VABALOG

Kas erastamine mõjub halvasti elanikkonna tervisele?

Vähemalt nii väidab hiljuti Lancetis ilmunud uurimus Mass privatisation and the post-communist mortality crisis: a cross-national analysis, kus Eesti kuulub nende 5 riigi hulka, kus keskmine vanus oli eriti agressiivselt langenud:

Four of the five worst countries, in terms of life expectancy, had implemented mass privatisation, whereas only one of the five best performers had done so. Any disruption to the established social order creates high levels of social stress. Mass privatisation is a case in point: by rapidly transforming existing enterprises into private property in the absence of a class of owners with a stake in the firm’s success, many firms went bankrupt and excess jobs were lost. People were left without jobs and confronted with unfamiliar market conditions. 

Uurimuse loogika on iseenesest järgmine: massiline erastamine -> paljud jäävad tööta -> töötuse ja kohanemise stress mõjuvad negatiivselt tervisele -> eeldatava eluiga langeb.

Uurimuse autorid tunnistavad küll, et täpne mehhanism privatiseerimise ja madalama keskmise eluea vahel vajab täpsustamist, kuid kõige tõenäolisema kandidaadina toodi välja alkoholi ja selle surrogaatide liigtarvitamise mõju tervisele. Viidatakse isegi ühele eestlaste uurimusele, kuid tähelepanuta jäetakse miskipärast alkoholipoliitika mõju inimeste tarbimisharjumustele. Lancet’i uurimuses vaadeldakse eelkõige perioodi 1992 -1994 , mil kehtestati alkohoolsetele jookidele ka Eestis eraldiseisev aktsiis:

Taasiseseisvunud Eesti maksusüsteemi kehtestamisel alustati samuti ühtse aktsiisiseadusega – 1. juulil 1990 kehtima hakanud Eesti Vabariigi aktsiisimaksu seadus (RT 1990, 2, 26) nägi ette alkoholi, tubaka ja karusnahkade maksustamise, alates 28. veebruarist 1991 lisandus maksuobjektide hulka ka mootorikütus.

Peatselt asendati see seadus ükshaaval üksikute aktsiisiseadustega. Alates 1. jaanuarist 1992 hakkas kehtima karusnahaaktsiisi seadus, 1. veebruarist 1992 õlleaktsiisi seadus, 1. aprillist 1992 alkoholiaktsiisi seadus (RT 1992, 11, 170), 1. augustist 1992 tubakaaktsiisi seadus (RT 1992, 31, 409) ja viimasena 1. juulist 1993 kütuseaktsiisi seadus (RT I 1993, 38, 563).

Igaks juhuks lisan siia viite ka seadusele endale, kust selguvad aktsiismäärad ise, mis moodustasid ostuhinnast Eestis toodetud alkoholi puhul keskmiselt 40% ja imporditud alkoholi puhul 137%. Ma arvan, et siinkohal oleks täiesti õigustatud küsimus, et kas äkki ei peaks rohkem tähelepanu pöörama alkoholi- mitte aga erastamispoliitikale, et jõuda mingile järeldusele eeldatava eluea languses osas.

Igal juhul on John Earle VoxEU jaoks kirjutanud artikli Mass privatisation and mortality: Is job loss the link? enda värskest uurimusest, mis lükkab Lancet’i ühe põhieelduse (erastamisele järgneb massiline koondamine/ vallandamine ja seeläbi töötus) ümber:

In no case, therefore, do we observe substantial job cuts due to privatisation. The causal link hypothesised in the Lancet article is not supported by the firm-level data. Nor is it supported by other studies we have carried out of layoffs and worker turnover in privatised firms (Brown et. al. 2006 and Brown and Earle 2003). Of course, it is possible that some other link, not suggested by the article and unrelated to employment outcomes, could explain the observed privatisation-mortality correlation at the country level. Our analysis suggests that further progress on this question would benefit from analysis of data at the level where the action occurs – individual data in the case of death and firm data in the case of privatisation.

Tagged with: alkoholiaktsiis, alkoholipoliitika, eluea langus, erastamine, Lancet

Categorised as: ...