ei pruugi aga reguleerimisest üldsegi mitte huvitatud olla.
Ma ei tahaks hästi nõustuda, et sendioksjonid veel hasartmänguks kvalifiseeruvad või oksjonid laiemalt. Iga pakkumise tegemise hind ja “sammu suurus” on paigas, olukord on objektiivselt vaadeldav. Paned endale piirangu, et mitu pakkumist teed ja mis hinda oled valmis kaubale pakkuma, siis on tõenäoliselt võimalik ka soodsaid tehinguid teha.
Mulle tundub, et sendioksjon lihtsalt eelistab neid inimesi, kelle aeg on odav. Kui sa saad oksjonit rahulikult jälgida, siis on ju kõik eeldused edukaks tegutsemiseks olemas. See, et inimesed ei hinda süstemaatiliselt enda aega sama kõrgelt kui raha võimaldabki osadel osalejatele jätta mulje nagu nad oleks midagi väga soodsalt saanud. Kui aga liidad kokku kulutatud aja, iga pakkumise “sammuga” kaasnenud raha ja lõpuks eseme eest tasutava hinna, siis ei ole tõenäoliselt enamusel meist otstarbekas seal pakkumas käia.
Manipuleerimisele suunatud ettevõte ei saa väga kaua tegutseda. Kliendid korrigeerivad samuti enda ootusi ja kui oled ikka paar korda vastu näppe saanud, siis ega enamus kolmandale ringile ei kipu. Ega see botide küsimus tähelepanuta ei jää ja need, kes pakuvad oskavad kindlasti ka googeldada. Huvitav saab olema see, kas ja kuidas taoline keskkonda pakkujatele enda usaldusväärust demonstreerib.
Mina ei keelaks sendioksjoneid. Las tegutsevad kuni saavad. Kui nad on piisavalt usaldusväärsed ka kasutajate silmis, siis jätkub neile kliente kui aga ettevõtmine on rajatud pettusele, siis on ainult aja küsimus, millal see välja tuleb. Kasutajad saavad kogemuse osaliseks ja tegijad samuti, kes ehk saadud kogemusega siis midagi produktiivsemat teevad.
Nagu PaulV juba märiks pole “perfect market” muuks hea kui lihtsustuseks tahvliökonoomikas. Ükski turg ei ole lõplik lahendus vaid pidevalt muutus olevate osapoolte ootuste, hinnangute ja arvamuste tulemus, kus läbi tegevusest tuleneva tagasiside õpivad ja kohanevad kõik osapooled. Tehingukuludest nii palju, et kõrge tehingu hinna kompenseerib madal kauba hind. Väljaminek on ikkagi samas suurusjärgus – sa lihtsalt maksad rohkem aja ja tehingu tegemise eest.
Mis samaväärset informatsiooni puudutab, siis oksjonid on kentsakad asjad. See, et poes on kaup kõigile sama hinnaga ei tähenda ju veel, et kõigi arvates on need hinnad õigustatud. Ostuotsuseid lükatakse sageli edasi just sellepärast, et veel saab ilma või äkki hind langeb. Oksjonil selgub see, kui kõrgelt hindab üks või teine osapool kauba väärtust subjektiivselt. Hind kujuneb ju paljuski ka tulevikuootustest, mis on aga juba enda olemuselt kõigil erinevad. Ühtlasi tuletab see meelde, et oksjoni osapooltel on olemas ettekujutus sellest, mis on kaubaväärtus või sellest saadav heaolu neile väärt.