Dekriminaliseerimisest veel kord: debatist ja uuringustest
Mart Kalvet ütleb välja Ekspressi Areeni osas selle, mis tegelikult vähegi informeeritumale kõrvaltvaatajale dekriminaliseerimise debatti juures juba mõnda aega selge:
Selles, et me ei adu olukorra kafkalikku absurdi, on süüdi peamiselt paaniline hirm ärgata eilse päeva asemel homses. Sest ehkki terve mõistus ja teadusuuringud kinnitavad, et ülekriminaliseerimata homne on parem, ei saa alalhoidlik eestlane selles iial päris kindel olla.
Eriti, kui riiklikud struktuurid, nagu rahvusringhääling, Tervise Arengu Instituut, politsei ja Tartu Ülikool väidavad tuliselt vastupidist. Iga kodanik ehk ei aimagi, et oma legaliseerimisvastastes argumentides toetuvad need instantsid kallutatud, vananenud või lihtsalt valele teabele. Nii polegi imestada, et suur osa eestimaalastest, kes ei ela uimastisõjakolletes Tallinnas või Ida-Virumaal, eelistab uskuda poliitikute ja ametnike väiteid, et seni rakendatud meetmetest ja raisatud rahast on olnud pigem oodatud kasu kui ränka kahju. Kui neil pole ka usalduslikku suhet oma kooliealiste lastega, võib keisri naeruväärne alastus neist märkamata jäädagi.
Siia kõrvale sobib Justiits- ja Siseministeeriumi värskelt valminud uurimus Narkootiliste ainete liigi alusel karistuste diferentseerimise otstarbekusest (PDF), mis on üks huvitavalt kentsakas üllitis.
Kentaskas sellepärast, et uuring toob välja hulgaliselt kirjandust ja argumente, miks dekriminaliseerimine oleks otstarbekas, kuid lõpuks taandub kohalike “ekspertide argumentidele” (ei ole nad rahvusvahelises mõistes eksperdid ja need 6 punkti pole argumendid vaid väited ja soovid), mis pakatavad vastuoludest ja sisuliselt eiravad eelnevalt välja toodud kirjandust. Ühtlasi tuleb uurimuse lõpus välja toodud kuuest argumendist vägisi välja suhtumine, et peaasi, et ametnikele ei tuleks tööd juurde. Ja kui tuleb juurde, siis peaasi, et keerulisi ülesandeid ei peaks lahendama.
Uurimus tahab aga lausa absurdiks ära pöörata, kui selgub, et poliitika muutumiseks oleks vaja uuringuid teha, kuid kuna keelatud ainete tarbijaid pole tänu kriminaliseerimisele sisuliselt võimalik leida ja pikaajaliselt jälgida, siis pole ka uuringuid võimalik teostada. Selleks, et saaks tõsisemalt uurida peaks dekriminaliseerimist proovima, kuid seda ei saa teha enne kui olemas vastavad uuringud – et cetera ad infinitum ad nauseam.
Tundub, et uurimuse järeldused olid enne valmis kui uurimus ise. Kahjuks see ei üllata.
Kohalikel “ekspertidel” soovitaks aga lugeda Frederic Bastiat What is Seen, and What is Not Seen esseekogumiku esimest lehekülge, mis üritab lugejale meelde tuletada, et sageli kaasnevad väga nähtava poliitika väikeste soovitud tagajärgedega paljude jaoks nähtamatud ja märksa suuremad tagajärjed.
Justiits- ja siseministeeriumi uuringu kõrvale sobib lugemiseks aga Beckley Foundation’i poolt kokku kutsutud n.n. kanepikomisjoni raport (242 lehekülge mitte 24!), kuhu on kaasatud märksa tõsisemalt võetavamaid inimesi, kelle tööülesanded ja miks mitte ka töökoht pole vahetus sõltuvuses nende uurimuses avaldatud seisukohtadest. Raporti teeb märkimisväärseks ka tõsiasi, et väga põhjalikult tulevad arutlusele ka rahvusvahelised konventsioonid, mille varju Justiits- ja siseministeeriumi uurimuses natuke liiga kergekäeliselt peituti.
Minu jaoks on uimastite dekriminaliseerimine kui teema sarnane sundteenistusele – keegi ennast viimaste uuringutega eriti kurssi ei vaevu viima, rahvusvahelisi suundumusi ignoreeritakse samas kui enamusele ei lähe teema lihtsalt midagi korda, sest mõju kaudne ja piisavalt väike, et jääda nähtamatuks. Poliitikute jaoks on aga enne valimisi status quo püha ja puutumatu – ükski valituks saada soovi poliitik seega vastupidist seisukohta välja öelda ei saa.
