Ekspress sotside neoliberalismist ehk sotside “ainumõttest”
Paari nädala taguses Ekspressi jäi silma artikkel Jüri Pihli võitlus kapitalistliku hüdraga, mille autorid Priit Hõbemägi ja Andrei Hvostov on otsustanud mingil kummalisel põhjusel Ekspressi veergudel hakata arutama, kuidas sotside siselistis mainimist leidvad artiklid kujundavad ühe poliitiku kui mitte erakonna seisukohti.
Ma miskipärast mõtlesin, et siselisti üks olulisemaid omadusi on seal arutatava jäämine arutlejate vahele, kuid ilmselgelt olen ma millestki valesti aru saanud kui Eesti ühe suurima loetavusega nädalalehes meid seal toimuvast informeeritakse. Et sotsid ise pole artikliga seoses häält tõstnud annab põhjust arvata, et tegu on oskusliku PR lükkega, kus siselistis liikuvast diskussioonist jõuab lugejani steriliseeritud ja ilustatud jutt, mis tõenäoliselt saanud ka sotside heakskiidu, aga see selleks.
Mingil veidral põhjusel enamus artiklist üles ehitatud suht pealiskaudsel termini “neoliberalism” lahkamisele. Mitte konkreetsetele poliitikatele, mis väidetavalt neoliberalismiga koos käivad või nendele alternatiivi pakkumisele, vaid sõnale “neoliberalism” ja mida see tähendab:
No miks Pihl seda neo-eesliidet rõhutab? Seni on reformareid ju ikka liberaalideks peetud? Vastust tuleb otsida kaugelt ja sügavalt. Kaugelt – see tähendab Ameerikast, kus Barack Obama toetajad on eelmise valitsuse poliitika ristinud neoliberalistlikuks. See on (laiadele hulkadele) uudne sõimusõna. Sellega iseloomustatakse pidurdamatu turustiihia õhutajaid, kelle tegevuse tõttu on Ühendriikide majandus katastroofi sattunud
Ma jälgisin enda arvates USA presidendikampaaniat päris aktiivselt, kuid ei tule meelde ühtegi juhust, kus Obama oleks eelmist valitsust neoliberaalseks kutsunud või mõni tema mõjukam toetaja või nõustaja oleks seda teinud. Neokonservatiivseks kindlasti, kuid neoliberaalseks…võib-olla mõni üksik eksinud hing, sest G. W. Bushi valitsus neoliberaalse poliitikaga nüüd küll silma ei paistnud. Pigem vastupidi.
Edasi läheb jutt sotside listi aeg ajalt kirjutavale Jaan Kaplinskile, kes on hiljuti viidanud Stanely Fish’i artiklile Neoliberalism and Higher Education, kust pärit neoliberalismi definitsioonist satuvad ka artikli kirjutajad vaimustusse:
Oluline on artikli esimene, neoliberalismi definitsioone puudutav osa ning seal sisalduvad viited allikatele ja autoritele. “Neoliberalism on filosoofia, milles turu olemasolu ja tegutsemist nähakse väärtusena iseeneses ja kus igasuguse turu või turusarnase struktuuri tegevust nähakse eetilise kategooriana, mis on võimeline toimima kõikide inimtegevuste suunanäitajana ja asendab kõiki varem eksisteerinud eetilisi uskumusi.”
Now we are talking, nüüd hakkasime asjast rääkima, võiks selle definitsiooni juures hõigata! Neo liberalismi kriitika võti on eetika ja moraal. Fishi artiklis märgitakse, et “neo liberaalses universumis on eetika taandatud rikkuse ja tootlikkuse arvutustele”.
Jätame kõrvale selle, et Fish kisub Coase’i konttekstist välja ja Hayek’i ning Friedman’i argumentidest pole peale pealiskaudsemate etteheidete juttu, siis tundub kogu see neoliberalismi defineerimine kentsakas. Eriti selle taustal, et juttu ei tehta kordagi sellest, et neoliberaalide manifesti (PDF) panid kirja USA’s 1980ndate alguses Demokraatide pragmaatilisemad toetajad mitte liberaalid klassikalises mõistes. Teadupärast omab sõna “liberal” USA’s mõnevõrra teistsugust tähendust kui Eestis või Euroopas. Oluline on see aga sellepärast, et ennast just sotsiaalsete liberaalidena määratlenud inimesed võtsid kasutusele eesliite “neo”, et eristuda enda mõnevõrra pragmaatilisemate (loe: turumajanduse sõbralikumate) ettepanekute, seisukohtade ja poliitikatega. Eelnevalt mainitud neoliberaalide manifest ise on aga õpetlik lugemine sellest, millised oli 1980ndate alguses probleemid, kus nähti võimalusi ja lahendusi, millega pandi mööda ja millega mindi alt.
