Liberalism ja populism
Harukordne kokkusattumus või lihtsalt juhus, kuid kolm mõtteavaldust, mis üks-teist teatud nurga alt vaadates täiendavad:
Paradoksina on juhtohjad olnud Reformierakonna käes ja Reformierakond on kõigis neis valikutes asunud keskvalitsuse tugevdamise positsioonile. See käib risti vastu Adam Smithi, John Stuart Milli või Friedrich von Hayeki traditsioonile. Risti vastu klassikalise liberalismi põhimõtetele, mida see erakond ise kunagi eeskujuks seadis ja mille nad nüüd, võib vist öelda, on reetnud.
Kui vaadata viimaste aastate arenguid, siis ei saa ühte erakonda esile tõsta, et see on populistlikum kui teised. Kogu Eesti poliitikat on haaranud populism. Samas kui valija ootab, et talle valmistel lubatakse tuhat krooni peo peale ning ta selle kätte saab ja on sellega rahul, siis loob see pinnase populismiks.
Kui Reformierakond poleks teiste kombel populistlik olnud, siis poleks nad ka viimaseid valimisi võitnud. Ma ei rõõmusta selle üle, et poliitika on lubaduste väljaütlemise kunstiks muutunud.
Voters aren’t as stupid as the populists imagine. Voters are capable of holding two ideas in their heads at one time: First, that the rich and the powerful do rig the game in their own favor; and second, that simply bashing the rich and the powerful will still not solve the country’s problems.
Political populists never get that second point. They can’t seem to grasp that a politics based on punishing the elites won’t produce a better-educated work force, more investment, more innovation or any of the other things required for progress and growth.
David Brooks, New York Times’is.
Categorised as: ...
Kokkusattumus, aga mitte juhus.