Nii nagu on sundteenistuse kaotamine vaid aja küsimus pole ka uimastite dekriminaliseerimisest pääsu.
Categorised as: ...
“Ühtlasi tuleb uurimuse lõpus välja toodud kuuest argumendist vägisi välja suhtumine, et peaasi, et ametnikele ei tuleks tööd juurde. Ja kui tuleb juurde, siis peaasi, et keerulisi ülesandeid ei peaks lahendama.”
Samas, mida vähem ülesandeid riik võtab seda vähem on ametnikke ja seda vähem peame makse maksma.
toivo: “Samas, mida vähem ülesandeid riik võtab seda vähem on ametnikke ja seda vähem peame makse maksma.”
Siis tegeledki oma narkaritest lastega ihuüksi. Või kui omal lapsi pole, tegeled naabri omadega, kes sinu juures vargil käivad. Makse ära maksa.
Vabalog: “Nii nagu on sundteenistuse kaotamine vaid aja küsimus pole ka uimastite dekriminaliseerimisest pääsu.”
Et asjast “pole pääsu”, on mõnikord argument küll, aga see ei tähenda, et suundumus ise mingil viisil mõttekas oleks. Uimastite puhul tuleks nad kategoriseerida vähemalt kaheks, et kas neid on tegelikult näiteks raviks vms. vaja või on nad üheselt kahjulikud.
Selge on see, et kahjulike ainete sattumist noorte kätte tuleb keelata ja piirata. Dekriminaliseerimise ja legaliseerimisega seda ei saavuta. Ma ei näe, et tubakatööstus kuidagi kasulik oleks. Iseenesest tore, et politsei ei pea suitsetajaid rünnakrühmadega taga ajama, küll aga tungitakse sedasi eraviisiliste tubakakasvatajate kallale. Miks küll, kui tubakas on legaalne? Nähtavasti seepärast, et läbivat loogikat uimastipoliitikast ei leia.
Kui aine on legaalne, ei tohiks ka kodu-töökodasid taga kiusata, aga kui aine on kahjulik, ei tohiks vastavat tööstust üldse mingil kujul lubada. Just nimelt, tubakat ärgu olgu, kui see on kahjulik; aga kui tubakas on lubatud, peab sama leebe kanep samuti lubatud olema.
Selle lihtsa loogikani vaevalt et jõutakse. Siiani pole üheski valdkonnas arusaadava ja kõigi jaoks loomulikult toimiva seadusandluseni jõutud. USA on siingi suunanäitaja: tubaka- ja alkoholitööstuse on nende majanduses au sees, aga ülejäänud mõnuainete vastu peetakse piiri taga suurt sõda. Ja samasugust sõda peetakse GMO eest, mis hävitab inimese toidulaualt viimase loodusliku toidu. Pole vist pääsu jah.
Soovitan antud uuringu läbi lugeda, päris hea tekst. Teksti autorid on ennast teemaga kurssi viinud ning viitavad päris paljudele erinevatele uuringutele. Tihti kumab sealt läbi kanepi väiksem ohtlikkus võrreldes teiste ainetega. Teadusuuringud pigem kinnitavad seda samas kui vastupidiseid “tõendeid” leiab seadustest kus kanep on pandud eriti ohtlike narkootikumidega ühte patta.
Korduvalt viidatakse narkootikumide tarbimise kasvule noorte seas. Ainuüksi see peaks juba mõtlema panema kas praegune lähenemine on õige või tasuks mõelda surmanuhtluse taaskehtestamisele, et tõestada noortele kui ohtlik kanep olla võib (/musta huumori lõpp). Sellega seoses meeldib mulle viimane lause uuringust – “Kanepi puhul ei tarvitse sobida selle vähemohtlikuks aineks tunnistanud Ühendkuningriigi näide, kuna vastandina Eestile on seal kanepi tarvitamine viimastel aastatel märgatavalt vähenenud.” Ehk siis meil on kanep kangete narkootikumide hulgas ja selle tarvitamine suureneb, Ühendkuningriigis pandi aga kergemate narkootikumide hulka ning tarbimine vähenes. Ja just selle pärast ei saa me kahte maad võrrelda. Siinkohal võiks nende ekspertide loogikvõimeid kontrollida.
Üldiselt paistavad meie eksperdid ülejäänud analüüsi valguses tagurlike amatööridena, kes teemat ei valda. Kõlama jääb Tõnissoni fraas “Suvest” – “mina kardan selliseid asju”.
eestis ajsad ei liigu, kuna pole aktiviste. vaja oleks.
Tere, kontsentreerisin mõningaid leide teadustöödest ja loodetavasti on abi lugejatele ning algpostituse autorile.
http://teadvusehuvi.blogspot.com/2010/01/kanep.html