Huvitav oleks teada, et kas Pihl või Kaplinski on taolise neoliberalismi vastu, mis pole lihtsalt intellektuaalne kark, mille kaela saab kõik võimalike probleeme ja hädasid ajada? Kas nad on ka sellise neoliberalismi vastu nagu eelnevalt mainitud manifestis?
Ekspressi artiklis on juttu ka Hannes Rummi postitusest sotside listi, kus oli viide New York Times’is ilmunud Bob Herbert’i artiklile Reviving the Dream, milles toodud numbrid ei ole kahjuks kaugeltki nii iseenesest mõistetavad ( mitte-rahalisest kompensatsioonist ja tervisekindlustusest ei ole kahjuks sissetulekute võrdlemises arvestatud rääkimata nähtusest nimega “keskmine ameeriklane”) kui esmapilgul võiks arvata. Artiklis on küllaldaselt hala ja süüdistamist, millest osa on õigustatud valdav osa aga mitte. Mida artiklist aga ei ole võimalik leida on lahendused või alternatiivid. Sarnased probleemid on ka eestlastest neoliberalismi kriitikutel – palju kätega vehkimist ja näpuga näitamist, kuid konkreetseid ettepanekuid lihtsalt pole.
Hõbemäe ja Hvostovi poolt viidatud artiklite lugemisest jäi minule aga mulje, et sotsidel polegi plaanis sisulisi ettepanekuid lähemas tulevikus teha vaid eelkõige rõhuda retoorikale ja vastanduda Reformierakonnaga isegi kui seda peab tegema kunstlikult. Miks aga ei räägita konkreetsemalt? Miks ei panusta näiliselt sügava intellektuaalse potentsiaaliga erakond erinevate lahenduste sisulisse potentsiaali? Kas sellepärast, et asemele pole midagi paremat pakkuda?
Igal juhul on liberaalse (klassikalises mõttes) maailmavaatega Mario Varga Llosa artiklile Global Village or Global Pillage? (2001. aastast!), kust võib lugeda pikemalt, mida vabaturumajanduse pooldajad neoliberalismist üldiselt arvavad. Tsitaadist pärineb ka postituse pealkirja teine pool:
Some have built up their fears into a new phantom and called it “neoliberalism.” In the mumbo jumbo of sociologists and political scientists, it is also known as the “only thought,” a scapegoat on which to hang both present calamities and those of the past.
Brainy professors from the University of Paris, Harvard University, and the University of Mexico pull their hair out trying to show that free markets do little more than make the rich richer and the poor poorer. They tell us that internationalization and globalization only benefit the giant multinationals, allowing them to squeeze developing countries to the point of asphyxiation and to devastate entirely the planetary ecology. So it should not surprise us that the uninformed citizens of El Borge or Chiapas believe that the true enemy of mankind — guilty of all evil, suffering, poverty, exploitation, discrimination, abuses, and crimes against human rights committed on five continents against millions of human beings — is that terrifying, destructive force known as neoliberalism. It is not the first time in history that what Karl Marx called a “fetish” — an artificial construction, but at the service of very concrete interests — acquired consistency and began to provoke such great disruptions in life, like the genie who was imprudently catapulted into existence when Aladdin rubbed the magic lamp.
I consider myself a liberal. I know many people who are liberals, and many more who are not. But, throughout a career that is beginning to be a long one, I have not known a single neoliberal. What does a neoliberal stand for? What is a neoliberal against? In contrast with Marxism, or the various kinds of fascism, true liberalism does not constitute a dogma, a closed and self-sufficient ideology with prefabricated responses to all social problems. Rather, liberalism is a doctrine that, beyond a relatively simple and clear combination of basic principles structured around a defense of political and economic liberty (that is, of democracy and the free market), welcomes a great variety of tendencies and hues. What it has not included until now, nor will it include in the future, is that caricature furnished by its enemies with the nickname neoliberal.
A “neo” is someone who pretends to be something, someone who is at the same time inside and outside of something. It is an elusive hybrid, a straw man set up without ever identifying a specific value, idea, regime, or doctrine. To say “neoliberal” is the same as saying “semiliberal” or “pseudoliberal.” It is pure nonsense. One is either in favor of liberty or against it, but one cannot be semi-in-favor or pseudo-in-favor of liberty, just as one cannot be “semipregnant,” “semiliving,” or “semidead.” The term has not been invented to express a conceptual reality, but rather, as a corrosive weapon of derision. It has been designed to devalue semantically the doctrine of liberalism. And it is liberalism — more than any other doctrine — that symbolizes the extraordinary advances that liberty has made in the long course of human civilization.
Categorised as: ...
Lisa kommentaar